Paari- ja peresuhted

Mida teha, kui 55-aastane diabeedihaige õrnahingeline naine (kes joob) ei lähe "terveks saades" arsti juurde (alkoholi probleemiga)? Haigena(purjuspäi) ei võta teda ükski haigla siin ilmas vastu. Kaineks saab, siis ütleb, et peab tööle minema, et kaotatud aega tasa teha. Perearsti juurde minna ei saa, sest too paneb sinisele lehele alla pitsati "joodik" ning siis on töölt lahtilask kah. Nagu vanaemagi, nii ka tema, läheb arsti juurde vaid kirstus.
Ei oska enam kuskilt abi otsida. Asi kestnud aastaid, kuid enam ei saa jätkuda, ta tuleb juba kätega kallale, kui viina ei saa. Mulle on ta põhjustanud sündroomi, et ma lihtsalt ei astu poes alkoholi lettide vahele ka mitte. Ammuski ei hoia kellegi pokaali ega osta viina jne. Mind pannakse väga võimatusse olukorda. Iseloom mul selline juba, et lasen tal ennem otsa lõppeda, kui poodi tõttan millegi järgi, mida jälestan siin ilmas üle kõige.

Tere,
Selline mure mida on raske lühidalt kirjeldada, kuid püüan kokkuvõtvalt teha.
Majas on korteriühistu ja sellel oma juhtkond. Kirjade järgi on mees esimeheks, kuid 99%-lt tegeleb sellega tema naine, kes on vähemalt psühhopaadi tunnustega või veel midagi hullemat. Ta vormib kõik kirjad, suhtleb korteriomanike uste taga ja pressib teistele oma versiooni igale otsusele. Naine kasutab ka vägivalda kui oma tahtmist ei saa (peksab segamini asutuse kontori sisustuse, lõikab läbi igasugu juhtmeid kui see temale sobib hirmutamiseks, kasutab erinevaid vägivalla vorme.) Mees on tal 24/7 valve all, naine ise tööl ei käi, vaid saadab pidevalt meest ja läheb tööle vastu. Mees silmnähtavalt kardab oma naist ja täidab tema kõik hullunud soovid. See inimene on haige ja pensionärid ja samuti noored kardavad seda naist, seepärast ollakse mistahes otsusega nõus. Naine on ise kontrolliv teiste suhtes, aga ei kannata kui tema tegevust kontrollitakse, meeldib korteriühistu rahadega tegeleda, kuid selle kontrollimist takistab kõikide võtetega.
Kui inimene mitme korterilises majas võiks öelda terroriseerib oma tegevusega kaaskodanikke, kellel on õigus ja kuhu peaks pöörduma?

Tere! Mure selline, et 5-aastane poiss hakkas järsku kartma üksinda olemist. Ei julge isegi natuke üksi olla. Ta ei julge ka kööki üksi minna, isegi kui tuled põlevad. Samuti ei taha ta oma toas magada, magab meie kaisus. Tema voodit meie tuppa pole võimalik panna kuna meie toas väike õde. Ei mäleta kahjuks mis ajast hakkas selline hirm aga võibolla seotud õe sünniga. Õde hetkel 2-kuune aga see hirm tekkis tal siiski varem juba. Või oleme meie ise kuidagi süüdi? Tahaks teda kuidagi aidata sellega, et ta ei kardaks kõike. Ja muidugi parim mis saaks juhtuda oleks see, et ta magaks oma toas. Ja veel, kui ta magab meie toas ja meie voodis, siis ei ole ta nõus ka seal üksi olema. Peab keegi kaisus olema ikka. Loodan, et saate aidata meid.

Tere.
Kas on võimalik üleüldse armukadedust ravida ja mismoodi? Kas see on ravitav? Kas on võimalik ravimitega, sest muidu jutust ei piisa, me oleme ise selle läbi rääkinud ja aeg-ajalt saab sellest aru ja tunnistab või mulle juba tundub, et ta sellega tahab mind veel suuremasse hirmu kiskuda, et ta tunnistab. Ma enam ei oska, see on juba igasugu piirid ületanud. Ma olen ise juba kriitilisel piiril.

Tere!
Minu lugu on keeruline. Ei teagi kuhu pöörduda. Nimelt elan ma juba 7 aastat koos oma lapse isaga. Meie suhted tema isaga ehk siis minu äiaga on algusest peale väga halvad olnud, mistõttu otsustasin temaga mitte suhelda. Jäin rasedaks ja äiale see ei meeldinud. Ta püüab minu ja minu mehe elu kontrollida, kuigi see on meie elu ja meil on ka omad tegemised. Minu äi on mind ahistanud ja tüüdanud juba 7 aastat umbes ja ma ei suuda enam kuskil elada ega käia. Oleme mehega vahetanud üürikortereid mitu korda, kuna ta on meid üles leidnud kogu aeg. Ta käib igal pool mind tüütamas, mu töö juures. Igal pool! Ta ei saa aru, et ma ei soovi temaga suhelda. Mu elukaaslane käib välismaal tööl ning kui tal on puhkus, siis nad külastavad vahetevahel minu äia, aga minul puudub soov sinna minna, aga äi ei saa aru sellest!! Kas mul on mingigi võimalus lähenemiskeeld võtta sellele isikule, kui ta on minu äi? Tundub ebareaalne, aga ma ei suuda elada ega talle selgeks teha, et ma ei soovi temaga suhelda. Ta arvab, et kuna mina ei taha minna temale külla, et siis keelan ka oma elukaaslasel meie pojaga temale külla minna, aga see ei ole nii. Minu elukaaslane käib tal külas just nii tihti kui mu mehel soov ja võimalus on.

Palun andke nõu!

Esitan küsimuse siia, kuna ikka veel on laps järjekorras aga mure kasvab. Kuhu pöörduda lapsega, et saaks kiiret abi lapse mõistmiseks ja toetamiseks. Reageerib juba kõigele kätega, seda nii koolis kui õega. Seleta mis sa seletad aga tulemust ei näe. Ootame juba oktoobrist kliinilise psühholoogi aega. Vahetasime lapsel kooli, sest mahajäämine 29 lapsega klassis oleks ainult suurenenud. Uus kool väidetavalt meeldib, uus kodu meeldib, aga koolis kaasa ikka teha ei taha. Olen väga mures.

Olen endast 9 aastat noorema "mehega" abielus, kellel on suur kirg arvutimängude vastu. Kõik tema vaba aeg möödub arvuti taga ja mina olgu omaette. Abielus oleme olnud 3 aastat ja selle ajaga oleme teineteisest lõplikult eemaldunud. Voodielu pole olnud 5 kuud. Oleme palju tülitsenud ja pärast meie viimast tüli teatas ta, et tal pole minu vastu enam mingeid tundeid ja ei tea kas tahab minuga enam abielus olla. Olen ise samas olukorras, ei tea mida tahan ja tunnen. Ma ei teagi, kas mul on hirm üksijäämise ees või hirm kaotada oma mees. Olen juba 34-aastane ja tahan luua pere ja ei jaksa enam nullist alata. Olen teinud meie abielu jooksul palju vigu ja kahetsen tehtut aga tehtut ja öeldut ei saa enam olematuks muuta. Kuna olen töötu, peame olude sunnile kõigest hoolimata koos elama. Viimasel ajal olen hakanud puudust tundma jälle tema lähedusest, aga tema ei taha mingit lähedast kontakti minuga. Kui küsin, kas ta tahab siis minust lahutada, vastab ta, et ei tea. Mida teha sellises olukorras? Kas tema tunded minu vastu võivad taastuda või on sellega lõpp. Olen kohutavas depressioonis, ei maga, ei söö, ei taha midagi teha, nutan silmad peast. Väidetavalt pole tal kedagi muud, mida ma ka usun, sest kogu oma aja veedab ta kodus arvuti taga arvutimänge mängides. Mu enesehinnang on kohutavalt madal, ma tunnen end kohutavalt üksi. Tujud käivad üles ja alla, ühel hetkel põlgan teda, teisel armastan. Mul pole sõpru ja peret lähedal, kes mind toetaks kuna elan välismaal. Tagasi Eestisse ka tulla ei taha. Peas on tihti enesetapumõtted. Mida teha sellises olukorras?Kuidas käituda?

Tervitus,
Olen 22-aastane paarisuhte mees pool, oleme koos olnud umbes poolteist aastat. Hetkel on meie suhe jõudnud olukorda, kus see suhe teeb meile mõlemale tohutult haiget ja koos ei suuda olla ja samas ei suuda me üksteisest lahku minna. Kõik see said alguse umbes pool aastat tagasi, kui mina tundsin, et see suhe oleks nagu ära elanud enda aja ja tundsin väsimust kohusetundest. See periood kestis umbes 2 nädalat, tülisid meil polnud sellega seoses, pigem selline vaikne periood, kus mina olin rohkem endasse tõmbunud ja tüdruk segaduses, et mis toimub. Möödus see periood ja sain aru, et tegemist võib olla nö armumis-faasi lõpuga ja nüüd algab partnerlus. Olin endas kindel, et tegemist on uskumatult hea inimesega mu kõrval ja ma teeks kõik tema heaks. Ma muutusin õnnelikuks ja ma tundsin, et see suhe on ideaalne, kuid asi polnud nii lilleline, see periood, kus mina olin selles suhtes kahelnud, oli jätnud tüdrukule jälje, ta oli eemale tõuganud mind ja otsis uusi väljundeid enda elule, käis pidutsemas, käis mitu nädalavahetust paariks päevaks festivalidel jne (tegemist ei olnud kindlasti uue kaaslase leidmise rännakutega) ma tundsin, et see armastus ja soojus mida ma tahan pakkuda, see tõugatakse eemale. See nö eemale tõukamis periood oli paar nädalat, mis lõppes sellega, et tekkis meie suhte esimene tüli. Sellest hetkest alates ma ei usaldanud teda enam ja usaldus on ju vastastikune ning seega hääbus meie üksteise vastastikune usaldus. Me mõlemad oleme väga mõistvad inimesed ja muidugi me rääkisime neid asju sirgeks korduvalt ja nö mõlemad osapooled kinnitasid, et on aru saanud kuidas me üksteist oleme tundma pannud ja me peame end kokku võtma, et seda suhet hoida, miski ei muutunud. Nüüdseks on neid tülisid/vestlusi olnud 20 ringis, korra oleme lahus elanud ühe kuu (selle kuu jooksul me ei näinud üksteis umbes 5 päeva, seega tegemist oli lihtsalt erinevate elupindadega, kus me kordamööda elasime). Nüüdseks on see suhe meid mõlemaid kohutavat laastanud ja me ei oska koos olla ja samas me ei suuda üksteisest lahti öelda mitte kuidagi. Mina tunnen puudust sellest tundest, et ma olen kellegi jaoks eriline ja et minuga arvestatakse alateadlikult. Iga kord kui mind eemale tõugati või arvestamata jäeti kogusin ma selle endasse, ühel hetkel sai see karikas täis ja tekkis tüli, nüüd saab see karikas juba iga nädal korra täis ja iga nädal me arutame neid asju. Pean tunnistama, et minu suur viga on see, et kui ma saan haiget, siis minu kaitserefleks lahendab olukordi valesti, alateadlikult ma teen enda sõnadega talle vastu haiget, et ennast kuidagi paremini tunda ja see on see üks suurimaid põhjuseid miks see asi ka ei lahene, sest ma tõukan teda ise eemale kuigi samas ma tunnen tema lähedusest puudust.
Lisan veel juurde, et olulised faktorid võivad ka olla need, et me kolisime kokku elama juba esimesel kuul kui me üksteist leidsime (enne seda olime teadnud üksteis 3 kuud) ja me töötame samas ettevõttes.
Selline on meie lugu.
Tagasisidet oodates

Kas see on normaalne, et mu sõbranna on 15-aastane, aga ta on suhtes endast 2 korda vanema mehega? Kuigi tegelikult nad sobivad kokku ja samas on ka natuke imelik värk.

Tere,
Kui väga peab paika väide, et eraldatus vanemast, mida üle aastased lapsed taluvad probleemitult, on lapse vanus aastates pluss kaks (päevadesse arvestatuna)? Ehk siis, kui mul on 2a laps, siis tema maksimaalne eraldatus vanemast peaks olema 4 päeva.
Asi selles, et läksime lapse isaga lahku, kui laps oli 1,5a ja juba sealtmaalt oli tema nõue, et laps oleks jaotatud võrdselt. Selle saime korraldatud läbi raskuste, aga õnneks omavahelise suhtlemise teel. Nüüd on laps 2,5 ning oleme suutnud kenasti asjad lahendada lapse koha pealt, aga uus küsimus on selles, et jaanuaris sünnib minul ja mu elukaaslasel laps ja esimese lapse isa tegi ettepaneku, et laps jaotada nädal ühe ja nädal teise juures. Ma ei ole ise väga vaimustatud sellest ideest, kuna nädal emast eemal tundub siiski liiga pikk aeg, et seda teha lausa üle ühe nädala. Tahaks asja lahendada lapse jaoks võimalikult mõistlikult. Näiteks 3-4 päeva kaupa. Mis on Teie arvamus?
Teine mure on, et kui laps on isa juures, siis ei taha ta sealt kuidagi minu juurde tulla. Nutab ja kisab, et ta ei taha emme juurde tulla ja tahab issi juures olla. Kuidas seda leevendada? Asi sujub leebemalt, kui ta on isa juures olnud 3-4 päeva, aga kui talle järgi minna 1-2 päeva pärast, tõuseb kohutav draama. Väga valus on kuulda oma last ütlemas, et ta ei taha sinu juurde tulla. Vastupidist olukorda, et issi juurde minna ei taha, pole kunagi olnud. Ma küll annan endast kõik ja pühendan end talle, aga siiski ei aita kahjuks miski ja lapse reaktsioon alati sama.