Liiklusõigus

Tasub kontrollida, millised numbrid on kirjutatud väärteotoimikus olevale kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile. Kui numbrid on samad, siis tõenäoliselt ei saa rääkida veast, mis toob kaasa otsuse tühistamise ja menetluse lõpetamise. See, et parandus on jäänud otsuses õiendamata, on küll menetleja ametnikule ette heidetav, kuid ei too üldjuhul kaasa otsuse tühistamist.

Alarmsõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 2011.a 16.06 määrusega nr 77. Osundatud määruse § 1 sätestab alarmsõiduki loetelu. Määruses sätestatud põhimõtte kohaselt saab alarmsõidukiks olla üksnes määruses nimetatud asutuse kasutuses olev sõiduk. Seega sõiduk, mis ei ole määruses nimetatud ametiasutuse kasutuses ei saa olla alarmsõiduk ning selle registreerimine alarmsõidukina ei ole võimalik.

Karistusseadustiku § 426 näeb ette kriminaalvastutuse mootorsõidukile alarmsõidukil olevaga sarnase värviskeemi ebaseadusliku pealekandmise või erisignaalseadme ebaseadusliku paigutamise eest või selliselt tähistatud mootorsõiduki kasutamise või juhtimise eest. Sellise teo eest võidakse karistada rahalise karistusega.

Seega, kui kannate sõidukile, mida ei kasutata ülalpool märgitud määruses nimetatud asutuste poolt, alarmsõidukil olevaga sarnase värviskeemi, siis panete toime kuriteo. Sõiduki värvimine sellise värviskeemiga või selliselt värvitud sõiduki kasutamine ja juhtimine ei ole lubatud.

Ei võeta.

Tegemist on pikaajalise vaidlusküsimusega. Saan siin öelda eelkõige oma arvamuse - minu arvates ei ole tegemist mootorsõiduki juthimisega. LS § 2 p 41 tähenduses tuleb minu hinnangul pidada mootorsõiduki juhtimiseks sellist tegevust, kus juht mõjutab mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust ajal, mil mootorsõiduk liigub eelkõige oma mootori e. mootorsõidukile iseloomuliku energiaallika jõul.

Sõidukiga kaasnev vastutus jaguneb otsese valdaja vastutuseks ja omanikuvastutuseks. Vastates küsimuses esitatud järjekorras, siis:
- juhi poolt liiklusõnnetuse põhjustamise korral vastutab karistusõiguslikult mootorsõidukit juhtinud isik e. karistus (trahv vm) määratakse, mõistetakse juhile. Liikluskindlustuses rakendatav "riskikoefitsient" on seotud konkreetse sõidukiga. Tõusnud kindlustusmakset tasub kindlustusvõtja (sõiduki omanik) või isik, kes konkreetselt makset tasub (võib olla ka kasutaja, kes nö esindab omanikku). Tsiviilõiguslik vastutus (kindlutsukaitsega katmata varaline kahju või mittevaraline kahju) lasub mootorsõiduki valdajal e. üldjuhul sõidukit juhtinud isikul (va, kui isik juhtis sõidukit teise isiku majamidamises või ettevõttes viimase korralduste alusel). Sõbra poolt sõidukile süüliselt tekitatud kahju eest vastutab sõber ise e. Teil on õigus nõuda sõbralt kahju hüvitamist. Samuti vastutab ta kolmandatele isikutele põhjustatud kahju eest.
- Kiiruse ületamise ja joobes juhtimise eest, kui asjas on alustatud väärteo- või kriminaalmenetlust, vastutab sõidukit juhtinud isik. Automaatse kiirusemõõteseadmega fikseeritud kiiruse osas saadetakse trahviteade sõiduki registrijärgsele omanikule või vastutavale kasutajale. Viimased vabanevad trahvi tasumise kohustusest, kui esitavad andmed selle isiku kohta, kes sõidukit nimetatud ajal ja kohas juhtis. Sama kehtib ka trahviteate puhul, mis koostatakse parkimisnõuete rikkumise eest kirjalikus hoiatamismenetluses.
- Eraõiguslikud parklaoperaatorid saadavad leppetrahvide nõuded tavaliselt sõiduki omanikule või vastutavale kasutajale. Siiski saab leppetrahvide puhul olla vastutavaks isikuks vaid lepinguosaline e. parkimistingimusi rikkunud isik e. sõiduki juht.
- avalikul tasulisel parkimisalal parkimisnõuete rikkumise eest määratud viivitasu otsus saadetakse sõiduki omanikule või liiklusregistrisse kantud vastutavale kasutajale ja selle maksmise kohustus on samuti viimatinimetatud isikutel. Sõiduki omanik või vastutav kasutaja võib kahjunõude korras tasutud summa tagasi nõuda konkreetselt sõidukit juhtinud isikult.
- Riskikoefitsientide kujundamine kuulub iga kindlustusseltsi enda otsustuspädevusse ning seda, millistel alustel toimub riskikoefitsiendi tõstmine ja langetamine, tuleb uurida konkreetsest kindlustusseltsist.

LS § 31 lg 9 reguleerib olukorda, kus jalgrattur läheneb sõiduteele mööda jalgratta- ja jalgteed või mööda jalgrattateed. Vt ka mõistete jalgratta- ja jalgtee ning jalgrattatee tähendust LS § 2 p-d 15 ja 17). Säte ei reguleeri jalgrattaga reguleerimata ülekäiguraja ületamist. Välistada ei saa, et LS § 31 lg 9 on analoogia korras kohaldatav ka reguleerimata ülekäigurajale, kuid selle kohta hetkel kohtuprktikat minule teadaolevalt ei ole.

LS § 6 lg 4 kohaselt tagab liikluse korraldamise teeomanik. Seega võite proovida teha parkimist reguleerivate liikluskorraldusvahendite paigaldamise ettepaneku teeomanikule. Teisalt on kõnniteel parkimine keelatud ning sellekohase rikkumise olemasolul on võimalik teha väärteoteade politseile. LS § 13 lg 5 kohaselt ei tohi õuealal ega lähemal, kui 10 m elamust peatunud või pargitud sõidukil mootor töötada kauem, kui 2 minutit. Kui Teie poolt kirjeldatud olukord ei vasta seaduses sätestatule, on samuti võimalik teha väärteoteade politseile.

Vastust küsimusele, kes on esitatud näites süüdi, on keeruline anda, kuivõrd vastus sõltub tuvastatavatest faktilistest asjaoludest nagu näiteks sõidukite paiknemine peale liiklusõnnetust, mis võib anda aimu jalgratturi tegelikust kiirusest, tunnistajate ütlused jms. LS § 17 lg 5 p 2, samuti LS § 2 p 100 kohaselt on juhil kohustus anda sõiduteed ülekäigurajal ületavale jalgratturile teed ka siis, kui viimane ületab teed sõites, kuid seda eeldusel, et ülekäigurada ületatakse teel, millele juht pöörab (parem- või vasakpööre ristmikul). Muul juhul ei ole sõitval jalgratturil ülekäigurajal eesõigust. Ülekäigurajal jälgrattaga tee ületamise osas ütleb LS § 31 lg 5, et ülekäigurajal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat. Seadus ei sätesta, et ülekäigurajal sõiduteed ületades tuleks liikuda jalakäija tavakiirusega (selline kohustus on LS § 31 lg 5 kohaselt kõnniteel liikudes ja sõidutee ületamisel jalgratta- ja jalgtee või jalgrattatee kaudu. Ei saa välistada, et tegemist on mõneti ebaõnnestunud regulatsiooniga. Seega omab kaasuse lahendamisel tähtsust see, kas auto ja jalgratta liikumisteede lõikumine toimub LS § 17 lg 5 p-s 2 kirjeldatud olukorras. Samuti tuleb liiklusõnnetuse korral hinnata, kas autojuht sai ja pidi jalgratturi ilmumist sõiduteele või ülekäigurajale ette nägema ja kas tal oli võimalus viimasele teed anda e. aru saada jalgratturi soovist sõiduteed ületada.

Igal juhul tuleb odavam viia A-kategooria sõiduk sihtkohta järelhaagisel. Vastuseks küsimusele, siis sõiduki juhtimine ilma vajalikku kategooriat omamata, kui isiku juhtimisõigust ei ole kohtu poolt piiratud, on väärtegu ning ei ole vaadeldav katseaja tingimuste rikkumisena.

Lepingust tulenevad kohustused eelkõige siiski lepingu sõlminud pooltele. Seega ei saa juhi käitumine (lepingu sõlmimine sõiduki juhi poolt) panna lepingulisi kohustusi sõiduki omanikule, kes ei ole lepingu pooleks. Selles osas ei ole midagi muutunud. Vastupidine oleks sama hea, kui laenulepingu sõlminud pank ja Teie sõber lepivad omavahel kokku, et laenkukohustuse täidate Teie. Selleks peaks leping sisaldama ka selle isiku nõusolekut, kellelt kohustuse täitmist nõutakse.

Võlasuhe võib tekkida võlaõigusseaduse § 3 kohaselt
1) lepingust;
2) kahju õigusvastasest tekitamisest;
3) alusetust rikastumisest;
4) käsundita asjaajamisest;
5) tasu avalikust lubamisest;
6) muust seadusest tulenevast alusest.

Nagu ülalpool märkisin, toob lepinguline suhe (VÕS § 3 p 1) kohustusi kaasa üksnes lepingupooltele. Kui sõiduki omanik ei ole lepingu pooleks, siis ei vastuta sõiduki omanik leppetrahvi eest. Sõidukiomaniku vastutus võiks olla VÕS § 3 p 6 alusel võimalik juhul, kui see oleks sätestatud seaduses (analoogiliselt viivistasu maksmise kohustusega). Samas ei ole hetkel normi, mis kehtestaks sõidukiomaniku vastutuse eraõigusliku leppetrahvi tasumise osas. VÕS § 3 punktid 2-5 ei ole parkimislepingu puhul asjassepuutuvad.