Paari- ja peresuhted

Tere,
Minu lugu sai alguse lapsepõlvest, kus mind kiusati aastaid välimuse ja minu isikuomaduste tõttu. Olen nüüd 24-aastane ning seljataga on 7-aastane suhe, kus saatuslikuks said mehe salatsemised ja haigettegemised - olime liiga erinevad inimesed.
Mehele meeldis palju teiste naistega ringi käia ja suhelda - mina kogu aeg lootsin, et ta muutub. Kuna lapsepõlve kogemused olid karmid, siis enesehinnang ja teiste inimeste usaldamine oli niigi habras ja seetõttu kasvas minus suur armukadeduse ja usaldamatuse tunne.
See suhe õnneks lõppes, kuna minu teele sattus hoopis teine inimene, kes avas mu silmad ja on hooliv, armastav ja aktiivne. Viimased aasta olen elanud kui unenäos, teinud asju, millest ma iial unistada ei osanudki.

Siiski nii pikast suhtest otse teise minna on põhjustanud mitmeid tõrkeid. Vanad armid on kerged avanema, eriti kui tundub, et käitumismuster kordub. Mõistus justkui ei saa aru, et tegemist ei ole enam sama inimesega.
Minu suurimaks mureks ongi mehe suhted teiste naistega (suhtlus msn teel ja kohtumised). Asja huvitav külg on see, et ma ei usu, et ta mind petaks (seda ei kartnud ma ka eelmise suhte ajal), vaid see, et leitakse keegi parem ja mind jäetakse maha.
Olen enda meelest paljudest hirmudest jagu saanud ja see aasta olen olnud õnnelik ja rahul. Kuid nüüd, kui vanad asjad niimoodi kummitavad, on mul jälle tahtmine kuhugi ära joosta, et jumala eest ainult mitte haiget saada.
Olen ligi 7 aastat käinud psühholoogide juures ja saanud abi enesehinnangu tõstmiseks. Psühholoog teab mu muret ja on ka mulle kõik vajalikud teadmised enda "kontrollimiseks" andnud, siiski praegu lootusetuse tunne pani mind uuesti oma lugu rääkima.

Kas ma peaksin lootma, et mees mõistab (kõigil on ju piirid) või peaksin võtma suhtest aega eemal olla ja mitte teistele oma muredega haiget teha?
Tänan, et võtate aega minu probleemiga tegeleda!