Liiklusõigus

Vastust küsimusele, kes on esitatud näites süüdi, on keeruline anda, kuivõrd vastus sõltub tuvastatavatest faktilistest asjaoludest nagu näiteks sõidukite paiknemine peale liiklusõnnetust, mis võib anda aimu jalgratturi tegelikust kiirusest, tunnistajate ütlused jms. LS § 17 lg 5 p 2, samuti LS § 2 p 100 kohaselt on juhil kohustus anda sõiduteed ülekäigurajal ületavale jalgratturile teed ka siis, kui viimane ületab teed sõites, kuid seda eeldusel, et ülekäigurada ületatakse teel, millele juht pöörab (parem- või vasakpööre ristmikul). Muul juhul ei ole sõitval jalgratturil ülekäigurajal eesõigust. Ülekäigurajal jälgrattaga tee ületamise osas ütleb LS § 31 lg 5, et ülekäigurajal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat. Seadus ei sätesta, et ülekäigurajal sõiduteed ületades tuleks liikuda jalakäija tavakiirusega (selline kohustus on LS § 31 lg 5 kohaselt kõnniteel liikudes ja sõidutee ületamisel jalgratta- ja jalgtee või jalgrattatee kaudu. Ei saa välistada, et tegemist on mõneti ebaõnnestunud regulatsiooniga. Seega omab kaasuse lahendamisel tähtsust see, kas auto ja jalgratta liikumisteede lõikumine toimub LS § 17 lg 5 p-s 2 kirjeldatud olukorras. Samuti tuleb liiklusõnnetuse korral hinnata, kas autojuht sai ja pidi jalgratturi ilmumist sõiduteele või ülekäigurajale ette nägema ja kas tal oli võimalus viimasele teed anda e. aru saada jalgratturi soovist sõiduteed ületada.