Paari- ja peresuhted

Tere, olen suures segaduses seoses oma suhtega. Oleme koos olnud oma mehega (ei ole abielus) 8 aastat. Ise oleme 26-aastased ja meil on kaks last. Meie suhe algas küll hästi, tunded olid suured. Jäin rasedaks aga mehe joomis-probleemid süvenesid, võib siis öelda, et suured tülid ja minu süüdistamised olid kõik sel ajal. Mina muidugi nutsin palju ja armastasin teda väga, tema aga tegi mulle palju haiget. Temale olid sõbrad tähtsamad kui pere. Mingi hetk (olime koos olnud selleks ajaks 2 aastat) ma avastasin, et ei armasta teda ja tahan lahku minna, aga siis avastas mees, et kui väga tema meid ikka armastab. Ok jäime ikkagi kokku, eks oli ikka tülisi ka kuna joomine oli tal ikka hea sõber. Mina aga hakkasin kõrvalt teisi mehi vaatama, kuna mind lasti ka lõpuks välja lõbutsema ja selline vabaduse tunne tuli peale. Ja hakkasin oma meest petma. Elu läks edasi, mees hakkas vaikselt joomisega enam mitte väga sõbrustama ja ka kodus hakkas ta rohkem toimetama. Mina aga tundsin, et tema ei ole mulle enam füüsiliselt atraktiivne, seksuaalselt oli ta mulle juba vastik ka. Mingi aeg jõudsime sinnani, et läksimegi lahku aga elasime koos, mina käisin tihti väljas ja leidsin ka endale uue kaaslase. Sel hetkel tegin oma mehele väga palju haiget:( Tema aga oli kodus ja toimetas ja tegutses ja oli väga tubli. Mina aga viimane mõrd! Siiski tema soovis mind väga tagasi! Tema aga lõi trumbi lauale ja ütles, et võiksime uuesti alustada, et teine laps võiks nüüd meie perre tulla. See tema otsus mõjutas mind väga, kuna olen ammu ammu igatsenud teist last. Selle otsuse me siis ka tegime ja jäime kokku. Ütlen ka vahepeale, et imelikul kombel kui me olime mehega lahus, siis ta muutus mulle väga ihaldatavaks, tundsin tema vastu kirge mida tavaliselt pole tundnud. Aga edasi... jäin ka kohe rasedaks, kõik oli ilus kena, tõesti oli kõik rahulik, pole vist kunagi meie suhe nii rahulik olnud kui need 9-10 raseduskuud. Lapse sündides oli ka kõik hästi, mees pingutas kõvasti majapidamistöödega. Mina aga sain tegeleda lastega. Kui aga tuli aeg seksuaaleluga tegeleda, siis tundsin jälle tõrget. Kõik hakkas jälle allamäge minema. Nüüd kui noorem laps on üle aasta, on meie suhe jälle kokku varisemas, ma tunnen, et ei armasta teda, aga samas ei taha lahku ka minna, kuna ta on tubli ja noo nii mõnus on tema kaisus magada. Aga kui asi läheb seksile, siis mul on kohutav tõrge, isegi suudelda ei suuda. Ja muud intiimsused on ebameeldivad temaga. Mulle meeldib temaga ainult kaisutada. Samas pean veel üles tunnistama, et mulle meeldib ka teiste meestega suhelda ja ma ei suuda seda lõpetada isegi austusest oma mehe vastu. Kuigi vahekorda pole mul teiste meestega nüüd pärast teise lapse sündi olnud aga siiski kui mõnikord peol saan käia, ma petan oma meest. Tunnen, et tahan lahku minna aga tunnen, et ei taha ka. Ma ei tea, olen suures segaduses, palun aidake! Ette tänades!

Tere!
Minu elukaaslane ja lapse ema on alkohoolik, mida ta ka ise tunnistab. Oleme sõlminud igasugu kokkuleppeid perenõustaja juures ja muudes instantsides, et see joomine peab lõppema, aga tulutult... Lisaks tarbib ta ka antidepressante, rahusteid ja muid retseptiravimeid, millega seoses on tekkinud tal õhtuti ka mäluaugud. Tööl käimist pole see tal küll veel seganud, aga meie pereelu on ohtlikul pinnal, sest see närveldamine ja vaimne vägivald, mis käib nii minu kui ka lapse suhtes, on muutunud väljakannatamatuks! Kuidas toimida sel puhul, kui käib pidev närveldamine ja kas on mingeid võimalusi saata sundravile või asi võib ühe pere jaoks lõppeda vägagi kurvalt üks kord! Ette tänades!

Ei oskagi kuskilt alustada. Mu vennal on elukaaslasega laps. Elukaaslane vist pole õige sõna, kuna kokku lahku käivad nad vastavalt naise tujudele. Laps on 4-kuune. Vend armastab seda last tõesti rohkem kui midagi muud siin ilmas. Iga kord kui tülli lähevad, heidab naine mehele ette seda, kui vaene mees on ja, et mees ei suuda võimaldada neile midagi ja on lapsele ohtlik jne. Kas isa on lapsele ohtlik siis kui ta otsustab lapsega õue jalutama minna kuna ema ei viitsi ennast ise õue vedada? Vaevalt. Vaene mu vend ka ei ole. Tal oma firma, mis toob hästi sisse ja korter, milles elavad, on ka kõigi mugavustega mida vaja. Naine räägib pidevalt enda vajadustest ja kuidas asjad käivad ja kui nii ei ole nagu tema tahab, siis läheb lapsega minema. Kogu aeg lapsega manipuleerimine käib. Naine ise väidab, et on suures depressioonis, aga arstile minna ei mõtlegi.
Kogu konks on selles, et naine ise on jõukast perest ja tema vanemad mõjutavad tema valikuid kogu aeg. Loomulikult ei meeldi mu vend neile ka. Samal põhjuselt, kuna minu vend ei ole nii rikas kui peaks olema. Ma saan sellest naisest natuke aru ka, kuna on pidevalt dilemma ees: pere või mees ja laps. Aga no 30 aastane naine võiks ju ometi teada, mida elult tahab ja ka seda, et laps ei ole mänguasi. 5 või 6 aastat, mis nad koos on olnud vahelduva eduga, on see naine kogu aeg virisenud, et tahab last. Nüüd kui laps on, pole ta ka rahul.
On põhjust arvata ka, et see laps pole mu venna oma ka, kuna ühe tüli käigus jälle ta sellise variandi välja käis. See olukord on väga ebareaalne ja nõuab kiiret lahendamist. Mida me tegema peaksime? Kas anname asja kohtule üle? Selle naisega oleme üritanud rääkida aga asjatult. Pikk keeruline kiri aga loodan, et saate aru!
Ette tänades!

Tere,
mu tütar üha eemaldub koolist ja ka kodust, ehk siis peale nö. kooli suundub ta linna sõpradega olesklema. Algas tasapisi see aasta tagasi, kui leidis endale uue sõbranna, kes tutvustaski uusi ja uusi sõpru (meil on tütrega alati olnud hea läbisaamine, oleme kõigest rääkinud... nüüdseks on sellest heast läbisaamisest vaid helge mälestus). Uute nn. sõpradega suheldes hakkas end meikima tugevalt, juukseid värvima ja mis... augustama (EMO-d on tema iidol). Olen tütrele lähenenud nii hea kui kurjaga, nagu hane selga vesi :( Olen kasvatanud teda üksinda, nüüd on mõistus ja jõud otsakorral :(

Mures lapsevanem

Tere! Mul on 1 aasta 3 kuu vanune laps ja elame lapse sünnist alates tema ema korteris. Minu jaoks häirivaid tegureid on mitmeid. Algusest peale on mind ärritanud see, kui ämm tuleb, võtab küsimata lapse ja läheb temaga teise tuppa ära. Seda on ka siis juhtunud, kui soojendan parajasti lapsele toitu, ämm võtab lapse ja läheb temaga oma tuppa mängima. Kord mehe juuresolekul võttis ka midagi ütlemata-küsimata lapse ja hakkas ära kõndima, kui mees küsis, et kuhu sa meie lapsega lähed nüüd niimoodi ja tahtis ise lapse sülle võtta. Ämm ei lasknud ja ütles et tema(!) laps on. Peale lapse sündi tulid mehepoolsed sugulased katsikule nii, et ämm lihtsalt ütles, et laupäeval tulevad. Minu teada korraldavad tänapäeval siiski vanemad katsikud. Mees ütles seda oma emale, aga tema vihastas ja lausus, et katsikutele tullaksegi ette teatamata. Mees on öelnud, et ta saab aru, et me peaksime omaette elama, aga ta mõtleb, et me ei tule rahadega välja, ema juures on mugavam - ema ostab söögi ja maksab kommunaale. Lisaks ostab ämm oma pojale veel riidedki selga. Kas on võimalik sellises olukorras kuidagi rahulikku närvi säilitada? Raskemaks teeb olukorra ka see, et ise olen vaikse ja tagasihoidliku iseloomuga.

Oleme praeguse kaaslasega koos olnud veidi alla aasta. Mind vaevab see, et ei tunne oma kaaslase vastu sellist "tõmmet", mida ma tundsin oma eelmise kaaslase vastu. Seni pikim suhe kestis mul paar aastat ja ma kiindusin sügavalt. Kuna olen ka ise suur mõtleja ja analüüsija, siis ilmselt seetõttu mul tema vastu tunded tekkisidki. Ta suutis mõelda palju avaramalt, kui paljud mehed, keda olin seni kohanud. Ta oli esimene mees, kes pani hoopis mind paika. Miski polnud ettearvatav, kõik oli huvitav. Tal oli selline mõttemaailm, mida ma polnud varem kohanud. See mees oli aga tegelikult halva iseloomuga, ütles mulle vahepeal väga halvasti, oli närviline ja kuri. Lõpetasin suure vaevaga (sest tunded olid endiselt olemas ja see piinas mind kohutavalt) selle suhte ära, sest mõistus ütles, et sellise inimesega näiteks peret luua pole õige ja turvaline.
Läks paar aastat mööda ja kohtasin oma praegust kaaslast. Väga tore mees, igati mind väärt, armastab mind, austab, on truu, hoolitsev. Aga mul puudub tegelikult see suur tunne, mis oli varasemas suhtes. Mu mees pole mulle füüsiliselt atraktiivne, pole ka "vastik", kuid mul puudub sõnuseletamatu tõmme, nimetagem seda kuidas iganes.
See on tegelikult õudne tunne, et sind armastatakse ja sina ei suuda vastu armastada. Mind piinab see tõsiselt. Samas on meil tohutult hea sõprus ja mul on temaga väga hea mõnus koos olla. Ta on parim sõber ja kaaslane. Tunnen end nagu tänuvõlglane, sest tema panustab minu jaoks suhtesse palju, aga mina ei suuda samaga vastata, sest see tundub võlts.
Sellist nii intiimsel, vaimsel kui sõpruse tasandil klappivust ei ole ma veel kohanud ja minu probleem seisnebki ehk selles, et ma ei tea, kas ma peaksin seda kõike ootama jäädes riskima üldse "ideaalsest" mehest ilmajäämisega või kuidagi ümber mõtlema oma praeguse suhte. Olen väga tänulik selle üle, et kohtasin oma praegust meest. Ta kohtleb mind väga hästi, teeks minu jaoks kõik, on väga armunud ja samas ka väga kannatlik. Ta ütleb, et on mind oodanud terve senise elu ja armastab mind. Temaga on hästi turvaline tunne. Minu poolt on meil kindlasti sõprus ja mingil määral ka vaimne side. Hea (lihtne) on koos olla, ta on uuendusmeelne ja aktiivne – omadustega, mis mulle meeldivad. Samas mul puudub selline sügav huvi tema vastu. Ma tunnen, et see huvi tekib inimeste vastu, kes on vaimsel tasandil väga arenenud. Pean silmas seda, et nad mõtlevad palju ja teise nurga alt. On leidnud mingid omad tõed. Ma saan asjale mõistuspäraselt vaadates aru, et tänapäeva ühiskonnas on ta haruldane leid. Ta oleks fantastiline isa ja hea kaaslane. Elu oleks rahulik ning ta toetaks mind kõiges. Meil on hea läbisaamine, ta armastaks mind ja mis kõige parem – ma saaks teda usaldada. See on nii oluline sellises maailmas, kus me elame. Kus väga paljud kooselud kestavadki vaid aasta, paar, kus pooled abielud lahutatakse. Midagi kindlat pole. Mulle aga istub turvaline väga hästi. Aga mu hinge närib see, et mul puudub sügav vaimne huvi ning kuigi ta on hea kehaehitusega ja ta pole mulle kuidagi "vastik", siis puudub mul ka kehaline tõmme tema vastu. Me tutvusime interneti teel ja mind paelus tema asjalik jutt. Ilmselt on ta suureks kontrastiks minu eelmise mehega võrreldes. Kui tema lausa ülistab mind, siis varem pidin ma vaeva nägema, et saada heakskiitu. Olen ka sellele mõelnud, et võib-olla pole mu praegune mees minu jaoks välimuselt ideaal. Ilu on mõistagi vaataja silmades, aga pigem räägin mingist "atraktiivsusest", mis kahe inimese vahel lihtsalt tekib või mitte. Temal tundub see tekkinud olevat, aga minul mitte. Tema keha minu keha ei sütita, ütleme siis nii.
Minu küsimus on, et sellises maailmas, kus pooled abielud lahutatakse, kuna "suur tunne sai otsa", kas peaksin enda tundevajaduse alla suruma ja üritama seda armastust leida mõnes tegevuses, hobis.. või peaks tunde ikkagi esikohale seadma ja riskima üksijäämisega? Kuidas oma mõtlemist suunata, et ei tunduks pidevalt midagi puudu jäävat suhtes hea mehega?

5-aastane poiss ei taha süüa, kogu aeg sunnime ja laps on hakkanud veel vähem sööma. Vahel tekkivad kõhuvalud.
Kas me teeme suure vea selle sundimisega ja pidavalt söögist rääkimisega? Kuidas käituda?

Ma olen 19-aastane neiu ning olen mõnda aega juba suhtes tüdrukuga. Mu ema sai sellest alles hiljuti teada ning on teinud mulle selgeks, et kui tahan selle tüdrukuga koos olla, võtan ma asjad ja nad isaga on jäänud ühest lapsest ilma. Ta väidab, et ma ei ole kunagi tüdrukute poole hoidnud ning olen hetero, seega on see ravitav. Ehk et ma pean ütlema suhtest lahti. Kuid kuidas ma saan sedasi teha? See ei ole ravitav! Ma olen endas läbi mõelnud, et võib-olla ma olen homoseksuaal, miks muidu mind poisid ei ole eriti huvitanud, ma vihkan mehe ja naise seksuaalteemasid. Mul oli poisiga suhe, ta oli täiuslik inimene, kuid nüüd võrreldes suhet tüdrukuga, leian, et ma ei armastanudki seda poissi. Poiste vastu ma pole kunagi tahtnud seksuaalsust välja näidata, see on mu jaoks vastik, kuid mu tüdruku puhul ei ole nii. Ma ei tundnud läheduse vajadust tolle poisiga, sundisin end teda armastama, sest ta oli tõesti hea ja hooliv inimene. Ema ütleb seepeale, et ju ei olnud õige poiss ta su jaoks. Ma riietun väga poisilikult, poodides mulle ei jää ükski tüdruku riietusese silma, värvilised suured pusad, laiad teksad, mida kannan vaevalt puusade peal ning jalas ketse. Mulle on tänaval ligi astutud ja küsitud, hei, kas sa oled poiss wä. Ma ei tee sellest välja, sest ma täiesti mõistan, miks nii mind nähakse ja see ei häiri mind. Kui ma ise olen rahul siis on kõik korras. Emale, isale muidugi ei meeldi mu riietusstiil. 
Ma ei saa ka öelda, et ma vaatan tüdrukuid, mitte just nii, aga oma tüdrukut ma armastan üle kõige. Ka tema ei ole tüdrukute vastu huvi tundnud, kuid meie suhtlemise alguses ma märkasin, et see on nii teistmoodi läbisaamine. Ta on nii eriline, ainult teda ma näen sedasi. Ma võiksin terve raamatu kirjutada, kui väga ta mulle meeldib ja mis tema eriliseks teeb... ma ei ole mänginud tüdrukute mänguasjadega väiksena, autod liivakastis köitsid mind alati. Ma tean autodest palju, võin iga autoasjatundjaga vestelda tunde erinevatest autodest, samuti siklitest. 
Ma olen nädal aega emaga vaielnud ja kordamööda nutame... Ema ütles, et ei ole siin midagi, lõpetad kevadel gümnaasiumi ja lähed kõrgkooli, käid trennides ja tegeled erinevate huvidega, võtad aja, et endas selgusele jõuda. Su tüdruk läheb oma teed, ta ei tule sinna linna, kuid te võite neti teel suhelda. Ta ei näe mitte mingit varianti, et ma selle tüdrukuga koos korteri üürin ning koolis käin, sest ta ei toeta seda suhet. Tegelikult on meil lennupiletid ostetud Uus-Meremaale, et aasta enne kõrgkooli seal puhata ja maailma näha. Ta keelab isegi mul väikse õega suhtlemast siis, kui ma valin tüdruku. Nad ei taha minust seni midagi teada, kuni ma pole koju tagasi tulnud ja olen "ebanormaalne". Ta ütleb, et mingisugust homoseksuaalsust me ei hakka siin aretama. Käid selle kooli ära ja siis vaatad, mida tahad. Aga saage Teie palun aru, et ma ei taha nii. Ma ei näe teed, et ma läheksin laiali tüdrukust. Ma ei tee seda mitte mingil juhul! Kuid kui ma jään temaga kokku, siis ei toeta mind pere enam, nad isegi ei suhtleks muga enam. Kas on tõesti see nii suur viga, et ma temasse armusin, see lihtsalt juhtus ju nii. Ema ütleb, et ma pean andma selle võimaluse neile isaga, et ma ei oleks tüdrukuga suhtes. Asi ei ole selles, et ma ei armasta oma peret või et ma tahan halba neile, ei, üldsegi mitte, lihtsalt asi kujunes iseenesest nii. Ema vihkab seda tüdrukut, sest tema meelest ta on teinud siinse pere elu põrgus. Ma olen kogu aeg internetis temaga suhtlemas, sest ta elab Soomes. Mul on nii kahju emast ka, ma saan tast aru, kuid ma ei jäta ju oma kaaslast. Ma tõesti ei tea, mida teha. Ma leian, et ema vajaks spetsialistiga rääkimist, et ta suhtumist muuta, et ta veidikenegi saaks minust aru ning jätaks mulle võimaluse temaga koos olla ja perega läbi saada, kuid ta leia, et tema abi vajaks. Ma ei taha valida pere ja mu tüdruku vahel! Ta ei või sellisesse olukorda mind panna. Mida teha? Võiksime ehk vestelda emaili teel, ma ootan väga Teie abi!

Olen 21-aastane noor neiu. Mul on 4-aastane laps ja olen kolm aastat elanud koos endast 16 aastat vanema mehega, kellel omakorda on 10-aastane laps.
Probleemiks on minu ja kasulapse suhted. Nimelt olen märganud suuri muutusi minu kasulapse suhtumises minusse. Suhtumine muutus nii umbes aasta tagasi. Tema emaga on meil suhted keerulised, pigem võiks tegelikult öelda, et suhted tema emaga on väga vaenulikud. Ja nüüd mul on tunne, et kasulapse ema on pööranud last minu vastu. Suhted kodus on sassis, mees on nagu puuga pähe saanud ja ei näe/ei taha näha, mida kasulaps minuga teeb. See vastuhakkamine on kasulapse puhul võib-olla et isegi normaalne, aga kuidas ta mind ja minu last on hakanud kiusama, see teeb mind juba murelikuks. Mehel raske aeg ka ilmselt ja seega ei taha ma teda sellega palju koormata. Kuid natuke toetust kuluks ära küll. Ma leian, et ei oleks õiglane kui kasulapse kiusamine lõpeks sellega, et kolin lihtsalt ära ja jätan mehe, kellega koos on mul olnud nii imelisi aegu. Olen palju mõelnud saada temaga laps kuid nüüd kui ma näen kasulapse vaenu minu ja minu pisikese vastu, siis ei julge ma sellele enam mõeldagi. Äkki veel juhtub midagi hirmsat. Uskumatu aga ma kardan seda 10-aastast last. Muidugi ka tema ema, ilmselt too naine tõesti teeb kõik, et mu elu põrguks muuta, kuid mida siis teha? Alla anda ja kannatada või mida?
Ja kuidas saaksin ma vähemalt lapsi omavahel lepitada? Et kumbki ei kannataks.
Ette tänades

Sooviks teada mida tähendab kohtupsühhiaatria - kohtupsühholoogiline kompleksekspertiis, kui kaua see aega võtab, hea kui saate lahti seletada.