Paari- ja peresuhted

Tere! Olen noor kahekümnendates eluaastates naine. Mul on endast kümme aastat vanem mees, kellega pooleaastane laps. Mehel ka eelmisest suhtest kaks last. Oleme olnud koos kolm aastat.
Mulle tunduvad sellest kaks ja pool aastat justkui valede ja minu piinamisena.
Kui olin teismeeas, nägin enda isa käitumist ema vastu ja teadsin, et ei võta endale kunagi sellist meest, kes eitab ja üritab süüdlaseks teha oma vigades naist.
Nüüd siis olen seda sama tundnud kaks ja pool aastat. Kõik algas sellest, kui mees minu alluvatega avalikult flirtima hakkas ning minu positsiooni töökohal õõnestas. Kuna ma suutsin toona veel end väga hästi kontrollida, siis otsustasin suhte ning enda alandmise vältimiseks töölt lahkuda. Asusime elama siis üldse teise linna. Aga seal oli olukord rahulik ja ma ei teinud numbrit, kui mees ilma minuta kuskil käis. Tema aga seevastu juba suhte algusest saati oli väga armukade ning sobras siis ja sobrab siian mu telefonis. Sealt edasi läks nii, et aasta hiljem pidin kuu aega veetma temast eemal ning kui lõpuks koju jõudsin avastasin ta telefonist sms-id võõralt naiselt. Mulle ta see aeg ei helistanud, kuna tal polnud "raha". Ja alati, kui ma talle õhtul helistasin ning ta väljas oli, siis telefonis naiste hääli kuuldes pani ta telefoni toru ära ja lükkas selle välja või ei vastanud enam. See samune hommik kui ma need avastasin. Tahtsin temaga rääkida ja ajasin ta üles. Tema aga hüppas mulle kallale ning süüdistas mind hoopis armukadeduses ning sobramises. Ma ei saanudki sellest rohkem rääkida, kuna ta läks alati väga närvi. Mõtlesin, et ehk suudan andestada ajapikku ja asju selgeks rääkimata, kuna see oli tema puhul ju võimatu. Aga siis tabas mind järgmine tagasilöök, kuna sain teada, et suhte alguses ta varjas oma endise naise ja laste ees, kes ma tegelikult olen ning oli samal ajal koos oma naise ja veel paari armukesega. Siis ma enam ei suutnud ja hakkasin igat ta sammu konrtollima ning tema jällegi enam ja enam varjama ja alati, kui olin eemal, siis ta ei vastanud kõnedele ega suhelnud üldse. Sain teada, et olen rase ning tema lapsi enam ei tahtnud. Rääkisime sellest ning ta otsustas ja palus lausa, et oleksin temaga edasi. Aga iga päevaga olen temast eemaldumas üha enam ning ei suuda teda usaldada ja alati, kui on probleem, teeb ta mind süüdlaseks. Hetkel ei tea ma enam, kas sellel kooselul on lapse pärast mõte, kuna tean, et ei suuda teda enam kunagi usaldada. Selline inimene ei õpi ka mitte oma vigadest. Igatahes tahaks lahku minna, aga kuidas. Ma pole nii tugev ja kardan. Ta on väga osav manipulaator. On veel palju erinevad asju, mis mind häirib, aga ta alandab mind ka pidevalt. Tegelikult ma loodan, et saite aru mida ma kirjutasin, kuna see jutt sama segane nagu mu elu hetkel.