Paari- ja peresuhted

Tere!
Kaks nädalat tagasi lagunes minu elu kildudeks, minu kooselu, mis oli kestnud üle kolme aasta, lõppes. See toimus kõik väga äkki, nii et ma ei teadvusta endale siiani, on see reaalsus või halb unenägu millest homme ärkan. Ma poleks suutnud seda iial uskuda, et nii läheb. Minu ja minu teise poole elu oli väga ilus. Olime teineteise vastu väga armastavad ja õrnad. Hoidsime teineteist väga ja tahtsime alati koos olla. Samuti oli meie vahel hämmastavalt aus avameelsus ning suur usaldus. Möödunud aasta novembris soetasime ka oma kodu. Sel hetkel olime nii õnnelikud, et puhkesin nutma. Leidsime ideaalse kodu ideaalse asukohaga. Tundus, et see oli saatuse märk, et meil nii hästi läks. Kõik oma päevad veetsime teineteisega, ootasime, et tööpäevad lõppeksid ja saaksime juba teineteise lähedusse. Ootasin oma armsamat alati koju. Tunded olid suured kuniks... Minus tekkisid kahtlused. Kas see on ikka õige? Ma ei suutnud uskude, et üldse sellised mõtted tulid, kuna siiani oli kõik olnud nii ääretult armas. Mind hakkasid häirima pisiasjad, mis tegelikult on nii tühised. Näiteks see, et minu mees ei suutnud end minu perekonnaga vabalt tunda, kuigi minu vanemad ja vend alati väga lahked ning seltsivad on olnud. Samuti hakkas mingil põhjusel vähenema meie füüsiline lähedus ning tõmme meie vahel, kuigi see polnud kunagi meie suhtes väga oluline. Vähemalt arvasime ja lootsime seda... Elasime sageli nagu parimad sõbrad, puudus mehe-naise lähedus. Enne kui kodust ära vanemate juurde tulin, ütles mees, et pole end aasta otsa atraktiivsena tundnud. Ja mul on sellest nii kahju. Ma teadsin isegi, et olin sageli tõrjuva hoiakuga, kuigi mul olid väga suured tunded tema vastu, sest ta on mulle väga kallis. Tundus, et tema on see õige, kuna meil oli väga hea koos olla. Ma palusin end, oma südant, et ta annaks minu mehele kogu armastuse ja ammutaks januga seda, mida tema mulle ojana peale kallas. Minu suurim unistus oli, et saaksime taas tervikuks. Kuid minu armastuseblokk väsitas minu kõige kallima ja ta loobus võitlemast. Kaotaja olen mina. Küsin endalt nüüd, kas oleks olnud võimalik end kuidagi juhtida, ei saa ju olla, et tunne lihtsalt ära kaob, või saab? Tunnen ennast meeletult süüdi, et selle kummalise tundega meie kooseksisteerimise lõhkusin. Olen meeletult õnnetu, toit ei lähe alla, und ei ole ja sees on kõik valust kokku tõmbunud. Mees ütles, et see ei ole enam kunagi selline nagu vanasti ja mul on nii raske sellega leppida. Ei leia mitte kuskil asu, ei suuda leppida, et kaotasin oma elu võtmeisiku. Samuti teeb haiget, et kaotasin oma kodu, mis oli kõige turvalisem paik kogu maailmas. Armastasin seda kohta. Nüüd kui taas üürikortereid vaatama pean, tõmbab süda valust kokku, kuna meenub, et alles hiljuti otsisime õnnest kõverana omale pesa. Kõik oli nii põnev ja meelierutav ja õige. Tahaksin kolida uude linna, et mitte iga nurga peal haiget saada, kus koos olime. Ei oska mitte midagi oma eluga ette võtta hetkel. Tunnen, et iga päev on raskem ega ole kindel, kas sellest eluga välja tulen. Tunnen, et olen oma elu rikkunud ega saa seda enam tagasi. Ehk kaotasin selle kummalise negatiivse kahtluse tõttu oma elu õnne. Mõte uue elu alustamisest üksi on väga hirmutav. Tunnen, et ei suuda seal üksi hakkama saada, kardan inimesi, kes seal kõnnivad, kaotasin oma armastatud inimese, turvalisuse, unistuste elu ja kõik muu, mis sellega kaasnes. Ma ei suuda uskuda, et selles oli midagi puudu, aga oli... Tahaksin lihtsalt tagasi oma mehe juurde minna, matta see valu ja edasi püüda, kuid see on nüüd juba võimatu, kuna lasin oma võimaluse käest. Mida peaksin tegema, kuidas ilma selle koosluseta edasi hingata või kuhu pageda, et see hirmutav valu ja paanika ära kaoks? Kardan, et ei suudagi seda endast enam välja saada... Ma nii meeletult tahtsin temaga olla, aga miski segas vahele... See vastik kahtluse tunne...

Tere Taas,

Lapsed on tõesti asi, mille nimel tasuks pingutada, kuid kui näiteks teine osapool on kindlalt teinud otsuse oma peas, kas sellest võib olla ka kasu. Eile näiteks luges ta ajakirja psüühika sinule ja sealt tõi mulle välja kohe näite, et kui on otsustatud lahku minna (see siis tema otsus), siis peab sellele kindlaks jääma. Ta küll on nõus tulema nõustaja juurde, kuid ütles, et ta ei usu, et hakkab mu vastu midagi tundma.

Tere,
Olen 24 aastane 1a ja 3 kuuse lapse ema ja ootan oma teist last. Nüüd on aga suhted nii sassis, et olen meeleheitel ja ei tea mida teha, kas jätta pisike alles või mitte. Teine laps oli planeeritud (vähemalt minu arvates), kuid nüüd, kui suhted sassis on mehega, ütleb ta, et ma käisin peale. Ta ei otsi minuga mingisugust lähedast kontakti. Eile ütles mulle, et ta pole mu vastu tundnud juba detsembri kuust saadik midagi. Miks aga ta ostis siis meile suurema korteri, kui juba teadis siis, et ei tunne mu vastu midagi? Minuga ta ka enam olla ei taha, pigem rahuldab end ise. Kõik algas suuremast tülist suvepuhkuse ajal, kui üks ta sõpradest ta minu vastu ässitas, kuna ma ei viinud teda autoga koju. Nüüd ütleb ta mulle, et olen ta 2 suve ära rikkunud. Kuid minu nägemus on puhkusest see, et puhatakse ka koos perega, tehakse lapsega koos lõbusaid asju, mitte ei veedeta puhkust sõpradega. Saan kodus pidevalt temalt vaimset terrorit tema käitumise näol. Panin küll meile psühholoogi juurde aja, kuid tahaks teada, kas on mõtet sinna üldse meil mõlemil enam minna, kui ta ei tunne mu vastu enam detsembrikuust midagi. Tema käitumisest on selline stress tekkinud. Ta suhtub meisse nagu poleks meid olemas, ütleb ma lähen sõpradega sinna ja tänna ja nädalavahetusel mind pole. See käitumine teeb nii haiget ja need öeldud sõnad ka kõik. Mida teha?

Tere! Olen noor kahekümnendates eluaastates naine. Mul on endast kümme aastat vanem mees, kellega pooleaastane laps. Mehel ka eelmisest suhtest kaks last. Oleme olnud koos kolm aastat.
Mulle tunduvad sellest kaks ja pool aastat justkui valede ja minu piinamisena.
Kui olin teismeeas, nägin enda isa käitumist ema vastu ja teadsin, et ei võta endale kunagi sellist meest, kes eitab ja üritab süüdlaseks teha oma vigades naist.
Nüüd siis olen seda sama tundnud kaks ja pool aastat. Kõik algas sellest, kui mees minu alluvatega avalikult flirtima hakkas ning minu positsiooni töökohal õõnestas. Kuna ma suutsin toona veel end väga hästi kontrollida, siis otsustasin suhte ning enda alandmise vältimiseks töölt lahkuda. Asusime elama siis üldse teise linna. Aga seal oli olukord rahulik ja ma ei teinud numbrit, kui mees ilma minuta kuskil käis. Tema aga seevastu juba suhte algusest saati oli väga armukade ning sobras siis ja sobrab siian mu telefonis. Sealt edasi läks nii, et aasta hiljem pidin kuu aega veetma temast eemal ning kui lõpuks koju jõudsin avastasin ta telefonist sms-id võõralt naiselt. Mulle ta see aeg ei helistanud, kuna tal polnud "raha". Ja alati, kui ma talle õhtul helistasin ning ta väljas oli, siis telefonis naiste hääli kuuldes pani ta telefoni toru ära ja lükkas selle välja või ei vastanud enam. See samune hommik kui ma need avastasin. Tahtsin temaga rääkida ja ajasin ta üles. Tema aga hüppas mulle kallale ning süüdistas mind hoopis armukadeduses ning sobramises. Ma ei saanudki sellest rohkem rääkida, kuna ta läks alati väga närvi. Mõtlesin, et ehk suudan andestada ajapikku ja asju selgeks rääkimata, kuna see oli tema puhul ju võimatu. Aga siis tabas mind järgmine tagasilöök, kuna sain teada, et suhte alguses ta varjas oma endise naise ja laste ees, kes ma tegelikult olen ning oli samal ajal koos oma naise ja veel paari armukesega. Siis ma enam ei suutnud ja hakkasin igat ta sammu konrtollima ning tema jällegi enam ja enam varjama ja alati, kui olin eemal, siis ta ei vastanud kõnedele ega suhelnud üldse. Sain teada, et olen rase ning tema lapsi enam ei tahtnud. Rääkisime sellest ning ta otsustas ja palus lausa, et oleksin temaga edasi. Aga iga päevaga olen temast eemaldumas üha enam ning ei suuda teda usaldada ja alati, kui on probleem, teeb ta mind süüdlaseks. Hetkel ei tea ma enam, kas sellel kooselul on lapse pärast mõte, kuna tean, et ei suuda teda enam kunagi usaldada. Selline inimene ei õpi ka mitte oma vigadest. Igatahes tahaks lahku minna, aga kuidas. Ma pole nii tugev ja kardan. Ta on väga osav manipulaator. On veel palju erinevad asju, mis mind häirib, aga ta alandab mind ka pidevalt. Tegelikult ma loodan, et saite aru mida ma kirjutasin, kuna see jutt sama segane nagu mu elu hetkel.

Tere!
Oleme oma elukaaslasega koos olnud 11,5 aastat, lapsi ei ole. Mehe pere on mind algusest peale tõrjunud. Püüdsin neile 10 aastat meeldida ja neelasin iga kommentaari alla. Mees mind ei kaitsenud kunagi, sest pea alati osati nii mulle "ära teha" et teda ei olnud juures. Lõpetasin mehe perega suhted 1,5 aastat tagasi ja mees oli nõus, et nad enam meie ühisesse koju mind mõnitama ei tule. See 1,5 aastat on ta saanud aru kuidas minuga käituti - enne oli tema arvates solvamine ainult siis, kui inimest otse ... saadetakse. Ennast sõnadega kaitsta ta mul ei lubanud, nii suur austus oma pere vastu.
Mehe pere viha põhjust ei suutnud välja mõelda. Arutasin oma elukaaslasega ja oletame, et nad on kadedad ja omamishimulised (see tähendab tahavad mu elukaaslast omada), ka rahvuslikud probleemid - on uhked, et on venelased aga mina eestlane.
Mu meest on kasvatatud selles vaimus, et lapsed elavad vanemate jaoks, mind aga teistmoodi - vanemaid peab aitama aga ise peab ka õnnelik olema ja vanematelt võib abi küsida.
Tunnen suurt viha ja pettumust. Olen nii palju endast andnud, et suhe toimiks. Raske on andestada, sest tunnen, et mulle on suurt ülekohut tehtud. Olen alati kõigiga hästi läbi saanud ja see olukord on harjumatu. Olen jah omas kodus rahulik, sest tean, et nad enam siia ei tule aga viha ei taha kuidagi kaduda. Olen pettunud ka oma elukaaslases. Terve see 10 aastat ta ei kaitsenud mind. Vahet pole, et nüüd saab aru, olen sellepärast ta peale vihane.
Meil on koos majalaen ja muudki. Ise lõpetan alles keskkooli, sest mul oli aastaid tagasi avarii ja olen end seni ravinud. Ta on jah mittetöötamise poolt, isegi väga aga usun, et ka see on tüliõunaks minu ja ta pere vahel, teades, kui tähtsaks nad raha ja asju peavad.
Hetkeseis on selline, et olen kaotanud osaliselt usalduse oma elukaaslase vastu. Just selles osas, mis puudutab tema peret. Teades, kui mõjutatav ta varem oli - täitis iga nende käsku.
Kõige rohkem on mul kahju sellest, et olen nii palju vaeva näinud ja unistus hästi läbisaamisest ja suurtest pulmadest ja lastest on rikutud. Ma ei taha lahku minna, sest tunded on kõigest hoolimata tugevad, ka temal. Aga vahel on tunne, et tõesti saan aru mida tähendab väljend - ainult armastusest ei piisa.
Meil on ka voodis probleemid. Mees jõuab lõppu äärmiselt kiirelt. Oleme KÕIKE proovinud ja olen leppinud, et ei saa kunagi head seksi tunda, sest see pool pole mulle nii oluline kui üksteise mõistmine. Olen sellega leppinud.

Hiljuti tahtis mehe perekond leppida ja vabandada. Tahaksin küll leppida, aga me mõlemad arvame, et leppida soovitakse võibolla sellepärast, et mu mees käiks seal tihedamini. Meil on kokkulepe, et ta käib seal nii tihti kui tahab, aga ükski meie ühine asi ei tohi jääda käimata sinna minemise tõttu - meie asjad kõigepealt.
Olen kindel, et nad pole aru saanud kui ebaviisakalt nad käitunud on ja sama jama käiks edasi kui ära lepiks. Süda ütleb, et peaksin nendest nii kaugele hoidma kui võimalik. Mees toetab seda otsust.
Kuigi ei keela tal sinna minna, on südames raske tunne kui ta seal on. Võibolla sellepärast, et ta kunagi nii mõjutatav oli ja kardan, et sama kordub veel, et minuga ta ei arvesta.

Meie suhtes pole muud probleemi kui tema pere. Kõik tülid saavad sealt alguse. Seks pole minu jaoks selle kõige kõrval mingi probleem.

Ma ei oskagi midagi küsida. Kuidas sellise olukorraga toime tulla? Suudan neile rahulikult tänaval tere öelda ja kõnnin edasi kuigi seest põlen. Uskumatu ikka, kui ebaõiglased ühed inimesed võivad olla. Ma pole nende vastu muud kui hea olnud. Ei ole ju vale, et ei taha selliste inimestega tegemist teha, kes end teistest paremaks peavad ja kes ülimalt silmakirjalikud on?

Ma lihtsalt otsustasin et aitab küll..ma ei lase endaga enam nii käituda.
Hirm on tuleviku ees..mees küll toetab mind aga nad aeg-ajalt susivad ikka sõnumite jne..ga
Mida peaksin tegema et mu suhe kestma jääks? Ei taha alla anda sest seda nad ootavadki.

Aitäh!

Tere.
Ma olen meeleheitel ja ei oska ise sellise asjaga toime tulla. Mu viis last viidi minema turvakodusse ja ma isegi ei tohi neid näha. Ma olen üksikema ja kasvatan oma viit last korralikult, ma ei joo ega ole ka muudes asjades paha ema olnud. Me lastega kolisime mais. Mul ei olnud raha, et tellida kolimiseks auto. Läksime oma pisikese autoga ja terve perega vanasse korterisse tagasi, et veel asju kokku panna. Me ka ööbisime seal, seal oli selleks kõik vajalik olemas, ka voodiriided ja toit. Eelmine õhtu palus abi läheduses elav vanapaar, et neil ei ole autot, millega garaazist ära viia enam mittevajalikku. Olin nõus ja läksin neile abiks, leidsin lapsehoidja ja tuupisin oma auto triiki asju täis (enamuses vanametalli, kuna see on ju raha). Hommikul tõustes toimetasin lastega ja tegin neile süüa. J saab juba 12 a., S saab 10 a., S sai 7 a. ja kaksikud T ja P on aasta ja kahekuused. Hommikul juba oli P-l palavik, see hakkas järjest tõusma ja vanas elukohas ei olnud ühtegi rohtu, et lapsel palavikku alandada ja ka kraadiklaasil hakkas patarei tühjenema. Helistasin oma tuttavaid läbi, kas keegi saaks apteegist mulle vajalikud asjad tuua või tulla lapsi hoidma (sealhulgas lõppes ka kõnekaardi arve), aga kahjuks ei saanud. Toitsin kaksikutel kõhud täis ja panin voodisse, kuna oli ka lõunauinaku aeg (magama nad kohe ei jäänud vaid vaatasid voodis oma mänguasju). Kraadisin, P palavik oli veel tõusnud ja kraad näitas 38,4. Otsustasin ruttu aapteegis ära käija ja seda autoga, sest nii saab rutem, kuna apteegini on 3km. Palusin suuremaid lapsi, et pisikestel silma peal hoiaksid, lubasin, et võtan veel jäätist neile. Lahkusin kodust veidi alla poolt kolme päeval. Suuremad lapsed jäid kööki sööma ja väiksemad tasa voodisse. Uksest välaja astudes palus naaber, et tooksin tallegi apteegist rohud ja poest mahla, et tal selline nõrkus (ta on haige ja hästi vana). Olin nõus ja nii ma kodust minema läksin. Auto oli punnis asju täis, kahjuks ei saanud lapsi ühes võtta. Apteegi ja poes käimise peale kulus pool tundi. Kolmeks olin ma kodus tagasi. Panin poekoti lauale ja hakkasin asju külmikusse panema. Tuba oli vaikne, arvasin neid peitust mängivat. Tuba tundus väga vaikne, arvasin, et suuremad on õues mängimas ja pisikesed magavad. Koristasin veel köögis. Läksin teise tuppa, et vaadata kaksikuid, neid polnud voodis. Arvasin, et suuremad on nendega jalutama läinud. Läksin õue vaatama majade ümbrusest. Peale viite ei olnud ma oma lapsi leidnud ja mind tabas paanika. Töölt hakkasid õnneks tuttavad koju tulema ja ma palusin, et nad aitaksid mul lapsi otsida. Küsisin inimestelt tänavalt ka ja helistasin oma emalegi, kes jõudis seitsmest alles töölt, aga keegi ei teadnud miskit. Peale kaheksat helistasin politseisse. Peale kümmet sain ifot, et turvakodus ja ennem esmaspäeva ma ei saa miskit teha ja mulle ei öeldus kus turvakodus vaid seda, et esmaspäeval võetakse minuga ühendust. Ei võetud, sain teada sotsiaaltöötaja nime, et käidi ilma politseita, aga sotsiaaltöötajal on isiklik viha ja ta vandus, et enne ei jäta mind rahule, kui võtab igavesti mult kõige kallimad, et tal võimu on. Tal läks see korda, sest kahjuks on mu endine sõbranna mu peale tige ja kutsus kohe sotsiaaltöötaja kui läksin. Teisipäev ma läksin ise politseisse ja seal oli teada seegi, et kahjuks ühel peol 4. juunil ma proovisin anfetamiini, ma olin sellest rääkkinud vaid oma endisele elukaaslasele ja ka endisele sõbrannale, sain süüdistuse. Helistasin sotsiaaltöötajale ja ta ütleski, et ma ei saa oma lapsi nähagi ja enne kohut pole mul miskit teha. Kolm nädalat on möödunud ja ei miskit. Endist elukaaslast lastakse laste juurde, ometi ta pole ühegi lapse isa, aga mind mitte, kohust ma ei tea kaua tuleb oodata. Ma ei suuda enam elada ilma oma lasteta. Olen abitu. Tahan vaid oma lapsi, sest nemad on mulle kõik. Palun aidake mida teha, kas kohtusse ise kiri saata, et rutem nad teeksid ja ma saaksin lapsed tagasi. Palun aidake!!! Ma palun teid südamest.

Läksime elukaaslasega lahku. Elasime koos 13 aastat. Kuna ma ei kannatanud tema joomisi ja laamendamist, palusin rahulikku lahkuminekut. Nüüd terroriseerib ja ähvardab. Lubas seda seni teha kuni ma hullumajja satun. Ähvardused auto põletada, maja põletada, töökohta likvideerida jne., kõikvõimalikud asjad. Annaksin asja politseisse aga teda see ei aitaks, siis teeks ta kõik ähvardused kiiresti teoks. Elame majas mina, minu ema ja mu tütar. Maja sain päranduseks enne elukaaslasega kokku elama asumist, me pole abielus ega pole ka sisse kirjutatud. Mida ette võtta?

Iga aastaga on hullemaks läinud. Naisega üldse enam suhelda ei saa, kohe on tüli majas. Ainut siis on rahulik, kui koos ei ole. Ka siis saab suhelda vaid sms teel. Emaili teel läheb ka kohe süüdistamiseks.
Kõik kolm last on väikeste vahedega. Vanem on 3,5 aastane. Me ei saanud enne lapsi ka pikalt koos olla. Võib olla 6 kuud enne kui tema esimest last hakkas ootama.
Oi, see on nii pikk jutt tegelikult. Parema meelega lepiks perenõustamiseks aja kokku Teiega. Siis saan ehk tunniga loo tagamaad räägitud.

Tere!
Olen mures, sest 3-aastane väikelaps ei taha potil kakada. Muidu potil käib, küsib pissile, käib ise pissil. Kuid kakamiseks küsib mähet ja kui me mähet ei anna, siis ta tegelikult ka ei kaka. Näha on, et lapsel on häda suur, käib ja nutab, kurdab kõhuvalu, korra potile istub, kuid siis tuleb ikka ära, ütleb, et enam häda ei ole. Kõige pikemalt on nii oma häda kinni hoidnud 3 päeva. Oleme püüdnud olla kannatlikud, oleme temaga koos WC-s, loeme seal raamatut, räägime juttu. Vahel tahab ta WC-s üksi olla, oleme lubanud. Püüame igati teda potil hoida. Kuid tulemusteta.
Palun andke nõus, mida teha? Kas peaksime arsti poole pöörduma?

Tere,
Minu lugu sai alguse lapsepõlvest, kus mind kiusati aastaid välimuse ja minu isikuomaduste tõttu. Olen nüüd 24-aastane ning seljataga on 7-aastane suhe, kus saatuslikuks said mehe salatsemised ja haigettegemised - olime liiga erinevad inimesed.
Mehele meeldis palju teiste naistega ringi käia ja suhelda - mina kogu aeg lootsin, et ta muutub. Kuna lapsepõlve kogemused olid karmid, siis enesehinnang ja teiste inimeste usaldamine oli niigi habras ja seetõttu kasvas minus suur armukadeduse ja usaldamatuse tunne.
See suhe õnneks lõppes, kuna minu teele sattus hoopis teine inimene, kes avas mu silmad ja on hooliv, armastav ja aktiivne. Viimased aasta olen elanud kui unenäos, teinud asju, millest ma iial unistada ei osanudki.

Siiski nii pikast suhtest otse teise minna on põhjustanud mitmeid tõrkeid. Vanad armid on kerged avanema, eriti kui tundub, et käitumismuster kordub. Mõistus justkui ei saa aru, et tegemist ei ole enam sama inimesega.
Minu suurimaks mureks ongi mehe suhted teiste naistega (suhtlus msn teel ja kohtumised). Asja huvitav külg on see, et ma ei usu, et ta mind petaks (seda ei kartnud ma ka eelmise suhte ajal), vaid see, et leitakse keegi parem ja mind jäetakse maha.
Olen enda meelest paljudest hirmudest jagu saanud ja see aasta olen olnud õnnelik ja rahul. Kuid nüüd, kui vanad asjad niimoodi kummitavad, on mul jälle tahtmine kuhugi ära joosta, et jumala eest ainult mitte haiget saada.
Olen ligi 7 aastat käinud psühholoogide juures ja saanud abi enesehinnangu tõstmiseks. Psühholoog teab mu muret ja on ka mulle kõik vajalikud teadmised enda "kontrollimiseks" andnud, siiski praegu lootusetuse tunne pani mind uuesti oma lugu rääkima.

Kas ma peaksin lootma, et mees mõistab (kõigil on ju piirid) või peaksin võtma suhtest aega eemal olla ja mitte teistele oma muredega haiget teha?
Tänan, et võtate aega minu probleemiga tegeleda!