Paari- ja peresuhted

[pealkirja vaade|avatud vaade]
[uuemad enne|vanemad enne]
[10|20|30]

Küsimus: Kuidas taastada suhtes tundeid, kui oleme eemaldunud ning ma saan aru, et püüdsin ekslikult teda muuta?21.11.2014

Olen neiuga suhtes olnud veidi üle kahe aasta. Viimasel ajal märkasin, et neiu on tujust ära ning justkui "külm" minu vastu. Küsisin, et mis lahti, rääkisime jne. Lõpuks andis teada, et tunded viimasel ajal kadunud ning vajame aega, et mõelda mis edasi saab. Tundeid on aidanud tal kaotada ka asjaolu, et alateadlikult olen teda muuta üritanud, kuid nüüd järele mõeldes on see viimane asi, mida teha sooviksin. Ka suhtlemine on nõrgemaks jäänud ning omavahel rääkinud enam pole, mitte nii nagu vanasti. Ilmselt olen langenud mugavustsooni, kus olles mõtlesin alateadlikult, et suhe ongi nii ja eks ta nii kestabki, kuid ei. Olen palju mõelnud ning vigu analüüsinud, justkui uus inimene minust saanud. Suhe on purunemise ääre peal ning nüüd saan aru, kui väga temast hoolin ning kui tugevad tunded on. Suhe on üldse olnud väga lähedane ning tugev. Oleme küll noored (18), kuid suhe on väga sügavale südamesse jäänud, armastus "oli" maagiline, tõsiselt tugev. Selline tunne, justkui hingesugulase oleks leidnud. Väga raskeks teebki olukorra see, et olen aru saanud, mis valesti teinud ning olen valmis tegema ükskõik mida, iga hinna eest, et meie tugev suhe taastada.
Võib-olla keeruline mõista, mida ma öelda tahan, kuid ehk oskate nõu anda, mida peaks tegema ning kuidas käituma. Saan aru, et peame mõlemad pingutama, kuid kui neiul tunded ei taastu, mis siis saab? Ühise tuleviku peale oleme samuti varem palju mõelnud. Emotsionaalselt väga raske olukord meie mõlema jaoks.

Vastus: Kärt Kase, psühholoog-pereterapeut, FIE Kärt Kirso Suhtenõustamine, www.suhteabi.ee

Tere!
Tänan kirja eest! Üldiselt arvan, et suhet ainult tugevate tunnete baasil luues seame ennast olukorda, kus vahetame partnereid iga 1-2 aasta tagant ehk siis, kui armumine üle läheb. Suhet peaks koos hoidma peale esmaste tunnete ka ühised väärtushinnangud ja sõprus. Seega koos olla saab ka siis kui tugev armumisetunne on lahtunud, sest see võiks olla asendunud just nimelt sügavamate tunnetega, mille põhilised märksõnad on hoolimine ja kiindumus.
Oluline vahe on selles, kas tunded on kadunud või tunded on blokeeritud. Suhte alguses piltlikult voolab armastus kahe inimese vahel vabalt. Mingi hetkel, aga hakkavad sinna vahele tekkima tõkked nt solvumised, pettumused jne. See ei tähenda, et armastust enam poleks, aga selle vaba voolamine on takistatud. Kui neiu puhul on sellega tegemist, siis peaks töö käima pigem nende tõkete eemaldamisega ja isegi siis kui ei tea, kumb vastus õige on, siis kui tõkked eemaldada, saabki teada, kas tunded on olemas või mitte. Seega kindlasti tasub nende tõkete eemaldamisega tegeleda. Peaksite tegema ühendavaid tegevusi: koos unistama, koos aega veetma, rääkima oma hirmudest ja lootustest, muredest ja rõõmudest. Loomulikult peaks suhtes olema ka usaldus ja lugupidamine inimese vastu sellisena nagu ta on. Edu teile! Olete alati oodatud ka vastuvõtule, kui teie kahe jõud probleemist üle ei käi.
 

Küsimus: Kuidas aidata 12-aastast last, kes ei saa emaga läbi, läks isa juurde elama, aga isa peab peagi välismaale tagasi minema?07.10.2014

Tere! Abielu on lahutatud juba mitu aastat tagasi. Kolm last kasvavad ema juures (nii otsustas kohus, sest isa töötab välisriigis). Isa käib teatud aja tagant Eestis ja lapsed viibivad sellel ajal isa juures. Isa maksab lastele elatist vabatahtlikult. Selles osas oleks nagu kõik korras. Nüüd siis probleemist. Kõige vanem laps on 12-aastane ja emaga läbisaamine on olematu (lapse sõnul). Nüüd tuli isa Eestisse pikemaks ajaks ja laps kolis isa juurde. Algul pidi olema 2 nädalat, aga nüüd keeldub koju tagasi minemast, sest emaga läbisaamises ei ole midagi muutunud. Ema nõuab last tagasi, sest juttu tuli elatise maksmisest (laps elab ju isa juures), aga laps keeldub kindlalt. Ema sõnul laps käitub halvasti ja ei kuula sõna ja nagu saadeti isa juurde ümberkasvamisele. Aga isa ei ole seda suutnud (2 nädalaga!). Isa juures käitub laps korralikult (täidab antud ülesandeid, ei kola õhtuti ringi, õpib, ei karju vastu ja peab oma tuba korras jne.) - kõik need pahed, mis olid ema juures. Siit minu küsimus - mida ette võtta, et laps tahaks koju tagasi minna, sest isa läheb varsti uuesti ära ja laps jääks vanavanemate juurde (aga need on juba vanad). Kuidas aidata last, sest minu arvates on ta lihtsalt trotsi täis, hirmunud ja segaduses ja muidugi väga kange iseloomuga. Mida teha, kust alustada? Ette tänades

Vastus: Kärt Kase, psühholoog-pereterapeut, FIE Kärt Kirso Suhtenõustamine, www.suhteabi.ee

Tere!
Tänan kirja eest! Tegemist on keerulise, samas minu jaoks huvitava teemaga. Nii tahaks teada, miks ema ja vanema lapse suhted sellised on nagu kirjeldate. Üks asi, mis mind imestama paneb on see, et 12. aastane otsustab selliseid asju. Loomulikult on hea ja õige nii vanalt lapselt küsida, mida ta tahab, aga et ainult tema otsuse järgi täiskasvanud joonduks ning et arvata, et ta teab alati paremini kui oma vanemad, mis talle hea on - seda oleks vist liiga palju tahta. Selle olukorra lahendamisel on võtmeroll vanemate koostööl ehk eelkõige, et isa paneks emaga nö seljad kokku ning räägiks sama juttu. Kui nad on ühel nõul, et laps võiks elada emaga, siis seda peaks mõlemad lapsele ka kommunikeerima sh tegudes väljendama. Usun, et mõlemad vanemad soovivad oma lapsele head ja see võiks olla nende vahel ühendav lüli, mis koostööle ärgitab. Üldiselt see ei ole hea lahendus, et kui lapsel on ühe vanemaga tülid, siis ta läheb teise vanema juurde. Ema ja laps peaks õppima paremini omavahel suhtlema, ja soovitan seda teha pereterapeudi vahendusel. Tavaliselt lapsed ei ole meelega pahad, vaid neil on millegipärast paha olla ja siis nad käituvad suurte mõistes halvasti. Kui jõuaks koos selleni, miks lapsel paha on, siis ehk suhted muutuksid. Edu Teile!
 

Küsimus: Kuidas taastada enesekindlus või parandada suhe, kui lihtsalt elame koos, kuid see on ka kõik?09.09.2014

Tere Kärt,
Olen 33-aastane abielus ja ühe imekauni tütre isa. Nimelt on meil peres viimasel aastal olnud sellinne seis, et saame abikaasaga hästi läbi, kuid temal tunded puuduvad, puuduvad ka füüsiline suhe aga vahest ikka teeme musi jne.
Endast niipalju, et koristada ei pelga, triigin, pesen ja teen süüa. Lapsega läbisaamine ka OK, vastupidiselt naisega kellega nad koguaeg on karvupidi koos ja sõna ei kuula (laps on 4-aastane).

Ja teemaks on lahutamine, et oleme erinevates suundades kasvanud ning arenenud jne.
Kummalgi ei ole ka kuskil kedagi teist silmapiiril.
Kuidas taastada tundeid, kui me omavahel kahekesi saame hästi läbi nagu väga head sõbrad, pakkusin variandi välja, et teeme nädalas 2-3 tundi oma aega, jalutame vms. Kuid sellele tuli vastus, et ei taha mingeid kohustusi. Samas tunnen ennast kui lontis kõrvadega kutsikas kes ootab mingit kohtupäeva, tegime hetkel diili, et elame 1 päev korraga.

Kuidas taastada endas see armastus iseenda vastu, käin trennis, tegelen oma asjadega aga ikka ei suuda ma olla sellise sirge seljaga. Ikka vajuvad kõrvad lonti ja olen selline hale kuju. Annan ka naisele oma aega, ei ole selline, et ei luba miskit teha, mõlemil on omad hobid ja tegemised, aga ikka on mingi täielik põrgu.
Eks naisel on suht närviline töö ka ja peab pidevalt ühistranspordiga arvestama ja see teeb ka tema tuju halvaks.

Ega siit mingit täispilti ei saagi vaid see on killuke minu vaatenurgast, eks ka mina olen minevikus halvasti käitunud kuid peale lapse sündi olen kõvasti arenenud just paremas suunas ja ka endaga palju töötanud, et olla parem abikaasa ja isa.
Lihtsalt hakkas natuke kergem kui sain teile kirjutada:)

Vastus: Kärt Kase, psühholoog-pereterapeut, FIE Kärt Kirso Suhtenõustamine, www.suhteabi.ee

Tere!
Kurb on lugeda Teie lugu. Püüan siit välja otsida küsimusi, millele vastata. Üks on see, et kuidas taastada tundeid. Kõigepealt tuleb mõista, et tunded muutuvad suhte jooksul. Te pole küll maininud kaua te koos olete, aga kui see on rohkem kui kaks aastat, siis on see normaalne, et teil pole enam lõõmavat kirge ja liblikaid kõhus. Kuidas aga muuta armastust küpsemaks? Kaks asja on selleks väga vajalikud: koos st kahekesi aja veetmine ja oma sisemaailma jagamine partneriga: hirmud, lootused jms. Kuidas taastada armastus enda vastu? Seda on raske teha, kui näete ennast kui armastuse kerjajat. Väga üldistatult peaksite püüdma oma mõtlemist muuta, et kas te ei vajagi naise armastust või siis see, mida ta jagab ongi armastus, lihtsalt selle väljendamise viis on tavatu. Kirjutate, et olete palju muutunud. Ehk on naise trots või ükskõiksus pärit sellest ajast, kui te olite veel teistsugune ning ta ei usu, et muutus teis oleks jääv. Kõige parem on muidugi neid probleeme lahata kohtumisel, kas siis teiega üksi või koos. Hea oleks ju kui suhe oleks osapooltele rõõmu valmistav ning ka lapsele heaks eeskujuks tulevikus.
 

Küsimus: Kuidas käituda, kui pärast lõppenud suhet ekskaasa astub ootamatult sisse ja hakkab mõnitama ning terroriseerima?15.08.2014

Minu suhe kestis paar aastat. Kahjuks üle kivide kändude, kaks korda läksin ära ja kaks korda läksin ka mehe juurde tagasi. Paar kuud tagasi üürisin omale korteri, kahjuks tema ligidal. Saime eraldi elades temaga üsna hästi läbi. Kahjuks ei saa ta läbi minu lastega, kuna kamandab ja mõnitab neid. Üritan temaga mitte kontakti otsida. Ühel õhtul tormas ta ootamatult minu kodu uksest sisse ja kukkus õpetama mismoodi elada. Lisan siinkohal et ma olen töötav, korralik lapsevanem. Karjus ja vehkis ja lükkas mu tütart. Tütre sõpra, kes on poiss, ähvardas samuti läbi peksta. Eksmees pole olnud kunagi füüsiliselt vägivaldne, kuid vaimselt terroriseerija küll. Nüüd mõnitab sõnumitega ja õpetab elama. Omal tal lapsi pole. Muidugi, kui ma kolisin ja sain ta käest paar mööblijuppi, mis ta oleks nagunii minema visanud... nüüd nõuab, et tuleb võtab need tagasi. Õigust tal ju sellele pole, kuna see on minu kodu ja asjad pole temalt varastatud. Kuidas ma pean sellisega käituma, olen püüdnud teda vältida, aga ta ei lõpeta. Kas pean pöörduma politsei poole, kui ta jälle minu ukse taha tuleb või peab ta ise kuskile raviasutusse pöörduma. Kardan laste pärast, kuidas see nende psüühikale mõjub, või on see tõesti kaotaja reaktsioon, et ei suuda ta end teisiti väljendada kui mõnitada ja ahistada vaimselt? Palun andke nõu!

Vastus: Kärt Kase, psühholoog-pereterapeut, FIE Kärt Kirso Suhtenõustamine, www.suhteabi.ee

Tere!
Tänan kirja eest! Mul tekib kohe küsimus, et kuidas saab ekskaasa teie kodusse sisse astuda? Kas mingil hetkel andsite talle võtmed või teete talle ise ukse lahti. Kui nii, siis juhul kui ta on ebasoovitaks külaliseks muutunud, saate ju võtme tagasi nõuda või luku vahetada ning teda mitte sisse lasta. Samuti ei pea te ju tema sõnumeid lugema, kui teil ühiseid lapsi pole ja seetõttu ka ühiseid teemasid mitte. Ma ei oska arvata, mis tema pahameelt tekitab - kas teie algatasite lahkumineku? Kui nii, siis ta võib küll mingil hetkel vihane olla enne kui sellega lepib. Kui olete oma otsuses kindel, võiksite seda enam distantsi hoida, et mitte oma käitumise väärtõlgendustele (lasete ta sisse kuna igatsete teda?) ruumi anda. Kui ta teid läbi ukse terroriseerib, siis loomulikult võib ka politsei poole pöörduda. Nad oskavad hinnata kuivõrd situatsioon nende sekkumist vajab. Kui tea ei soovi ekskaasaga suhelda, siis ärge suhelge ning ärge ka reageerige tema katsetele teiega suhelda olgu siis läbi ukse temaga pragades või tema sõnumite lugemise näol. Samuti kui te ei taha, et tal oleks teie vastu nõudmisi kasvõi mööbli osas, siis võite ju tema mööbli talle tagastada. Muud nõu ei oska anda. Soovin edu!
 

Küsimus: Kas mul on õigus luua uus pere, kui 16-aastane tütar ei ei ole isa hoolt tundunud ja ei võta ka mu elukaaslast omaks?15.08.2014

Tere!
Mul on 16-aastane tütar, kes on kasvanud ilma isa või üleüldse meesterahva hoole ja armastuseta. Tema isa ei ela lapse 1,5-aastaseks saamisest meiega koos ning ei tunne ka mingit huvi lapse vastu. Kontakt puudub täielikult. Olen kasvatanud oma tütart üksinda, meiega koos ei ole elanud ühtegi meest. Oleme kolmekesi koos vanema tütrega, kes on 24-aastane, moodustanud pere, tinglikult: mina - isarollis, vanem tütar - emarollis ja noorem tütar - laps. Noorem tütar on õppimises väga tubli. Ka ei ole temaga mingeid probleeme ega pahandusi, on nn väga korralik tüdruk. Ent väga endassetõmbunud ja omaette nokitseja. Ta ei taha osaleda mingites ühistes ettevõtmistes ega kodustes töödes. Nüüd on olukord veelgi keerukam. Minu elus on juba 3 aastat mees. Ma ei ole laste eest oma suhet varjanud ning oleme seni üksühel pidevalt külas käinud ja ehkki noorem tütar algul pisut mossitas, on ta nüüdseks ei teagi kas harjunud või leppinud.
Kuna ta lõpetas sel kevadel põhikooli ja ees ootab kooli vahetus, millega kaasneb ka tema nädalate kaupa ühiselamus elamine ja minu samaaegne üksinda olek, otsustasime mehega kokku kolida, moodustada pere. Tema eelmine elukaaslane sai 6 aastat tagasi õnnetuses surma, lapsi neil ei olnud. See tähendaks minu kolimist teise Eesti otsa.
Loomulikult oleks uues kodus minu lapsed teretulnud ja nooremal tütrel kindlasti ka kodu ning pere. Ka ei olnud tal midagi kolimise vastu, oleme suve koos uues kodus veetnud ja ta võtab vastu kõik, mis me pakume (materiaalsed hüved, mille pakkumisega me kumbki ei liialda). Ent ta ei suhtle mehega peaaegu üldse, jätab küsimustele vastamata või lihtsalt mühatab vastuseks. Soovib kingitusi ent ei taha midagi vastu anda. Meil on siin ka aed. Kui mees palus tal mahavarisenud õunad ära korjata, turtsus tüdruk, et ise pole mulle mitte keegi, aga kamandab. See on vaid näide.
Kas mul on õigus sellises olukorras luua uus pere või tõukaks see äkki mu tütre tegema midagi, mida me keegi ei soovi? Kas ja kuidas ma peaksin temaga rääkima, et saada teada mida ta asjadest arvab? Kui palju ma pean tema arvamusega selles küsimuses arvestama? Kas on lootust, et meist kolmest saab veel pere, sest minu valitu igatseb tütart, minu tütar vajaks kindlasti isa ja pealegi pole me kumbki enam nii noored, et ühist last soetada. Aga niiväga tahaks viimaks elada armastavas peres, koduses kodus, olla naine, mitte mees naisenahas. Tahaks seda tervikliku pere tunnet pakkuda ka oma nooremale tütrele. Ent kuidas?

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Tere,

Teil on kindlasti õigus luua paarisuhe, kuid loota, et Teie mehest saaks tütrele isa, on täiesti ebarealistlik. Parimal juhul võivad neist ehk paari aasta pärast sõbrad saada. Kuna Teie tütar on sellises vanuses, kus tema arenguliseks ülesandeks on perest (vanemast) eemaldumine, siis loota, et kogete edaspidi tervikliku pere tunnet, kuhu kuulub ka Teie tütar, on samuti ebarealistlik. Survestada tütart Teie mehega meeldivalt suhtlema ja tema korraldusi täitma, kindlasti ei tohiks. Nagu ta ise õigesti on öeldnud, pole see mees tema valik ja seetõttu on tema jaoks mittekeegi. Selle tõsiasjaga tuleks Teil leppida. Teie tütrel on õigus oma tunnetele ja talle oleks kergem, kui Teie ja mees suudaksite nendega toime tulla.

N.n. uusperede (kärgperede) loomisel on mitmeid müüte ja üks neist on ootus viimaks ometi tervikliku ja armastava pere tekkimisele. Kärgpere ei saa kunagi olema selline pere nagu esimene loodud pere. Kärgperes ei ole kindlaid reegleid ja selliseid rolle nagu esimeses peres. Teie olete oma tütre lapsevanem ja kuskil on tema isa. Ainult teil on õigus ja vastutus oma tütrega seoses. Seda ei saa kunagi olema Teie tulevasel mehel. Kui tütrele anda piisavalt aega kohanemiseks, siis parimal juhul võivad Teie mehe ja tütre suhted kujuneda sõbralikeks ja vastastikku aktsepteerivateks. Aga neid ei tohiks kunagi käsitleda kui isa-tütre suhteid.

Aga avameelne vestlus tütrega toimuvate muutustega seoses, on alati abiks. Ja meeles võiks hoida ka seda, et hoolimata sellest kuidas lapsed oma meelsust väljendavad, on neile alati tähtis, et vanemad oleksid oma paarisuhtes õnnelikud. Selleks ei pea Te oma tütrelt luba küsima :)

Parimatega,
Siiri Tõniste
 

Küsimus: Kas 16-aastasel lapsel on õigus kodust lahkuda, alustada oma isiklikku elu, et teda politsei abiga koju ei tooda?12.07.2014

Tere!
Olen üksikema, kes kasvatab 16. a last (paari kuu pärast saab 17). Kas lapsel on õigus kodust lahkuda ja oma isiklikku elu alustada nii, et teda politsei ja lastekaitse abiga koju tagasi tuua ei saa? Millised õigused on üldse 16-aastasel lapsel?

Vastus: Kärt Kase, psühholoog-pereterapeut, FIE Kärt Kirso Suhtenõustamine, www.suhteabi.ee

Tere!
Tänan küsimuse eest, kuid mina ei ole pädev sellele vastama. Soovitav pigem pöörduda juristi poole.

Lugupidamisega
Kärt Kase
 

Küsimus: Millise nõustaja poole pöörduda, kui meie tülid lõpevad sama mustri järgi mehe nutuhoo ja hüsteeriaga?18.06.2014

Tere,
Kirjutan Teile pika ja kohmaka kirjelduse, loodan, et saate natukenegi aimu. Ma ei ole küll arst aga päris õige selline käitumine minu arust pole, äkki oskate soovitada kuhu ja kelle juurde edasi peaks pöörduma, tänaseks olen kõnealuse isiku käest saanud lubaduse professionaali poole pöörduda, kuid kas minema peaksime koos või eraldi, kuhu ja kelle juurde ja kas probleem on üldse olemas, selle vastuse soovin saada Teilt.
Jutt on 28-aastasest noormehest, kellel seljataga kahe aastane suhe, kus tema väitel oli kõik viimseni korras, kust sündis ka poeg. Suhe lõppes, kuna lapse ema murdis truudust. Nimetatud suhtest on tänaseks möödas juba 6 aastat aga ma usun, et siin on veidi alust noormehe tänasele käitumisele. Meie suhe algas poolteist aastat tagasi. Tegemist oli ülihoolitseva, väga tähelepaneliku meesterahvaga, kellele kõige tähtsam oli see, et me saaks kahekesi koos olla. Vajadus "silma peal hoida" läks iga päevaga hullemaks, isegi lõunapauside ajal tööpäeviti käis noormees minu tööjuures "tere ütlemas". Aeg-ajalt on mu töö iseloomu tõttu vaja klientidega eraviisiliselt kohtuda, kohtumised kestavad umbes pool tundi ning kuna neid võib nimetada nn. ärikohtumisteks, siis oleks kohatu telefonile poolelioleva jutu pealt vastata. Enamasti helistab noormees mulle selle poole tunni jooksul korduvalt ning kuna ma telefoni vastu ei võta on hiljem tüli, seletuseks tema poolt "mis mõttes sa ei saa vastu võtta kui mina helistan?". On olnud ka vähesel määral füüsilist vägivalda, seda siis sellisel juhul, kui mina ei ole tema väidetega nõus, nt. seesama telefonile vastamine. On olnud vägivalda nii minu suhtes kui meie kodu, lõhutud on mööblit, asju. Kõige hullem näide on jõulude ajast, kui noormees pisikese sõnavahetuse tõttu oma käeluu vastu kiviseina puruks lõi, tulemuseks 4 nädalat kipsi. Vägivalla seletuseks on see, et ma olevat ise süüdi kuna ma ajan teda nii närvi. Närvi ajamise põhjuseks on tema kaks lemmik vastust "sa ütlesid mulle halvasti" või "sa küsisid valesti". Teine suur küsimärk minule on täielik empaatia puudumine. Kuna need olukorrad on minu jaoks mõistusevastased, siis asi lõppeb aeg-ajalt nutuga. Nii, kus esimene pisar mu silmanurka tekib, käratatakse mulle "me ei saa rääkida, kui sa ulguma hakkad", lüüakse uks kinni ja lohutusest võin ma ainult unistada. Hiljem rahunedes on mehe seletus selline "kui sul on paha tuju, siis sa peadki üksi olema, ja kui mina sulle midagi teinud pole, siis ma ei peagi sind lohutama" või kui ta selleks hetkeks on oma viga tunnistanud "sa ütlesid mulle vihahoos halvasti, ma ei pea sind lohutama". Sellised maratonid toimuvad meie peres vähemalt korra nädalas, kestavad umbes kaks tundi ning lõppevad siis mehe poolse nutuhooga, ma isegi ütleks hüsteeriahooga. On olnud juttu enesetapust, pidev jutt sellest kui mõttetu mees ta on jne. Need olukorrad saavad alguse mulle arusaamatutest asjades, lihtsast lausest minu poolt nt. "mulle ei meeldi, et sa nii tegid", vastuseks saan "koguaeg ma teen kõik valesti", millele järgneb karjumine, et ta on mõttetu, et ta läheb ära jne. Nendes olukordades on alati muster, lõpp on alati sama, nutuhoog. Mulle jääb mulje nagu ainuke lahendus veast aru saamisel oleks tema jaoks haletsuse otsimine. Halvasti käitumine ei ole aga ainult minu puhul, tema oma ema on teine inimene, kes ainsatki küsimust või arvamust avaldada ei saa, mehe poolses käiumises on aga erinevus. Ema puhul on olukorrad tavaliselt sellised, et mees kas lihtsalt kõnnib minema ja jätab emale vastamata või vastab karjudes umbes nii "see on nii vana asi, mis siis on, et ma ära unustasin" või "mida sa ketrad ühte asja". Küsimuste all pean ma silmas igapäevaseid asju nagu nt. "ma palusin sul ..... tuua, kas sa tegid seda?." Kõike kirjutama ei mahu aga suhtes on veel valetamist/lubaduste murdmist, alkoholi. Alkohol võimendab sellist käitumist. Sain lubaduse, et enam ei joo, kolme päeva pärast saabus mees kalalt, ilmselgelt joonud. Vastus miks lubadust murti oli selline "kas sa oled idikas, kolm õlut pole joomine!"

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Tere,

Otsene vastus Teie küsimusele oleks: alustuseks võiks proovida paari- või pereteraapiat. Teie mehe käitumismuster sarnaneb ebaturvaliselt kiindunud inimese käitumisele stressiolukorras. Võimalik, et Teie mees peaks esmalt tegelema hoopis suhtega oma emaga. Kui seal muutused toimuvad, siis paraneb paarisuhe iseenesest.

parimatega,
Siiri Tõniste
 

Küsimus: Kuidas mõista mehe käitumist, et pärast 4 aastat kooselu soovib nüüd üksnes sõber olla?10.06.2014

Olime mehega koos peaaegu 4 aastat (sellest 3 aastat elasime koos). Eks meil mingeid tülisid ja probleeme ikka on olnud, kuid ei midagi märkimisväärset. Umbes kaks kuud tagasi ütles ta mulle, et tahab minuga last (ta oli seda ka varasemalt soovinud, kuid ülikooli jms tõttu ei olnud minu jaoks veel aeg sobiv). Kuna olen seotud ühe 2 aastat kestva programmiga, siis ütlesin mehele, et aasta pärast on see täitsa mõeldav (ei tahtnud lihtsalt programmi ja tööd pooleli jätta). Minu jaoks oli kõik viimasel ajal ideaalses korras - isegi liigagi hästi. Tundsin, et tahan ennast selle inimesega eluks ajaks siduda (varasemalt oli mul olnud teatud kahtlusi tema rahaprobleemide ja liigse arvuti taga istumise tõttu, kuid mulle näis, et ta oli palju muutunud. Minuga koosoleku jooksul sai ta lahti enda võlgadest, tegi ära autojuhiload, leidis kindla töökoha, viimati sai isegi ametikõrgendust). Aga ca 1,5 kuud tagasi teatas mees mulle äkki, et temal on tunded minu vastu kadunud. Et ma olen lihtsalt sõber tema jaoks. Rääkisime sel teemal ja leidsime, et oleme liialt rutiinsesse ellu jäänud ning mõlemad vaid tööle keskendunud ning seetõttu leppisime kokku, et üritame rohkem aega koos veeta. Hoolimata sellest kadus mees hoopis sootuks, küll läks sõpradega kalale või ööseks pikale autosõidule ning väitis, et ei tunne puudust minuga koosveedetud ajast. Et temal on vaja üksi olla ja tal on raske eluperiood. Lõpuks ei ilmunud ta enamikel öödel enam koju ja mina loomulikult üritasin temaga ikka rääkida ja mõista, mis toimub. Tema aga nimetas seda "surumiseks". Lõpuks mõned nädalad hiljem teatas ta, et tal on vist 5,5 a tütar naisega, kellega nad kunagi koos on olnud. Kuid see laps olevat eostatud purjuspäi ja kogemata (kunagi hiljem). Mehe enda soovil tegi ta ka dna-testi ja siis selgus, et ongi tema laps. Kuna tema vennal on n-ö küla peal mitu last, keda ta omaks ei tunnista, siis mu elukaaslane väitis, et tema ei taha olla nagu tema vend (või nagu ka tema isa). Ta tahab lapse jaoks olemas olla. Ühel hetkel teatas ta mulle, et tal on valida, kas mina, see naine koos lapsega või siis mitte keegi. Nüüd üks päev, kui ma soovisin temaga rääkida, kirjutas ta mulle interneti vahendusel, et tema on otsuse teinud - tema valib lapse. Et tahab lapsega aega veeta ja enda elu joonele saada. Väidetavalt ta teab, kui palju ta mulle sellega haiget teeb, aga samas ei pidanud ta selle otsuse pärast ka süümepiinu tundma. Ütleb enda kohta, et on südametu värdjas. Nüüd me ei ole juba üle nädala näinud, tema asjad on endiselt meie üürikorteris. Kui küsisin, kas kolib välja, ütles, et osaliselt - et käib, siis kui juhtub. Samas ütleb ka, et kui mina tahan, siis ta võtab enda asjad ja läheb. Samuti on ta mulle öelnud, et soovib sõpradeks jääda. Olen talle selgelt märku andnud, mida mina endiselt tema vastu tunnen, kuid tema ootus on vaid, et me n-ö nugade peale ei läheks, sest ta kardab mind kaotada. Et ma olen tark ja ilus ja kunagi väga hea ema jne ning olen teda palju heas mõttes muutnud. Kui ütlesin, et arvasin olevat hea ema meie lastele, siis ta väitis, et ka see on kunagi võimalik!? Siis kui ma endale paremat meest et ole leidnud ja teda tagasi tahan - muidugi kui tahan ja kas see aeg üldse kunagi tuleb. Praegu sai suht segaselt see lugu siia kirja, kuna minu jaoks on asi sama segane. Mees ütleb, et ei taha ühtki suhet pikka aega, tahab vaid lapsega koos olla ja enda elu n-ö tühjaks teha (clear my life for a while - olid tema sõnad). Mina aga ei tea enam, mida edasi teha - kui temaga suhtlen või tema asju me üürikorteris näen, siis on mul samas nii valus, kuna näen temas endiselt enda meest. Samas ei suuda ma talle ka öelda, et ta lahkuks, sest sisimas on ikka lootus, et äkki ta võtab mõistuse pähe ja mõtleb ümber. Kogu see muutus oli minu jaoks nii äkiline, olen meeletult palju nutnud, otsinud muid tegevusi, kohtunud sõpradega... Aga ikka leian end lõpuks üksi kodus nutmas. Endiselt ma ei mõista, miks mees sellise valiku on teinud ja mida ma peaksin edasi tegema?

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Tere,

Lugu tundub tõesti segane ja nagu aru saan, on muutused teie suhtes toimunud päris lühikese aja jooksul. Nagu kirjutate, annab mees vasatuolulisi teateid - ühelt poolt sõnastab, et on otsuse teinud ja soovib elu koos teise naise ja lapsega, teisalt ei koli välja ja annab Teile mõista, et tulevikus on teie suhe ehk võimalik.
See paneb Teid raskesse olukorda, sest tundeid ju hetkega "kinni ei keera" ning valu ja lein suhte kaotuse pärast tuleb suhte lõppedes ikkagi läbi elada.

Nagu kirjutate, olete püüdnud oma mõtteid suhtes toimuvast eemale juhtida otsides muud tegevust ja sõprade seltsi. Seda oleksin Teile isegi soovitanud.
Samal ajal oleks kasulik endas kaaluda, et kui mees Teie juurde naaseks, kuidas siis edasi? Jäävad ju küsimused - kui Teie end õnneliku ja pühendununa selles suhtes tundsite ja mees samal ajal oli valmis suhet lõpetama... Kas see tähendab, et emotsionaalselt ei ole Te kontaktis? Mida sellega suhte jätkudes teha? Ilmselt on palju teemasid, mida tuleks lahata, kui suhtega edasi minna, et edaspidi säärast olukorda kogema ei peaks.

Kui tunnete, et suhtes toimunuga leppida ei suuda, siis aitaks Teie kindlameelne otsus (suhe lõpetada) ka meest edasi liikuda.

Abiks oleks praeguses olukorras ka mitte üksijäämine vaid neutraalne kuulaja, kellega oma mõtteid ja tundeid jagada.
Millest on võimalik rääkida, sellega on võimalik ka toime tulla.

parimatega,
Siiri Tõniste
 

Küsimus: Kuidas leevendada 3-aastase poisi harjumist lasteaiaga ja parandada meievahelisi suhteid?06.06.2014

Tere,
palun andke nõu, kuidas muuta suhteid pehmemaks ja lähedasemaks oma 3-aastase pojaga ja kuidas leevendada tema harjumist lasteaiaga?
Novembris hakkasime oma last lasteaiaga harjutama, see läks meil väga raskelt. Veebruari alguseni käis lasteaias, pool sellest ajast oli muidugi haige. Siis sündis perre uus beebi ja vanem poeg oli 3 kuud kodus, et ta ei tunneks end eemaletõugatuna ja et haiguseid väiksemale ei tooks. 3 kuud harjusime kodus uue eluga, mais hakkasime jälle lasteaiaga harjutama ja see läheb jälle väga raskelt. Ei saa teda hommikul kodu uksest väljagi, ja mõned päevad olemegi ta koju jätnud kuna jõudu ei taha kasutada. Õhtul talle järgi minnes on ta alati heas tujus ja ütleb, et kõik oli hästi. Samas on ta uni öösiti rahutum, nutab läbi une ja ärgates ütleb esimese asjana, et ei taha lasteaeda minna. Kas võib olla lapsele hirmus just see minemise hetk? Kallistan teda alati ja sisendan kui tähtis ta on, et ta ei kardaks, et teda sinna jäetakse.
Teine mure on see, et ta on minu peale hakanud häält tõstma. Seda hetkel kui tuju pole ilmselt kõige parem. Temalt midagi küsides, vastab tema karjudes nt ei tahaaaa! Ta on muidu kogu aeg olnud vaiksem laps, väga heasüdamlik ja lahke, selline hellik. Arvatavasti olen ma ise süüdi selles, et ta mu peale karjub, kuna olen ise viimasel ajal tihedamini hakanud kannatust kaotama ja sellega tõuseb ka hääletoon.
Kolmas mure on see, et ta enam ei kuula. Näide selline: tuleb lasteaiast ja kõht tühi. Mina selgitan, et suts läheb aega, kohe saab söök valmis. Tema aga võtab külmikust magusa kohupiimakreemi. Seletan mitu korda ja lõpuks ilusti ütlen: palun ära võta praegu. Tema aga rahumeeli teeb selle kreemi lahti ja hakkab sööma. Teeb ainult seda mida tahab.
Neljas asi, mis mulle muret teeb on see, et ta ei taha muudatusi. Lepime päeval kokku, et õhtul lähme külla ja jõuab aeg kätte, on suur nutt ja võitlemine lahti, et ei taha minna. Lõpuks, kui kõik juba pinges on, õnnestub ka külla minna. Pärast ei taha jälle ära tulla. Asi võib pihta hakata väga väiksest asjast, nt sellest, et kindad ununesid autosse ja ta muutub peaaegu et hüsteeriliseks. Midagi ei kuula, rääkida temaga ei saa, ainult karjub ja nutab. Loomulikult katkeb mu kannatus kui üritan mitu korda rahulikult suhelda aga sellest pole mingit kasu. Lõpuks lähen ka ise närvi.
Ta on nii palju muutunud lühikese ajaga. Eks oma osa mängib lasteaias käimine, aga ka uus beebi. Enda arvates pole ma teda hellusest ilma jätnud, kallistame ja võtan teda sülle ja räägin kui oluline ja tähtis ta on. Siiski tunnen, et ta kaugeneb minust. Pidev jonn ja vingumine muudavad suhted kõigi pereliikmete vahel pingeliseks. Kahjuks ma tema sisse ei näe ja ei tea, mis tema väikseses hinges toimub. Soovin, et saaksime rahumeelselt hommikuti lasteaeda ja ka jonnituurid samamoodi lahendatud. Praegu on küll selline tunne, et ei tea kuidas temaga käituda.

Ette tänades,

Vastus: Kärt Kase, psühholoog-pereterapeut, FIE Kärt Kirso Suhtenõustamine, www.suhteabi.ee

Tere!
Tänan kirja eest! See on väga pikk ja koosneb mitmetest punktidest, aga püüan siiski lühidalt vastata.
1. Lasteaiaga harjumine
Huvitav oleks teada, kuidas see harjutamine toimus. Siit seda välja ei loe. Ei selgu ka, kas te ise olite tema lasteaias käimise suhtes positiivselt meelestatud ning rõõmsas elevuses. Nimelt tihti tunnetavad lapsed ema pinget ja muret olukorraga seoses ning reageerivad nagu oleks neil ka siis põhjust muretseda. Alguses võib tõesti lasteaiaga raske harjuda, seda enam kui sealne rütm on palju kodusest elust erinev. See samuti kirjast ei selgu, aga saate ise sellele mõelda. Üldiselt miks peaks laps tahtma minna turvalisest ja tuttavast kodust ning lähedaste juurest kuskile võõrasse kohta, kus ta on üks kahekümnest. Seega teatud vastumeelsus on alguses loomulik ja ootuspärane. Kui lubasite tal vahest koju jääda ja siis jälle pidi ta lasteaeda minema, siis ehk on ta õppinud, et tegelikult ikka väga ei pea lasteaias käima. Kogu see teema nõuab suurt järjekindlust ja enesekehtestamist. Järgi andmine viib kohe mitu sammu tagasi. Võib tõesti ollagi, et see mineku hetk on kõige raskem. Tihti kasutatakse siis sellist võtet, et öeldakse rahulikult üks kord, rangema tooniga teine kord ning ühtlasi seda, et kui ise nt autosse ei lähe, siis viin su ja kolmas kord enam ei öelda, vaid tegutsetakse ning tõstetakse ta autosse.
2. Hääle tõstmine - toote ise välja, et ehk on lapse karjumises seos teie enda hääle tõstmisega tema peale. Laps ju õpib ja võtab eeskuju vanemate igasugusest käitumisest ja eelkõige just tegudest mitte sõnadest, mistõttu on ta ehk õppinud, et nii on normaalne suhelda. Kui te ise ei suuda end alati vaos hoida, siis pigem mõelge, kuidas olukorra lahendate nt pärast palute lapselt vabandust, lootes, et ka tema võtab siis vabandamise omaks ja sellega mõistab, et tegelikult pole karjumine sobilik.
3. Sõnakuulmine - kolmene laps on mõnes asjas juba päris iseseisev, aga sellega kaasneb ka oma mina areng ehk ta teab paremini, mida tahab ja mis meeldib. See ei ole iseenesest halb, aga teie lapsevanemana ikkagi otsustate, mis on talle parim. Seega kui te olete endas kindel, et kohupiimakreemi enne õhtusööki süüa ei tohi, siis a) andke talle näljakustutuseks paar pähklit b) suunake ta tähelepanu muule tegevusele c) vajadusel võtke kreem käest ja pange kättesaamatusse kohta. Ülalnimetatud variante võib kombineerida.
4. Tõrge muudatuste vastu - seda on kõige raskem seletada, kuna siin on nii palju muutujaid. Näiteks on lapsel ju ka tujud ning kõrge ja madalama energiaga perioode. Võib ju täitsa olla, et see mis hommikul tundus tore ettevõtmine, on väsitava päeva tõttu õhtuks üks kurnav asi. Seega laps ei pruugi mitte jonnida, vaid tõesti hoopis oma puhkusevajadust väljendada. Kui peresse on hiljuti teine laps sündinud, kellega ta peab konkreerima ja päeval on ta lasteaias, siis iseenesest ma ei imesta, et ta püüab leida rahulikke hetki oma ema ja isaga. Siin soovitan teil mõlemal võtta aega kahekesi olemiseks mõlema lapsega ehk siis vähemalt üks kord nädalas olete teie suurema lapsega ja isa suurema lapsega ja isa väiksema lapsega kahekesi. Eeldan, et beebiga olete palju niigi kahekesi.

On väga tore, et soovite teda mõista ja olete hooliv. Ülal on üldist laadi soovitused, aga tõenäoliselt on vaja olukorra muutumiseks ka oma käitumises muudatusi teha. Selleks, et teada saada, mida vaja teha on, soovitan pöörduda pereterapeudi vastuvõtule. Parimate soovidega Kärt Kase
 

Küsimus: Mida teha, kui kaaslasel on eelmisest abielust juba 2 last ja ta ei vasta minu lapsesaamise soovile?03.06.2014

Tere

Ma ei oska esialgu mitte kuskile pöörduda, kuid meie 2,5 aastat kestnud paarisuhet kummitab ühise lapse saamise teema. Olen 27-aastane naine, mul ei ole laste saamisega kiiret, kuid tean, et tulevikus soovin kindlasti last. Minu mees on 35-aastane, lahutatud, kahe toreda lapse isa, kuid ta pole kindel, kas soovib veel kunagi ühte last.

Hetkel oleme oma suhtes ühise kodu loomise staadiumis. Ostsime maja, mille renoveerimisega tegeleme ning kuhu tahaksime paari nädala jooksul sisse kolida. Kuigi oleme viimased pool aastat minu vanemate juures elanud, ootan väga meie päris kooselu.

Oleme ka varem laste saamisest rääkinud – ta teab mu soovi ja mõistab seda, kuid ei taha anda ühtegi garantiid. Tema eelmises suhtes jäi naise-mehe suhe laste sündides tahaplaanile ning see viis inetu lahutuseni. Lapsi kasutatakse siiani manipuleerimiseks ning see on kahjustanud tema suhet lastega. Tema ütleb, et pole kindel, sest kardab rahalist vastutust, kõrvalejäetust, kohati tundub, et ka teiste inimeste arvamust.

Minu puhul on see nö "garantii puudumine" mõjunud ebakindluse allikani ja olen seda teemat aeg-ajalt üles tõstnud (tema sõnul liigagi tihti ja ta tunneb minupoolset survet). Aga ma ei saa ka maja (tubade) planeerimisel sellest mitte rääkida. Eile õhtul saigi meie vastasseis sellest alguse...

Rääkisime, nutsime, mõtlesime kuidas edasi minna (koos või eraldi). Minu seisukoht on, et see on üks unistus, millest ma loobuda ei saa. Tema arvab, et ainult tema armastusest mulle ei piisa ja seepärast soovin last. Küsis, et kas me seda teemat lahtiseks jätta ei saaks. Aga kuidas ja kauaks? Jah, ma oleksin nõus ära ootama meie esimese kooseluaasta – ühine suvi, sügis, talv... aga mis saab edasi? Kuidas seniks suhte lõppemisega kaasnevast hirmust vabaneda? Ma ei taha elada nii, et pean tagavaravariandi peale mõtlema.

Palun andke nõu :) Ahjaa... maja valikul vaatasime lasteaia ja kooli läheduse faktorit, ta on mul soovitanud lastekasvatusraamatuid sirvida ja "headel päevadel" on talle lapse saamise idee tundunud täiesti mõeldava ja vastvõetavana. Eile enne seda teemat oli mul olnud paha päev – tööl oli pinged, juuksur lõikas halva soengu ja mul oli nö nõrkushetk ning näitasin seda välja (autosse istudes nutsin südamest). Mul on tunne, et ta kardab ka neid nõrkushetki ja lööb siis kahtlema. Samas meil kõigil on selliseid päevi :S

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Tere,

Olete oma mehega paarisuhet alustanud üsna erineva kogemusega. Teie ehk alles esimeses tõsisemas paarisuhtes, kus olete valmis last saama. Teie mees aga juba varasema pereelu kogemusega ning kahe lapse isana. On mõistetav, et tema valmisolek uueks lapseks on hoopis teistsugune kui Teie oma. Seda enam kui tema varasem kogemus on kinnitanud, et lapse sünd viib paarisuhtest läheduse. Kindlasti piirab teda hirm, et praeguse suhtega võiks sama korduda. Seega vajab ta ehk enam aega, et paarisuhtes ennast kindlamini tunda. Kui keskendute liialt lapsesaamise soovile, võib mees saada sõnumi, et tema pole oluline vaid pigem tulevane laps.

Elus pole garantiisid, kuid kindel on see, et lapse tegelik kodu on vanemate armastav paarisuhe. Seega on mõistlik võtta aega selle "kodu" ehitamiseks. Kui kord te mõlemad lapse tulemiseks valmis olete, on tema sünd ja kasvamine mõlemale õnnetoov ja Teid ühendav kogemus.

parimat soovides,
Siiri Tõniste