Paari- ja peresuhted

Olen neiuga suhtes olnud veidi üle kahe aasta. Viimasel ajal märkasin, et neiu on tujust ära ning justkui "külm" minu vastu. Küsisin, et mis lahti, rääkisime jne. Lõpuks andis teada, et tunded viimasel ajal kadunud ning vajame aega, et mõelda mis edasi saab. Tundeid on aidanud tal kaotada ka asjaolu, et alateadlikult olen teda muuta üritanud, kuid nüüd järele mõeldes on see viimane asi, mida teha sooviksin. Ka suhtlemine on nõrgemaks jäänud ning omavahel rääkinud enam pole, mitte nii nagu vanasti. Ilmselt olen langenud mugavustsooni, kus olles mõtlesin alateadlikult, et suhe ongi nii ja eks ta nii kestabki, kuid ei. Olen palju mõelnud ning vigu analüüsinud, justkui uus inimene minust saanud. Suhe on purunemise ääre peal ning nüüd saan aru, kui väga temast hoolin ning kui tugevad tunded on. Suhe on üldse olnud väga lähedane ning tugev. Oleme küll noored (18), kuid suhe on väga sügavale südamesse jäänud, armastus "oli" maagiline, tõsiselt tugev. Selline tunne, justkui hingesugulase oleks leidnud. Väga raskeks teebki olukorra see, et olen aru saanud, mis valesti teinud ning olen valmis tegema ükskõik mida, iga hinna eest, et meie tugev suhe taastada.
Võib-olla keeruline mõista, mida ma öelda tahan, kuid ehk oskate nõu anda, mida peaks tegema ning kuidas käituma. Saan aru, et peame mõlemad pingutama, kuid kui neiul tunded ei taastu, mis siis saab? Ühise tuleviku peale oleme samuti varem palju mõelnud. Emotsionaalselt väga raske olukord meie mõlema jaoks.

Tere! Abielu on lahutatud juba mitu aastat tagasi. Kolm last kasvavad ema juures (nii otsustas kohus, sest isa töötab välisriigis). Isa käib teatud aja tagant Eestis ja lapsed viibivad sellel ajal isa juures. Isa maksab lastele elatist vabatahtlikult. Selles osas oleks nagu kõik korras. Nüüd siis probleemist. Kõige vanem laps on 12-aastane ja emaga läbisaamine on olematu (lapse sõnul). Nüüd tuli isa Eestisse pikemaks ajaks ja laps kolis isa juurde. Algul pidi olema 2 nädalat, aga nüüd keeldub koju tagasi minemast, sest emaga läbisaamises ei ole midagi muutunud. Ema nõuab last tagasi, sest juttu tuli elatise maksmisest (laps elab ju isa juures), aga laps keeldub kindlalt. Ema sõnul laps käitub halvasti ja ei kuula sõna ja nagu saadeti isa juurde ümberkasvamisele. Aga isa ei ole seda suutnud (2 nädalaga!). Isa juures käitub laps korralikult (täidab antud ülesandeid, ei kola õhtuti ringi, õpib, ei karju vastu ja peab oma tuba korras jne.) - kõik need pahed, mis olid ema juures. Siit minu küsimus - mida ette võtta, et laps tahaks koju tagasi minna, sest isa läheb varsti uuesti ära ja laps jääks vanavanemate juurde (aga need on juba vanad). Kuidas aidata last, sest minu arvates on ta lihtsalt trotsi täis, hirmunud ja segaduses ja muidugi väga kange iseloomuga. Mida teha, kust alustada? Ette tänades

Tere Kärt,
Olen 33-aastane abielus ja ühe imekauni tütre isa. Nimelt on meil peres viimasel aastal olnud sellinne seis, et saame abikaasaga hästi läbi, kuid temal tunded puuduvad, puuduvad ka füüsiline suhe aga vahest ikka teeme musi jne.
Endast niipalju, et koristada ei pelga, triigin, pesen ja teen süüa. Lapsega läbisaamine ka OK, vastupidiselt naisega kellega nad koguaeg on karvupidi koos ja sõna ei kuula (laps on 4-aastane).

Ja teemaks on lahutamine, et oleme erinevates suundades kasvanud ning arenenud jne.
Kummalgi ei ole ka kuskil kedagi teist silmapiiril.
Kuidas taastada tundeid, kui me omavahel kahekesi saame hästi läbi nagu väga head sõbrad, pakkusin variandi välja, et teeme nädalas 2-3 tundi oma aega, jalutame vms. Kuid sellele tuli vastus, et ei taha mingeid kohustusi. Samas tunnen ennast kui lontis kõrvadega kutsikas kes ootab mingit kohtupäeva, tegime hetkel diili, et elame 1 päev korraga.

Kuidas taastada endas see armastus iseenda vastu, käin trennis, tegelen oma asjadega aga ikka ei suuda ma olla sellise sirge seljaga. Ikka vajuvad kõrvad lonti ja olen selline hale kuju. Annan ka naisele oma aega, ei ole selline, et ei luba miskit teha, mõlemil on omad hobid ja tegemised, aga ikka on mingi täielik põrgu.
Eks naisel on suht närviline töö ka ja peab pidevalt ühistranspordiga arvestama ja see teeb ka tema tuju halvaks.

Ega siit mingit täispilti ei saagi vaid see on killuke minu vaatenurgast, eks ka mina olen minevikus halvasti käitunud kuid peale lapse sündi olen kõvasti arenenud just paremas suunas ja ka endaga palju töötanud, et olla parem abikaasa ja isa.
Lihtsalt hakkas natuke kergem kui sain teile kirjutada:)

Minu suhe kestis paar aastat. Kahjuks üle kivide kändude, kaks korda läksin ära ja kaks korda läksin ka mehe juurde tagasi. Paar kuud tagasi üürisin omale korteri, kahjuks tema ligidal. Saime eraldi elades temaga üsna hästi läbi. Kahjuks ei saa ta läbi minu lastega, kuna kamandab ja mõnitab neid. Üritan temaga mitte kontakti otsida. Ühel õhtul tormas ta ootamatult minu kodu uksest sisse ja kukkus õpetama mismoodi elada. Lisan siinkohal et ma olen töötav, korralik lapsevanem. Karjus ja vehkis ja lükkas mu tütart. Tütre sõpra, kes on poiss, ähvardas samuti läbi peksta. Eksmees pole olnud kunagi füüsiliselt vägivaldne, kuid vaimselt terroriseerija küll. Nüüd mõnitab sõnumitega ja õpetab elama. Omal tal lapsi pole. Muidugi, kui ma kolisin ja sain ta käest paar mööblijuppi, mis ta oleks nagunii minema visanud... nüüd nõuab, et tuleb võtab need tagasi. Õigust tal ju sellele pole, kuna see on minu kodu ja asjad pole temalt varastatud. Kuidas ma pean sellisega käituma, olen püüdnud teda vältida, aga ta ei lõpeta. Kas pean pöörduma politsei poole, kui ta jälle minu ukse taha tuleb või peab ta ise kuskile raviasutusse pöörduma. Kardan laste pärast, kuidas see nende psüühikale mõjub, või on see tõesti kaotaja reaktsioon, et ei suuda ta end teisiti väljendada kui mõnitada ja ahistada vaimselt? Palun andke nõu!

Tere!
Mul on 16-aastane tütar, kes on kasvanud ilma isa või üleüldse meesterahva hoole ja armastuseta. Tema isa ei ela lapse 1,5-aastaseks saamisest meiega koos ning ei tunne ka mingit huvi lapse vastu. Kontakt puudub täielikult. Olen kasvatanud oma tütart üksinda, meiega koos ei ole elanud ühtegi meest. Oleme kolmekesi koos vanema tütrega, kes on 24-aastane, moodustanud pere, tinglikult: mina - isarollis, vanem tütar - emarollis ja noorem tütar - laps. Noorem tütar on õppimises väga tubli. Ka ei ole temaga mingeid probleeme ega pahandusi, on nn väga korralik tüdruk. Ent väga endassetõmbunud ja omaette nokitseja. Ta ei taha osaleda mingites ühistes ettevõtmistes ega kodustes töödes. Nüüd on olukord veelgi keerukam. Minu elus on juba 3 aastat mees. Ma ei ole laste eest oma suhet varjanud ning oleme seni üksühel pidevalt külas käinud ja ehkki noorem tütar algul pisut mossitas, on ta nüüdseks ei teagi kas harjunud või leppinud.
Kuna ta lõpetas sel kevadel põhikooli ja ees ootab kooli vahetus, millega kaasneb ka tema nädalate kaupa ühiselamus elamine ja minu samaaegne üksinda olek, otsustasime mehega kokku kolida, moodustada pere. Tema eelmine elukaaslane sai 6 aastat tagasi õnnetuses surma, lapsi neil ei olnud. See tähendaks minu kolimist teise Eesti otsa.
Loomulikult oleks uues kodus minu lapsed teretulnud ja nooremal tütrel kindlasti ka kodu ning pere. Ka ei olnud tal midagi kolimise vastu, oleme suve koos uues kodus veetnud ja ta võtab vastu kõik, mis me pakume (materiaalsed hüved, mille pakkumisega me kumbki ei liialda). Ent ta ei suhtle mehega peaaegu üldse, jätab küsimustele vastamata või lihtsalt mühatab vastuseks. Soovib kingitusi ent ei taha midagi vastu anda. Meil on siin ka aed. Kui mees palus tal mahavarisenud õunad ära korjata, turtsus tüdruk, et ise pole mulle mitte keegi, aga kamandab. See on vaid näide.
Kas mul on õigus sellises olukorras luua uus pere või tõukaks see äkki mu tütre tegema midagi, mida me keegi ei soovi? Kas ja kuidas ma peaksin temaga rääkima, et saada teada mida ta asjadest arvab? Kui palju ma pean tema arvamusega selles küsimuses arvestama? Kas on lootust, et meist kolmest saab veel pere, sest minu valitu igatseb tütart, minu tütar vajaks kindlasti isa ja pealegi pole me kumbki enam nii noored, et ühist last soetada. Aga niiväga tahaks viimaks elada armastavas peres, koduses kodus, olla naine, mitte mees naisenahas. Tahaks seda tervikliku pere tunnet pakkuda ka oma nooremale tütrele. Ent kuidas?

Tere!
Olen üksikema, kes kasvatab 16. a last (paari kuu pärast saab 17). Kas lapsel on õigus kodust lahkuda ja oma isiklikku elu alustada nii, et teda politsei ja lastekaitse abiga koju tagasi tuua ei saa? Millised õigused on üldse 16-aastasel lapsel?

Tere,
Kirjutan Teile pika ja kohmaka kirjelduse, loodan, et saate natukenegi aimu. Ma ei ole küll arst aga päris õige selline käitumine minu arust pole, äkki oskate soovitada kuhu ja kelle juurde edasi peaks pöörduma, tänaseks olen kõnealuse isiku käest saanud lubaduse professionaali poole pöörduda, kuid kas minema peaksime koos või eraldi, kuhu ja kelle juurde ja kas probleem on üldse olemas, selle vastuse soovin saada Teilt.
Jutt on 28-aastasest noormehest, kellel seljataga kahe aastane suhe, kus tema väitel oli kõik viimseni korras, kust sündis ka poeg. Suhe lõppes, kuna lapse ema murdis truudust. Nimetatud suhtest on tänaseks möödas juba 6 aastat aga ma usun, et siin on veidi alust noormehe tänasele käitumisele. Meie suhe algas poolteist aastat tagasi. Tegemist oli ülihoolitseva, väga tähelepaneliku meesterahvaga, kellele kõige tähtsam oli see, et me saaks kahekesi koos olla. Vajadus "silma peal hoida" läks iga päevaga hullemaks, isegi lõunapauside ajal tööpäeviti käis noormees minu tööjuures "tere ütlemas". Aeg-ajalt on mu töö iseloomu tõttu vaja klientidega eraviisiliselt kohtuda, kohtumised kestavad umbes pool tundi ning kuna neid võib nimetada nn. ärikohtumisteks, siis oleks kohatu telefonile poolelioleva jutu pealt vastata. Enamasti helistab noormees mulle selle poole tunni jooksul korduvalt ning kuna ma telefoni vastu ei võta on hiljem tüli, seletuseks tema poolt "mis mõttes sa ei saa vastu võtta kui mina helistan?". On olnud ka vähesel määral füüsilist vägivalda, seda siis sellisel juhul, kui mina ei ole tema väidetega nõus, nt. seesama telefonile vastamine. On olnud vägivalda nii minu suhtes kui meie kodu, lõhutud on mööblit, asju. Kõige hullem näide on jõulude ajast, kui noormees pisikese sõnavahetuse tõttu oma käeluu vastu kiviseina puruks lõi, tulemuseks 4 nädalat kipsi. Vägivalla seletuseks on see, et ma olevat ise süüdi kuna ma ajan teda nii närvi. Närvi ajamise põhjuseks on tema kaks lemmik vastust "sa ütlesid mulle halvasti" või "sa küsisid valesti". Teine suur küsimärk minule on täielik empaatia puudumine. Kuna need olukorrad on minu jaoks mõistusevastased, siis asi lõppeb aeg-ajalt nutuga. Nii, kus esimene pisar mu silmanurka tekib, käratatakse mulle "me ei saa rääkida, kui sa ulguma hakkad", lüüakse uks kinni ja lohutusest võin ma ainult unistada. Hiljem rahunedes on mehe seletus selline "kui sul on paha tuju, siis sa peadki üksi olema, ja kui mina sulle midagi teinud pole, siis ma ei peagi sind lohutama" või kui ta selleks hetkeks on oma viga tunnistanud "sa ütlesid mulle vihahoos halvasti, ma ei pea sind lohutama". Sellised maratonid toimuvad meie peres vähemalt korra nädalas, kestavad umbes kaks tundi ning lõppevad siis mehe poolse nutuhooga, ma isegi ütleks hüsteeriahooga. On olnud juttu enesetapust, pidev jutt sellest kui mõttetu mees ta on jne. Need olukorrad saavad alguse mulle arusaamatutest asjades, lihtsast lausest minu poolt nt. "mulle ei meeldi, et sa nii tegid", vastuseks saan "koguaeg ma teen kõik valesti", millele järgneb karjumine, et ta on mõttetu, et ta läheb ära jne. Nendes olukordades on alati muster, lõpp on alati sama, nutuhoog. Mulle jääb mulje nagu ainuke lahendus veast aru saamisel oleks tema jaoks haletsuse otsimine. Halvasti käitumine ei ole aga ainult minu puhul, tema oma ema on teine inimene, kes ainsatki küsimust või arvamust avaldada ei saa, mehe poolses käiumises on aga erinevus. Ema puhul on olukorrad tavaliselt sellised, et mees kas lihtsalt kõnnib minema ja jätab emale vastamata või vastab karjudes umbes nii "see on nii vana asi, mis siis on, et ma ära unustasin" või "mida sa ketrad ühte asja". Küsimuste all pean ma silmas igapäevaseid asju nagu nt. "ma palusin sul ..... tuua, kas sa tegid seda?." Kõike kirjutama ei mahu aga suhtes on veel valetamist/lubaduste murdmist, alkoholi. Alkohol võimendab sellist käitumist. Sain lubaduse, et enam ei joo, kolme päeva pärast saabus mees kalalt, ilmselgelt joonud. Vastus miks lubadust murti oli selline "kas sa oled idikas, kolm õlut pole joomine!"

Olime mehega koos peaaegu 4 aastat (sellest 3 aastat elasime koos). Eks meil mingeid tülisid ja probleeme ikka on olnud, kuid ei midagi märkimisväärset. Umbes kaks kuud tagasi ütles ta mulle, et tahab minuga last (ta oli seda ka varasemalt soovinud, kuid ülikooli jms tõttu ei olnud minu jaoks veel aeg sobiv). Kuna olen seotud ühe 2 aastat kestva programmiga, siis ütlesin mehele, et aasta pärast on see täitsa mõeldav (ei tahtnud lihtsalt programmi ja tööd pooleli jätta). Minu jaoks oli kõik viimasel ajal ideaalses korras - isegi liigagi hästi. Tundsin, et tahan ennast selle inimesega eluks ajaks siduda (varasemalt oli mul olnud teatud kahtlusi tema rahaprobleemide ja liigse arvuti taga istumise tõttu, kuid mulle näis, et ta oli palju muutunud. Minuga koosoleku jooksul sai ta lahti enda võlgadest, tegi ära autojuhiload, leidis kindla töökoha, viimati sai isegi ametikõrgendust). Aga ca 1,5 kuud tagasi teatas mees mulle äkki, et temal on tunded minu vastu kadunud. Et ma olen lihtsalt sõber tema jaoks. Rääkisime sel teemal ja leidsime, et oleme liialt rutiinsesse ellu jäänud ning mõlemad vaid tööle keskendunud ning seetõttu leppisime kokku, et üritame rohkem aega koos veeta. Hoolimata sellest kadus mees hoopis sootuks, küll läks sõpradega kalale või ööseks pikale autosõidule ning väitis, et ei tunne puudust minuga koosveedetud ajast. Et temal on vaja üksi olla ja tal on raske eluperiood. Lõpuks ei ilmunud ta enamikel öödel enam koju ja mina loomulikult üritasin temaga ikka rääkida ja mõista, mis toimub. Tema aga nimetas seda "surumiseks". Lõpuks mõned nädalad hiljem teatas ta, et tal on vist 5,5 a tütar naisega, kellega nad kunagi koos on olnud. Kuid see laps olevat eostatud purjuspäi ja kogemata (kunagi hiljem). Mehe enda soovil tegi ta ka dna-testi ja siis selgus, et ongi tema laps. Kuna tema vennal on n-ö küla peal mitu last, keda ta omaks ei tunnista, siis mu elukaaslane väitis, et tema ei taha olla nagu tema vend (või nagu ka tema isa). Ta tahab lapse jaoks olemas olla. Ühel hetkel teatas ta mulle, et tal on valida, kas mina, see naine koos lapsega või siis mitte keegi. Nüüd üks päev, kui ma soovisin temaga rääkida, kirjutas ta mulle interneti vahendusel, et tema on otsuse teinud - tema valib lapse. Et tahab lapsega aega veeta ja enda elu joonele saada. Väidetavalt ta teab, kui palju ta mulle sellega haiget teeb, aga samas ei pidanud ta selle otsuse pärast ka süümepiinu tundma. Ütleb enda kohta, et on südametu värdjas. Nüüd me ei ole juba üle nädala näinud, tema asjad on endiselt meie üürikorteris. Kui küsisin, kas kolib välja, ütles, et osaliselt - et käib, siis kui juhtub. Samas ütleb ka, et kui mina tahan, siis ta võtab enda asjad ja läheb. Samuti on ta mulle öelnud, et soovib sõpradeks jääda. Olen talle selgelt märku andnud, mida mina endiselt tema vastu tunnen, kuid tema ootus on vaid, et me n-ö nugade peale ei läheks, sest ta kardab mind kaotada. Et ma olen tark ja ilus ja kunagi väga hea ema jne ning olen teda palju heas mõttes muutnud. Kui ütlesin, et arvasin olevat hea ema meie lastele, siis ta väitis, et ka see on kunagi võimalik!? Siis kui ma endale paremat meest et ole leidnud ja teda tagasi tahan - muidugi kui tahan ja kas see aeg üldse kunagi tuleb. Praegu sai suht segaselt see lugu siia kirja, kuna minu jaoks on asi sama segane. Mees ütleb, et ei taha ühtki suhet pikka aega, tahab vaid lapsega koos olla ja enda elu n-ö tühjaks teha (clear my life for a while - olid tema sõnad). Mina aga ei tea enam, mida edasi teha - kui temaga suhtlen või tema asju me üürikorteris näen, siis on mul samas nii valus, kuna näen temas endiselt enda meest. Samas ei suuda ma talle ka öelda, et ta lahkuks, sest sisimas on ikka lootus, et äkki ta võtab mõistuse pähe ja mõtleb ümber. Kogu see muutus oli minu jaoks nii äkiline, olen meeletult palju nutnud, otsinud muid tegevusi, kohtunud sõpradega... Aga ikka leian end lõpuks üksi kodus nutmas. Endiselt ma ei mõista, miks mees sellise valiku on teinud ja mida ma peaksin edasi tegema?

Tere,
palun andke nõu, kuidas muuta suhteid pehmemaks ja lähedasemaks oma 3-aastase pojaga ja kuidas leevendada tema harjumist lasteaiaga?
Novembris hakkasime oma last lasteaiaga harjutama, see läks meil väga raskelt. Veebruari alguseni käis lasteaias, pool sellest ajast oli muidugi haige. Siis sündis perre uus beebi ja vanem poeg oli 3 kuud kodus, et ta ei tunneks end eemaletõugatuna ja et haiguseid väiksemale ei tooks. 3 kuud harjusime kodus uue eluga, mais hakkasime jälle lasteaiaga harjutama ja see läheb jälle väga raskelt. Ei saa teda hommikul kodu uksest väljagi, ja mõned päevad olemegi ta koju jätnud kuna jõudu ei taha kasutada. Õhtul talle järgi minnes on ta alati heas tujus ja ütleb, et kõik oli hästi. Samas on ta uni öösiti rahutum, nutab läbi une ja ärgates ütleb esimese asjana, et ei taha lasteaeda minna. Kas võib olla lapsele hirmus just see minemise hetk? Kallistan teda alati ja sisendan kui tähtis ta on, et ta ei kardaks, et teda sinna jäetakse.
Teine mure on see, et ta on minu peale hakanud häält tõstma. Seda hetkel kui tuju pole ilmselt kõige parem. Temalt midagi küsides, vastab tema karjudes nt ei tahaaaa! Ta on muidu kogu aeg olnud vaiksem laps, väga heasüdamlik ja lahke, selline hellik. Arvatavasti olen ma ise süüdi selles, et ta mu peale karjub, kuna olen ise viimasel ajal tihedamini hakanud kannatust kaotama ja sellega tõuseb ka hääletoon.
Kolmas mure on see, et ta enam ei kuula. Näide selline: tuleb lasteaiast ja kõht tühi. Mina selgitan, et suts läheb aega, kohe saab söök valmis. Tema aga võtab külmikust magusa kohupiimakreemi. Seletan mitu korda ja lõpuks ilusti ütlen: palun ära võta praegu. Tema aga rahumeeli teeb selle kreemi lahti ja hakkab sööma. Teeb ainult seda mida tahab.
Neljas asi, mis mulle muret teeb on see, et ta ei taha muudatusi. Lepime päeval kokku, et õhtul lähme külla ja jõuab aeg kätte, on suur nutt ja võitlemine lahti, et ei taha minna. Lõpuks, kui kõik juba pinges on, õnnestub ka külla minna. Pärast ei taha jälle ära tulla. Asi võib pihta hakata väga väiksest asjast, nt sellest, et kindad ununesid autosse ja ta muutub peaaegu et hüsteeriliseks. Midagi ei kuula, rääkida temaga ei saa, ainult karjub ja nutab. Loomulikult katkeb mu kannatus kui üritan mitu korda rahulikult suhelda aga sellest pole mingit kasu. Lõpuks lähen ka ise närvi.
Ta on nii palju muutunud lühikese ajaga. Eks oma osa mängib lasteaias käimine, aga ka uus beebi. Enda arvates pole ma teda hellusest ilma jätnud, kallistame ja võtan teda sülle ja räägin kui oluline ja tähtis ta on. Siiski tunnen, et ta kaugeneb minust. Pidev jonn ja vingumine muudavad suhted kõigi pereliikmete vahel pingeliseks. Kahjuks ma tema sisse ei näe ja ei tea, mis tema väikseses hinges toimub. Soovin, et saaksime rahumeelselt hommikuti lasteaeda ja ka jonnituurid samamoodi lahendatud. Praegu on küll selline tunne, et ei tea kuidas temaga käituda.

Ette tänades,

Tere

Ma ei oska esialgu mitte kuskile pöörduda, kuid meie 2,5 aastat kestnud paarisuhet kummitab ühise lapse saamise teema. Olen 27-aastane naine, mul ei ole laste saamisega kiiret, kuid tean, et tulevikus soovin kindlasti last. Minu mees on 35-aastane, lahutatud, kahe toreda lapse isa, kuid ta pole kindel, kas soovib veel kunagi ühte last.

Hetkel oleme oma suhtes ühise kodu loomise staadiumis. Ostsime maja, mille renoveerimisega tegeleme ning kuhu tahaksime paari nädala jooksul sisse kolida. Kuigi oleme viimased pool aastat minu vanemate juures elanud, ootan väga meie päris kooselu.

Oleme ka varem laste saamisest rääkinud – ta teab mu soovi ja mõistab seda, kuid ei taha anda ühtegi garantiid. Tema eelmises suhtes jäi naise-mehe suhe laste sündides tahaplaanile ning see viis inetu lahutuseni. Lapsi kasutatakse siiani manipuleerimiseks ning see on kahjustanud tema suhet lastega. Tema ütleb, et pole kindel, sest kardab rahalist vastutust, kõrvalejäetust, kohati tundub, et ka teiste inimeste arvamust.

Minu puhul on see nö "garantii puudumine" mõjunud ebakindluse allikani ja olen seda teemat aeg-ajalt üles tõstnud (tema sõnul liigagi tihti ja ta tunneb minupoolset survet). Aga ma ei saa ka maja (tubade) planeerimisel sellest mitte rääkida. Eile õhtul saigi meie vastasseis sellest alguse...

Rääkisime, nutsime, mõtlesime kuidas edasi minna (koos või eraldi). Minu seisukoht on, et see on üks unistus, millest ma loobuda ei saa. Tema arvab, et ainult tema armastusest mulle ei piisa ja seepärast soovin last. Küsis, et kas me seda teemat lahtiseks jätta ei saaks. Aga kuidas ja kauaks? Jah, ma oleksin nõus ära ootama meie esimese kooseluaasta – ühine suvi, sügis, talv... aga mis saab edasi? Kuidas seniks suhte lõppemisega kaasnevast hirmust vabaneda? Ma ei taha elada nii, et pean tagavaravariandi peale mõtlema.

Palun andke nõu :) Ahjaa... maja valikul vaatasime lasteaia ja kooli läheduse faktorit, ta on mul soovitanud lastekasvatusraamatuid sirvida ja "headel päevadel" on talle lapse saamise idee tundunud täiesti mõeldava ja vastvõetavana. Eile enne seda teemat oli mul olnud paha päev – tööl oli pinged, juuksur lõikas halva soengu ja mul oli nö nõrkushetk ning näitasin seda välja (autosse istudes nutsin südamest). Mul on tunne, et ta kardab ka neid nõrkushetki ja lööb siis kahtlema. Samas meil kõigil on selliseid päevi :S