Paari- ja peresuhted

Tere!
Oleme oma elukaaslasega koos olnud 11,5 aastat, lapsi ei ole. Mehe pere on mind algusest peale tõrjunud. Püüdsin neile 10 aastat meeldida ja neelasin iga kommentaari alla. Mees mind ei kaitsenud kunagi, sest pea alati osati nii mulle "ära teha" et teda ei olnud juures. Lõpetasin mehe perega suhted 1,5 aastat tagasi ja mees oli nõus, et nad enam meie ühisesse koju mind mõnitama ei tule. See 1,5 aastat on ta saanud aru kuidas minuga käituti - enne oli tema arvates solvamine ainult siis, kui inimest otse ... saadetakse. Ennast sõnadega kaitsta ta mul ei lubanud, nii suur austus oma pere vastu.
Mehe pere viha põhjust ei suutnud välja mõelda. Arutasin oma elukaaslasega ja oletame, et nad on kadedad ja omamishimulised (see tähendab tahavad mu elukaaslast omada), ka rahvuslikud probleemid - on uhked, et on venelased aga mina eestlane.
Mu meest on kasvatatud selles vaimus, et lapsed elavad vanemate jaoks, mind aga teistmoodi - vanemaid peab aitama aga ise peab ka õnnelik olema ja vanematelt võib abi küsida.
Tunnen suurt viha ja pettumust. Olen nii palju endast andnud, et suhe toimiks. Raske on andestada, sest tunnen, et mulle on suurt ülekohut tehtud. Olen alati kõigiga hästi läbi saanud ja see olukord on harjumatu. Olen jah omas kodus rahulik, sest tean, et nad enam siia ei tule aga viha ei taha kuidagi kaduda. Olen pettunud ka oma elukaaslases. Terve see 10 aastat ta ei kaitsenud mind. Vahet pole, et nüüd saab aru, olen sellepärast ta peale vihane.
Meil on koos majalaen ja muudki. Ise lõpetan alles keskkooli, sest mul oli aastaid tagasi avarii ja olen end seni ravinud. Ta on jah mittetöötamise poolt, isegi väga aga usun, et ka see on tüliõunaks minu ja ta pere vahel, teades, kui tähtsaks nad raha ja asju peavad.
Hetkeseis on selline, et olen kaotanud osaliselt usalduse oma elukaaslase vastu. Just selles osas, mis puudutab tema peret. Teades, kui mõjutatav ta varem oli - täitis iga nende käsku.
Kõige rohkem on mul kahju sellest, et olen nii palju vaeva näinud ja unistus hästi läbisaamisest ja suurtest pulmadest ja lastest on rikutud. Ma ei taha lahku minna, sest tunded on kõigest hoolimata tugevad, ka temal. Aga vahel on tunne, et tõesti saan aru mida tähendab väljend - ainult armastusest ei piisa.
Meil on ka voodis probleemid. Mees jõuab lõppu äärmiselt kiirelt. Oleme KÕIKE proovinud ja olen leppinud, et ei saa kunagi head seksi tunda, sest see pool pole mulle nii oluline kui üksteise mõistmine. Olen sellega leppinud.

Hiljuti tahtis mehe perekond leppida ja vabandada. Tahaksin küll leppida, aga me mõlemad arvame, et leppida soovitakse võibolla sellepärast, et mu mees käiks seal tihedamini. Meil on kokkulepe, et ta käib seal nii tihti kui tahab, aga ükski meie ühine asi ei tohi jääda käimata sinna minemise tõttu - meie asjad kõigepealt.
Olen kindel, et nad pole aru saanud kui ebaviisakalt nad käitunud on ja sama jama käiks edasi kui ära lepiks. Süda ütleb, et peaksin nendest nii kaugele hoidma kui võimalik. Mees toetab seda otsust.
Kuigi ei keela tal sinna minna, on südames raske tunne kui ta seal on. Võibolla sellepärast, et ta kunagi nii mõjutatav oli ja kardan, et sama kordub veel, et minuga ta ei arvesta.

Meie suhtes pole muud probleemi kui tema pere. Kõik tülid saavad sealt alguse. Seks pole minu jaoks selle kõige kõrval mingi probleem.

Ma ei oskagi midagi küsida. Kuidas sellise olukorraga toime tulla? Suudan neile rahulikult tänaval tere öelda ja kõnnin edasi kuigi seest põlen. Uskumatu ikka, kui ebaõiglased ühed inimesed võivad olla. Ma pole nende vastu muud kui hea olnud. Ei ole ju vale, et ei taha selliste inimestega tegemist teha, kes end teistest paremaks peavad ja kes ülimalt silmakirjalikud on?

Ma lihtsalt otsustasin et aitab küll..ma ei lase endaga enam nii käituda.
Hirm on tuleviku ees..mees küll toetab mind aga nad aeg-ajalt susivad ikka sõnumite jne..ga
Mida peaksin tegema et mu suhe kestma jääks? Ei taha alla anda sest seda nad ootavadki.

Aitäh!