Paari- ja peresuhted

Tere!
Kaks nädalat tagasi lagunes minu elu kildudeks, minu kooselu, mis oli kestnud üle kolme aasta, lõppes. See toimus kõik väga äkki, nii et ma ei teadvusta endale siiani, on see reaalsus või halb unenägu millest homme ärkan. Ma poleks suutnud seda iial uskuda, et nii läheb. Minu ja minu teise poole elu oli väga ilus. Olime teineteise vastu väga armastavad ja õrnad. Hoidsime teineteist väga ja tahtsime alati koos olla. Samuti oli meie vahel hämmastavalt aus avameelsus ning suur usaldus. Möödunud aasta novembris soetasime ka oma kodu. Sel hetkel olime nii õnnelikud, et puhkesin nutma. Leidsime ideaalse kodu ideaalse asukohaga. Tundus, et see oli saatuse märk, et meil nii hästi läks. Kõik oma päevad veetsime teineteisega, ootasime, et tööpäevad lõppeksid ja saaksime juba teineteise lähedusse. Ootasin oma armsamat alati koju. Tunded olid suured kuniks... Minus tekkisid kahtlused. Kas see on ikka õige? Ma ei suutnud uskude, et üldse sellised mõtted tulid, kuna siiani oli kõik olnud nii ääretult armas. Mind hakkasid häirima pisiasjad, mis tegelikult on nii tühised. Näiteks see, et minu mees ei suutnud end minu perekonnaga vabalt tunda, kuigi minu vanemad ja vend alati väga lahked ning seltsivad on olnud. Samuti hakkas mingil põhjusel vähenema meie füüsiline lähedus ning tõmme meie vahel, kuigi see polnud kunagi meie suhtes väga oluline. Vähemalt arvasime ja lootsime seda... Elasime sageli nagu parimad sõbrad, puudus mehe-naise lähedus. Enne kui kodust ära vanemate juurde tulin, ütles mees, et pole end aasta otsa atraktiivsena tundnud. Ja mul on sellest nii kahju. Ma teadsin isegi, et olin sageli tõrjuva hoiakuga, kuigi mul olid väga suured tunded tema vastu, sest ta on mulle väga kallis. Tundus, et tema on see õige, kuna meil oli väga hea koos olla. Ma palusin end, oma südant, et ta annaks minu mehele kogu armastuse ja ammutaks januga seda, mida tema mulle ojana peale kallas. Minu suurim unistus oli, et saaksime taas tervikuks. Kuid minu armastuseblokk väsitas minu kõige kallima ja ta loobus võitlemast. Kaotaja olen mina. Küsin endalt nüüd, kas oleks olnud võimalik end kuidagi juhtida, ei saa ju olla, et tunne lihtsalt ära kaob, või saab? Tunnen ennast meeletult süüdi, et selle kummalise tundega meie kooseksisteerimise lõhkusin. Olen meeletult õnnetu, toit ei lähe alla, und ei ole ja sees on kõik valust kokku tõmbunud. Mees ütles, et see ei ole enam kunagi selline nagu vanasti ja mul on nii raske sellega leppida. Ei leia mitte kuskil asu, ei suuda leppida, et kaotasin oma elu võtmeisiku. Samuti teeb haiget, et kaotasin oma kodu, mis oli kõige turvalisem paik kogu maailmas. Armastasin seda kohta. Nüüd kui taas üürikortereid vaatama pean, tõmbab süda valust kokku, kuna meenub, et alles hiljuti otsisime õnnest kõverana omale pesa. Kõik oli nii põnev ja meelierutav ja õige. Tahaksin kolida uude linna, et mitte iga nurga peal haiget saada, kus koos olime. Ei oska mitte midagi oma eluga ette võtta hetkel. Tunnen, et iga päev on raskem ega ole kindel, kas sellest eluga välja tulen. Tunnen, et olen oma elu rikkunud ega saa seda enam tagasi. Ehk kaotasin selle kummalise negatiivse kahtluse tõttu oma elu õnne. Mõte uue elu alustamisest üksi on väga hirmutav. Tunnen, et ei suuda seal üksi hakkama saada, kardan inimesi, kes seal kõnnivad, kaotasin oma armastatud inimese, turvalisuse, unistuste elu ja kõik muu, mis sellega kaasnes. Ma ei suuda uskuda, et selles oli midagi puudu, aga oli... Tahaksin lihtsalt tagasi oma mehe juurde minna, matta see valu ja edasi püüda, kuid see on nüüd juba võimatu, kuna lasin oma võimaluse käest. Mida peaksin tegema, kuidas ilma selle koosluseta edasi hingata või kuhu pageda, et see hirmutav valu ja paanika ära kaoks? Kardan, et ei suudagi seda endast enam välja saada... Ma nii meeletult tahtsin temaga olla, aga miski segas vahele... See vastik kahtluse tunne...