Paari- ja peresuhted
Küsimus: Mida edasi teha, kui mees valetades ja mõnitades mind pettis?19.09.2012
Tere.
Soovin abi. Ei tea, mida edasi teha. Tuli välja, et mees pettis mind esimest korda 5 aastat tagasi ühe noore naisega. See oli jube valus, kui teada sain. Meie koos olime elanud 30 aastat. Mina ei tahtnud lahutada kohe, püüdsin mõista, andestasin, kuid ta ise ei palunud andeks. Jäime kokku, kuid usaldus kadus. Aga nüüd, selle aasta kevadel, tundsin jalle, et miski on viltu. Hakkasin uurima ja tuli välja, et uuesti armuke, kuid nüüd vanem. Kui sain teada, hakkas põrgu. Mees eitas kõike, aga see naine helistas ja rääkis kõik, kui kaua neil juba suhe, kui hea koos olla ja veel palju jubedat. Nüüd mees lausa mõnitab mind, alandab, aga ära kah ei lähe. Mida teha, ei tea, armastan teda, aga andestada vist enam ei suuda ja kas on mõtet. Tema 62, mina 55 aastat vanad. Miks ta nii teeb, kui mina ei kõlba, miks ära ei lähe? Miks ta nagu nimelt mind vaimselt terroriseerib, eriti siis, kui tolle naisega ainult kas või telefoniga räägib?
Olen tänulik, kui vastate mulle.
Soovin abi. Ei tea, mida edasi teha. Tuli välja, et mees pettis mind esimest korda 5 aastat tagasi ühe noore naisega. See oli jube valus, kui teada sain. Meie koos olime elanud 30 aastat. Mina ei tahtnud lahutada kohe, püüdsin mõista, andestasin, kuid ta ise ei palunud andeks. Jäime kokku, kuid usaldus kadus. Aga nüüd, selle aasta kevadel, tundsin jalle, et miski on viltu. Hakkasin uurima ja tuli välja, et uuesti armuke, kuid nüüd vanem. Kui sain teada, hakkas põrgu. Mees eitas kõike, aga see naine helistas ja rääkis kõik, kui kaua neil juba suhe, kui hea koos olla ja veel palju jubedat. Nüüd mees lausa mõnitab mind, alandab, aga ära kah ei lähe. Mida teha, ei tea, armastan teda, aga andestada vist enam ei suuda ja kas on mõtet. Tema 62, mina 55 aastat vanad. Miks ta nii teeb, kui mina ei kõlba, miks ära ei lähe? Miks ta nagu nimelt mind vaimselt terroriseerib, eriti siis, kui tolle naisega ainult kas või telefoniga räägib?
Olen tänulik, kui vastate mulle.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Küsite küsimusi, mida peaksite esitama hoopis oma mehele. Kirjast saan aru, et praeguseks on kõrvalsuhe juba avalik ja mees seda enam Teie eest ei varja. Seega peaks saama sellest ka rääkida.
Paistab, et olete segaduses ka oma tunnetega seoses - kirjutate, et armastate meest ja aga juba pikka aega ei usalda!?
Mis on tegelikult põhjus, miks olete tema kõrvale jäänud? Hirm üksinduse ees?
Sellises olukorras mehed pole mingi haruldus - kõrvalsuhte loomine pole kunagi lihtne ja üheselt põhjendatav. Pole nii, et üks enam ei kõlba ja teine on parem. Enamasti on mõlemas suhtes midagi, mis tõmbab ja midagi, mis tõukab. Nende vahel valiku tegemine ongi kõige raskem. Ja sageli jääbki otsustajaks petetud naine, kes seab mehe valiku ette - lõpetad kõrvalsuhte või lõpeb meie suhe.
Võimalik, et Teiegi peate selle valiku tegema ja eelkõige endalt küsima, kas ja mis tingimustel olen valmis seda suhet jätkama.
Soovitan leida psühholoog või mõni teine neutraalne kuulaja ja püüda endas selgusele jõuda. Siis on kergem ka mehega vestlus ette võtta eesmärgiga suhtega seotud küsimustele vastuseid saada.
Parimate soovidega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Kuidas valitseda armukadedusest tekkivat viha ja tujukust?06.09.2012
See probleem on mind juba aastaid vaevanud, rikkunud kõik minu eelnevad suhted ja nüüd, kui ma olen leidnud endale armastava ja hooliva kaaslase, vaevab see mind jälle. Seekord pöördun teie poole, lootes saada mõned nõuanded mida täita või jälgida, et mitte oma kallimat kaotada.
Nimelt vaevab mind täiesti põhjusetu armukadedus ja usalduse puudus, ükskõik kuhu mu kaaslane läheb või teeb ja kui mul ei ole ülevaadet ega kontrolli selle kohta, hakkab mind meeletu viha valitsema, järsk tujumuutus. Ükskõik, mis esimesena kätte satub, sinna ma oma viha suunan ja ära lõhun. Sellisel hetkel ma ei valitse ennast enam, olen püüdnud istuda ja maharahuneda aga miski ei lase seda teha ja sunnib ikka asja üles keerama. Kardan nii enda kui kaaslase pärast.
Mis see on? Hirm kaotada? Mida soovitate teha edaspidi, kui sellised hood tulevad?
Nimelt vaevab mind täiesti põhjusetu armukadedus ja usalduse puudus, ükskõik kuhu mu kaaslane läheb või teeb ja kui mul ei ole ülevaadet ega kontrolli selle kohta, hakkab mind meeletu viha valitsema, järsk tujumuutus. Ükskõik, mis esimesena kätte satub, sinna ma oma viha suunan ja ära lõhun. Sellisel hetkel ma ei valitse ennast enam, olen püüdnud istuda ja maharahuneda aga miski ei lase seda teha ja sunnib ikka asja üles keerama. Kardan nii enda kui kaaslase pärast.
Mis see on? Hirm kaotada? Mida soovitate teha edaspidi, kui sellised hood tulevad?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Kui põhjendamatu armukadedus on kordunud mitmetes suhetes, on ilmselt tegemist lapsepõlvest sissejuurdunud kaitsemehhanismiga - tugev protest kas tegeliku või kujuteldava hülgamise vastu. Baasiline tunne selle all on tõepoolest hirm kaotada oluline inimene.
Hirm jääda üksi, mis lapsena on olnud ka tegelikult ohtlik. Nüüd täiskasvanuna valdab Teid sarnases olukorras niivõrd tugev ülekandetunne, et mõistlikud argumendid ("tegelikult saan ka üksi elamisega hakkama") teadvusesse ei jõua.
Selle hävitava ebakindlusega tegelemiseks peaks võimaluse korral ette võtma töö psühholoogiga. Vaja oleks teadvustada, kust see tunne pärit on ja see läbi töötada. Ainult sel viisil on võimalik seda tunnet tundma ja kontrollima õppida.
Veelgi kasulikum oleks seda tööd teha koos kaaslasega, kes õpiks Teid rasketes olukordades toetama ja mõistma, saades teadlikuks Teie lapsepõlvetaustast. Oluline on teadvustada, et Teie ebakindlus ei tulene praegusest suhtest vaid Teie varastest lapsepõlvesuhetest. See on partneritele sageli oluliseks kergendudeks ning võtab maha süütunde.
parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Mis võib olla põhjuseks, et mehel on impotentsus ainult minuga?25.06.2012
Tere,
Ma palun Teie abi. Olen mehega koos olnud 2 kuud. Kohtusime juhuslikult ja asi viis kohe seksini. Esimene kord vajus üsna kiiresti ära, proovisime hommikul uuesti- sama asi. Nüüd kahe kuu jooksul ei ole ikka normaalset vahekorda olnud. Ainus kord kui mees on orgasmi saavutanud, on ta ise oma käsi kasutades selleni jõudnud ja mina olen nö pealtvaataja rollis. Oleme mõlemad ilusad, noored inimesed, kuid kas tõesti siis seksuaalselt ei sobi kokku? Kummalgi ei ole selliseid probleeme minevikus olnud. Mees veel kinnitab, et tal on väga palju häid füüsilisi suhteid olnud, kuid vaimsel tasandil on naistega midagi alati puudu jäänud. Nüüd kinnitab, et minuga on just vaimselt väga hea koos olla ja rääkida, aga seks on täiesti puudulik. Ma ei tea enam, mida teha, sest olen mehest väga sisse võetud. Kas sellist asja annab üldse parandada? Mehel on väga vastutusrikas töö ja palju stressi, kuid see on tal alati niimoodi olnud. Lisaks teeb ta ka eranditult iga päev trenni. Kas selle taga võib olla varjus mõni psühholoogiline probleem?
Ma palun Teie abi. Olen mehega koos olnud 2 kuud. Kohtusime juhuslikult ja asi viis kohe seksini. Esimene kord vajus üsna kiiresti ära, proovisime hommikul uuesti- sama asi. Nüüd kahe kuu jooksul ei ole ikka normaalset vahekorda olnud. Ainus kord kui mees on orgasmi saavutanud, on ta ise oma käsi kasutades selleni jõudnud ja mina olen nö pealtvaataja rollis. Oleme mõlemad ilusad, noored inimesed, kuid kas tõesti siis seksuaalselt ei sobi kokku? Kummalgi ei ole selliseid probleeme minevikus olnud. Mees veel kinnitab, et tal on väga palju häid füüsilisi suhteid olnud, kuid vaimsel tasandil on naistega midagi alati puudu jäänud. Nüüd kinnitab, et minuga on just vaimselt väga hea koos olla ja rääkida, aga seks on täiesti puudulik. Ma ei tea enam, mida teha, sest olen mehest väga sisse võetud. Kas sellist asja annab üldse parandada? Mehel on väga vastutusrikas töö ja palju stressi, kuid see on tal alati niimoodi olnud. Lisaks teeb ta ka eranditult iga päev trenni. Kas selle taga võib olla varjus mõni psühholoogiline probleem?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Vabandan vastuse viibimise pärast.
Mehe (ja ka naise) seksuaalsust mõjutavad mitmed asjaolud - nende hulgas tööpinge ja väsimus, samuti suhtega seotud aspektid.
Kui tegemist on emotsionaalselt olulise ja tähtsa suhtega, siis ei saa seksi sellest lahus vaadata. Kõik suhtes toimuv - tunded, käitumised, mõjutavad ka intiimset lähedust.
Teie olukorra puhul võiks spekuleerida nii, et kuna varasemad suhted ei olnud ehk mehele emotsionaalselt nii olulised, siis oli tal tõenäoliselt võimalik keskenduda vaid kehalisetele naudingutele. Kuid nüüd, kui suhe on emotsionaalselt oluline, kerkivad küsimused - kas olen talle piisavalt hea?, kas väärin tema armastust?, kas meeldin talle nii nagu olen? Need sageli teadvustamata ja vastamata küsimused tekitavad sisemisi pingeid, mis võivad ka seksuaalset erutust mõjutada.
Selleks, et suhtes seksiga tekkinud pingeid maandada, võiksite hetkel keskenduda pigem teineteise tundmaõppimisele - oma tunnete, kogemuste, väärtushinnangute jagamisele. Oleks hea, kui saaksite rääkida omavahelisest suhtest - mida mõlemad tunnete koos olles, mida tulevikust mõtlete, mida tahaksite koos olles teha.
Seks saab paarisuhtes tõeliselt nauditav olla vaid siis, kui partnerite vahel on emotsionaaselt lähedane suhe. Selle loomisesse tasub investeerida, ka seksist mõneks ajaks loobumise hinnaga.
parimate soovidega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Kuidas õppida eluga toimetulekut?08.05.2012
Minu 26-aastane poeg, psühhiaatrias ravil olnud ja juba pool aastat haiguslehel (tööleping lõpetati), ei tule hästi toime tavaeluga. Kas ja kuidas on võimalik teda aidata?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Kindlasti vajab täpsustamist, mida tähendab - ei tule toime tavaeluga. Samuti on erinevate psühhiaatriliste seisundite mõju igapäevaeluga toimetulekule erinev. Üldiselt on paranemise aluseks stabiilne ravimite tarvitamine ning hea koostöö raviarstiga. Toimetuleku taastumine peale haigestumist võib mõningatel juhtudel aega võtta kuni aasta, nii et kiireid muutusi ei tasu loota.
Pereliikmete toetus on kindlasti vajalik, aga seda parajal määral - nõnda, et ei süvendataks abistatavas tunnet, et ta ise millegagi hakkama ei saa. Positiivne kinnitamine ja julgustamine on kindlasti asjakohane.
Parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Mida teha, kui lapse isa ei taha koos olla ja meiega elada?29.04.2012
Mul on selline mure, et lapse isa jättis maha, kui ma rase olin ja siis kui laps sündis, tuli tagasi. Laps 5-kuune. Isa tuli, oli, siis läks jälle oma eks tüdruku juurde, kes oli tal peale mind ja nii käis kogu aeg. Laps on küll minu nimel ja ise ta räägib, et ta hoolib ja armastab last, aga vaatama teda ei tule ja toetada ka ei taha. Ise ta on veel muidu 17-aastane ja eks tüdruk on tal 15a. Aga meie elasime 6 kuud koos enne, kui ma rasedaks jäin. Ma tahan, et lapsel oleks pere ja isa olemas. Ise ka temast üle ei saa. Samas see teine tüdruk tahab ka teda aga mees ei taha, ta elab tavaliselt alati kuskil kellegi juures ja nüüd ütles, et ta ei taha midagi kuulda meist. Mida teha, kui lapse isa ei taha meiega koos elada?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Teie soov kasvatada last peres koos lapse isaga on loomulik ja mõistetav. Samas selgub Teie kirjast, et lapse isa on alles 17-aastane ja pole veel otsustanud, milliseid valikuid elus teha. Sellises vanuses pole see ebatavaline, et ei olda vanemlikuks vastutuseks valmis. Ilmselt jääb Teil üle loota, et vanusega tema prioriteedid muutuvad.
Mina omalt poolt loodan, et Teil on lähedasi inimesi veel, kellele toetuda oma lapse kasvatamisel.
parimate soovidega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Vajan abi, abikaasa on avarii tagajärjel raskes seisus ja ise olen väga rivist väljas.19.04.2012
Tere,
Olen meleheitel, mul ei ole armuprobleem, vaib hoopis hullem, selline tunne, et endal hakkab juba kokku jooksma. Minu elukaaslane, kellega olen koos elanud 6 aastat ja meil on ühine laps, tegi aprilli alguses raske autoavarii. Tänaseks ta on koomast väljas, teadvusel aga muret teeb ta aju, arstid ütlevad, et tal on kolded ajus. Tahaks väga teada, mis see peaks tähendama ja üks küsimus veel, et me käime teda väga tihti vaatamas, näiteks eile käisime ja ta reageeris väga tormikalt - ta nuttis ja rabeles. Äkki me külastamistega teeme talle hoopis liiga ja mitte head, et selles mõttes nagu ta tunneb inimesi ära ja nagu saab jutust aru, aga vahest on tunne, et ta nagu loivab ja siis jälle on kontaktis. Palun vastake mulle, olen ikka väga rivist väljas. Ette tänades
Olen meleheitel, mul ei ole armuprobleem, vaib hoopis hullem, selline tunne, et endal hakkab juba kokku jooksma. Minu elukaaslane, kellega olen koos elanud 6 aastat ja meil on ühine laps, tegi aprilli alguses raske autoavarii. Tänaseks ta on koomast väljas, teadvusel aga muret teeb ta aju, arstid ütlevad, et tal on kolded ajus. Tahaks väga teada, mis see peaks tähendama ja üks küsimus veel, et me käime teda väga tihti vaatamas, näiteks eile käisime ja ta reageeris väga tormikalt - ta nuttis ja rabeles. Äkki me külastamistega teeme talle hoopis liiga ja mitte head, et selles mõttes nagu ta tunneb inimesi ära ja nagu saab jutust aru, aga vahest on tunne, et ta nagu loivab ja siis jälle on kontaktis. Palun vastake mulle, olen ikka väga rivist väljas. Ette tänades
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
See, mida praegu üle elate, on kahtlemata kirjeldamatult raske ning vajate kindlasti oma lähedaste tuge ja abi. Sama tähtis on tihe kontakt elukaaslase raviarstiga. Ainult tema oskab anda adekvaatset infot ja seletusi Teie elukaaslase seisundi ja prognoosi kohta.
Kuid selliste traumadega on sageli vastuste andjaks ka aeg.
Et iseenda tunnetega sel raskel perioodil paremini toime tulla soovitan tasuta psühholoogilist kriisiabi, mida Tallinnas pakub Tallinna Kriisiabikeskus ( www.eluliin.ee ) ja Tartus Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskus ( www.tnk.tartu.ee ).
Palju jõudu ja vastupidamist soovides,
Siiri Tõniste
Küsimus: Mida teha, kui 20-aastane poeg ei tegele millegagi ja istub ainult kodus?15.04.2012
Tere!
Mul on mure oma pojaga, kes ei tegele mitte millegagi. Tõttöelda ei teagi ma täpselt, kelle jaoks probleem suurem on, tema või minu. Mingit lõngaotsa vajame kindlasti mõlemad.
Poeg on 20-aastane. Tal on põhikooli haridus, Polütehnikumi jättis 2 aastat tagasi 1.kursusel pooleli ning sellest ajast peale pole kodust väljas käinud. Suitsetab, alkoholi ei tarbi. Põhilised tegevused on arvutist filmide vaatamine, kitarrimäng ja söögi valmistamine (mitmel korral nädalas ka kogu perele). Tööd minu teada ei otsi, töötukassas end arvele pole võtnud. Haigekassakindlustus puudub.
Kui meil on juttu, et mis temast edasi saab, ütleb, et ei tea, ärritub. Vahel ütleb, et ta ei oska ju midagi ja tal pole püsivust midagi teha.
Ma ei oska kuhugi pöörduda, kelleltki abi küsida, mida poja aitamiseks ette võtta. Seetõttu ilmselt olengi sellega niikaua venitanud. Aga minu suhtes on ta tõrges ning jääb mulje, justkui tal oleks sein täiesti püsti ees.
Kas oskate öelda, kuhu pöörduda või mida konkreetselt ette võtta?
Mul on mure oma pojaga, kes ei tegele mitte millegagi. Tõttöelda ei teagi ma täpselt, kelle jaoks probleem suurem on, tema või minu. Mingit lõngaotsa vajame kindlasti mõlemad.
Poeg on 20-aastane. Tal on põhikooli haridus, Polütehnikumi jättis 2 aastat tagasi 1.kursusel pooleli ning sellest ajast peale pole kodust väljas käinud. Suitsetab, alkoholi ei tarbi. Põhilised tegevused on arvutist filmide vaatamine, kitarrimäng ja söögi valmistamine (mitmel korral nädalas ka kogu perele). Tööd minu teada ei otsi, töötukassas end arvele pole võtnud. Haigekassakindlustus puudub.
Kui meil on juttu, et mis temast edasi saab, ütleb, et ei tea, ärritub. Vahel ütleb, et ta ei oska ju midagi ja tal pole püsivust midagi teha.
Ma ei oska kuhugi pöörduda, kelleltki abi küsida, mida poja aitamiseks ette võtta. Seetõttu ilmselt olengi sellega niikaua venitanud. Aga minu suhtes on ta tõrges ning jääb mulje, justkui tal oleks sein täiesti püsti ees.
Kas oskate öelda, kuhu pöörduda või mida konkreetselt ette võtta?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Pereterapeudina küsiksin, kas peres on veel liikmeid või olete kahekesi pojaga. Kes veel tema pärast mures on? Millised peresündmused on viimastel aastatel toimunud? Ja palju teisi küsimusi.
Teie pojal on mitmed toredad huvid, kuid mingil põhjusel on tema sotsiaalne areng jäänud toppama ja see on enamasti peresüsteemi teema.
Seega oleks kõige efektiivsem, kui saaksite koos kogu perega pereterapeudi poole pöörduda.
parimate soovidega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Mida ette võtta, kui mehel on arvutimängu sõltuvus, mis rikub pereelu?29.03.2012
Meil on peres kasvamas 2 last. Oleme elanud koos juba 8 aastat. Nimelt on meie suhetes tulnud üheks tõsiseks probleemiks mehe arvutimängude mängimine. Tülid tulevad kergelt. Selle aasta jaanuaris avastas mees ühe mängu, mida on nüüdseks mänginud 3 kuud iga päev. Tema päeva graafik näeb ette nii: hommikul magab kuskil 12-ni, siis tõuseb, istub arvuti taga kuni kella p.2. Siis läheb tööle ja õhtul töölt tulles istub kohe mängima ja mängib pool ööd. Suhelda temaga enam pole võimalik. Lastele tähelepanu vabatahtlikult ei pööra, kui ma ise midagi ta käest ei palu ja siis saan ka vastuseks negatiivseid sõnu. Raske on teda arvuti tagant ära saada. Lastega ta olla ei oska, isegi vabalt istuda ei oska, vajadus pidevalt arvuti järgi. Olen üritanud temaga sel teemal rääkida, kuid ta ei kuula ja ei tunnista omale midagi. Reageerib tigedalt minu juttudele. Ma tunnen, et enam ei jõua üksi sellist asja taluda. See kõik rikub suhet, midagi ühist enam rääkida meil pole, kuna mees suhtleb mängides paljudega. Enda ümber toimuvast pole tal aimugi. Isegi ei kuuleks, kui äkki oleksime lastega õue läinud. Olen väsinud sellest ja ei tea kuidas toime tulla. Mida teha ja kuidas käituda sellises olukorras?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Kuna ise ma selle teemaga sügavuti pole tegelenud, siis otsisin internetist ja leidsin päris hea artikli, kus praktilisi näpunäiteid ohtralt sees:
http://www.naistemaailm.ee/index.php?module=article&id=13204
Kui sõltlane on oma probleemi tunnistanud ja valmis sellega tegelema, siis tuleks kõne alla ka pereteraapia, kus võimalik hindama hakata suhtemustreid, mis sõltuvuskäitumiseni on viinud.
parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Ei saa andestada abikaasa poolset petmist, kas lahkuminek on lahendus?18.03.2012
Tere,
Lapsepõlve hingehaavad piinasid mind väga kaua, kuni ühe hetkeni, mil õppisin andestama. Minu püstitatud eesmärgid täitusid - perekond, mida igatsesin lapsepõlves.
Olen 37-aastane, elan 12 aastat koos abikaasaga, meil on armas laps. Kõik oleks nagu hästi ja ei ole ka. Kõige hullem on see, et tekkisid uuesti hingehaavad, negatiivsed uskumused endast ja teistest.
Hoolin ning armastan oma abikaasat ja last. Aga ei taha pingutada pere nimel, ega ka andestada abikaasa poolset petmist. Ma ei saa sellega leppida.
Kuidas edasi elada sellega?
Lapsepõlve hingehaavad piinasid mind väga kaua, kuni ühe hetkeni, mil õppisin andestama. Minu püstitatud eesmärgid täitusid - perekond, mida igatsesin lapsepõlves.
Olen 37-aastane, elan 12 aastat koos abikaasaga, meil on armas laps. Kõik oleks nagu hästi ja ei ole ka. Kõige hullem on see, et tekkisid uuesti hingehaavad, negatiivsed uskumused endast ja teistest.
Hoolin ning armastan oma abikaasat ja last. Aga ei taha pingutada pere nimel, ega ka andestada abikaasa poolset petmist. Ma ei saa sellega leppida.
Kuidas edasi elada sellega?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Lapsepõlve hingehaavad võivad "soodsatel tingimustel" jällegi valu tegema hakata. Tundub, et Teiegi puhul on nii juhtunud. Abikaasa poolne petmine on Teie valusat kohta hinges jällegi puudutanud.
Haava ravitsemine ehk valusa teemaga tegelemine tasub ennast aga ikkagi ära - muidu võib haav veritsema jäädagi ja edaspidi on raske kedagi jälle usaldama õppida.
Lisaks on kõrvalsuhe (mida eeldan Teie kirjast) siiski alati kahe inimese vahelise suhtemustri tulemus. Sellest mustrist arusaamine ja oma käitumise analüüsimine aitab analoogilisi juhtumisi edaspidi suhtes vältida.
Loomulikult on see Teie otsus, mida edasi teete - kas loobute suhtest või asute abikaasaga koos analüüsima, mis teie suhtes toimunud on, et petmine sai juhtuda.
Suhtega tegelemisel on üheks võimaluseks ka spetsialisti poole pöördumine: www.pereterapeudid.ee
Parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Ei taha armastusavaldusele ära öelda, haiget teha - kuidas toimida?13.03.2012
Tere ,
Elan ühe noormehega koos juba 5 a aga sellest 2 a oli ta kinni(vanglas). Nüüd on olnud juba 5 kuud väljas. Me ei saa läbi normaalselt, väidab küll, et kõik on korras ja et ma ei muretseks, et ta ei jäta mind maha jne, kuigi ma kardan seda ikka. Nimelt meie vanusevahe on ka 3 a. Ta on minust kolm aastat noorem, nimelt alles 23 ja ta on ka mu pisema poisi isa. Aga nüüd paar päeva tagasi sain teada, et üks nn tuttav, kellega ma saan normaalselt läbi, tunnistas mulle, et armastab mind. Nüüd olen ma omadega nii sassis, et ei oska enam midagi mõelda. Kui hästi järele mõelda, siis siin paar kuud tagasi meeldis tema mullegi, aga mina ei saa öelda, et ma teda armastan, pigem on see hoolimine või midagi sellist, aga lihtsalt ma ei tea mida talle öelda. Samas ei taha talle ka haiget teha, ma juba olen selline, et pigem hoian eemale kui ütlen seda, mis murrab inimese ja siis, kui ta mulle seda tunnistas, et armastab mind, vaatas ta mulle jumalast siira näoga otsa ja ka pisarad olid tal silmis. See pilk kummitab mind siiani... Kuidas peaksin toimima, palun andke nõu.
Elan ühe noormehega koos juba 5 a aga sellest 2 a oli ta kinni(vanglas). Nüüd on olnud juba 5 kuud väljas. Me ei saa läbi normaalselt, väidab küll, et kõik on korras ja et ma ei muretseks, et ta ei jäta mind maha jne, kuigi ma kardan seda ikka. Nimelt meie vanusevahe on ka 3 a. Ta on minust kolm aastat noorem, nimelt alles 23 ja ta on ka mu pisema poisi isa. Aga nüüd paar päeva tagasi sain teada, et üks nn tuttav, kellega ma saan normaalselt läbi, tunnistas mulle, et armastab mind. Nüüd olen ma omadega nii sassis, et ei oska enam midagi mõelda. Kui hästi järele mõelda, siis siin paar kuud tagasi meeldis tema mullegi, aga mina ei saa öelda, et ma teda armastan, pigem on see hoolimine või midagi sellist, aga lihtsalt ma ei tea mida talle öelda. Samas ei taha talle ka haiget teha, ma juba olen selline, et pigem hoian eemale kui ütlen seda, mis murrab inimese ja siis, kui ta mulle seda tunnistas, et armastab mind, vaatas ta mulle jumalast siira näoga otsa ja ka pisarad olid tal silmis. See pilk kummitab mind siiani... Kuidas peaksin toimima, palun andke nõu.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Suhetes on selge reegel see, et kui valus tõde ka poleks, on see ikka vähem valus kui rääkimata asjad või sootuks vale.
Seega soovitan oma tunnetest või tunnete puudumisest ikka kaaslasele otse rääkida ja mitte "kaitsta" teda võimaliku valu eest.
Julgust selleks,
Siiri Tõniste