Paari- ja peresuhted
Küsimus: Mida saaksin ette võtta kui olen oma elukaaslase 10-aastast last kartma hakanud?11.03.2013
Olen 21-aastane noor neiu. Mul on 4-aastane laps ja olen kolm aastat elanud koos endast 16 aastat vanema mehega, kellel omakorda on 10-aastane laps.
Probleemiks on minu ja kasulapse suhted. Nimelt olen märganud suuri muutusi minu kasulapse suhtumises minusse. Suhtumine muutus nii umbes aasta tagasi. Tema emaga on meil suhted keerulised, pigem võiks tegelikult öelda, et suhted tema emaga on väga vaenulikud. Ja nüüd mul on tunne, et kasulapse ema on pööranud last minu vastu. Suhted kodus on sassis, mees on nagu puuga pähe saanud ja ei näe/ei taha näha, mida kasulaps minuga teeb. See vastuhakkamine on kasulapse puhul võib-olla et isegi normaalne, aga kuidas ta mind ja minu last on hakanud kiusama, see teeb mind juba murelikuks. Mehel raske aeg ka ilmselt ja seega ei taha ma teda sellega palju koormata. Kuid natuke toetust kuluks ära küll. Ma leian, et ei oleks õiglane kui kasulapse kiusamine lõpeks sellega, et kolin lihtsalt ära ja jätan mehe, kellega koos on mul olnud nii imelisi aegu. Olen palju mõelnud saada temaga laps kuid nüüd kui ma näen kasulapse vaenu minu ja minu pisikese vastu, siis ei julge ma sellele enam mõeldagi. Äkki veel juhtub midagi hirmsat. Uskumatu aga ma kardan seda 10-aastast last. Muidugi ka tema ema, ilmselt too naine tõesti teeb kõik, et mu elu põrguks muuta, kuid mida siis teha? Alla anda ja kannatada või mida?
Ja kuidas saaksin ma vähemalt lapsi omavahel lepitada? Et kumbki ei kannataks.
Ette tänades
Probleemiks on minu ja kasulapse suhted. Nimelt olen märganud suuri muutusi minu kasulapse suhtumises minusse. Suhtumine muutus nii umbes aasta tagasi. Tema emaga on meil suhted keerulised, pigem võiks tegelikult öelda, et suhted tema emaga on väga vaenulikud. Ja nüüd mul on tunne, et kasulapse ema on pööranud last minu vastu. Suhted kodus on sassis, mees on nagu puuga pähe saanud ja ei näe/ei taha näha, mida kasulaps minuga teeb. See vastuhakkamine on kasulapse puhul võib-olla et isegi normaalne, aga kuidas ta mind ja minu last on hakanud kiusama, see teeb mind juba murelikuks. Mehel raske aeg ka ilmselt ja seega ei taha ma teda sellega palju koormata. Kuid natuke toetust kuluks ära küll. Ma leian, et ei oleks õiglane kui kasulapse kiusamine lõpeks sellega, et kolin lihtsalt ära ja jätan mehe, kellega koos on mul olnud nii imelisi aegu. Olen palju mõelnud saada temaga laps kuid nüüd kui ma näen kasulapse vaenu minu ja minu pisikese vastu, siis ei julge ma sellele enam mõeldagi. Äkki veel juhtub midagi hirmsat. Uskumatu aga ma kardan seda 10-aastast last. Muidugi ka tema ema, ilmselt too naine tõesti teeb kõik, et mu elu põrguks muuta, kuid mida siis teha? Alla anda ja kannatada või mida?
Ja kuidas saaksin ma vähemalt lapsi omavahel lepitada? Et kumbki ei kannataks.
Ette tänades
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Nagu õigesti aru saanud olete, on kasulapse käitumine mõistetav arvestades tema jaoks ülejõukäivat olukorda, kus ema ja isa vahelised suhted on keerulised ja vaenulikud. Teiega suhetes kannab kasulaps edasi oma ema emotsioone ja see on talle tegelikult kahjulik. Teie antud olukorras palju muud teha ei saa kui vaid rääkida oma mehega. Ainult tema saab korrastada suhteid eksnaise ja tütrega. Keerulist olukorda, milles oma lapsega hetkel olete, ei maksa kindlasti mehe eest varjata. Teie ei saa mehe lapsele vanemaks olla ja tema käitumist korrigeerida. Heal juhul saate temaga mõne aja pärast ehk sõbrasuhted sisse seada. Kõik mis puutub lapse kasvatamisse ja nõudmiste seadmisesse, on tema isa ülesanne.
Seega võtke tõsine jutuajamine oma mehega ette ja aidake end ja oma mehe tütart. Tegelikult ei taha ka see väike 10-aastane praeguses olukorras olla.
Kui ise hätta jääte, siis soovitan pereterapeudi konsultatsiooni.
parimatega,
Siiri Tõniste
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Pere ja suhted > Paari- ja peresuhted