Paari- ja peresuhted

Tere.
Oleme mehega koos elanud 8 aastat. Paar aastat tagasi hakkas suhe viltu kiskuma. Suhtesse tekkisid topeltstandardid - mehele lubatud, mulle mitte. Lisaks hakkas mees mind oma sõprade ees alandama, mille tulemusena leidis aset ka minu ahistamine intiimsemal tasandil. Mul ei tohtinud olla sotsiaalset elu, ema külaskäigud keelati politseiga ähvardamisel. Seisin enda eest, kui mees sai aru, et ma nõuan endast lugupidavat käitumist, läksid käiku rusikad. Asjade (konkreetselt minu ostetud!) lõhkumised toimusid mehe poolt juba varem. Rusikast päästis mind vastu seina visatud õhtusöök. Samuti on mees ähvardanud lapse vastu sein puruks lüüa. Hiljem või järgmine päev sellest rääkides, tundub nagu poleks midagi olnudki. Kõik on tema arust norm., mina olevat see, kes paanitseb. Mees kas eitab, ei taha seda tunnistada või tõesti ei mäleta ... Ma ei saa aru, millest on selline mehe käitumine tingitud, ma olen väsinud enda käitumise jälgimisest, et selliseid olukordi vältida. Kas see on normaalne, kui mees ärkab keset ööd üles ja sõimab mind läbi? Elan praegu koos nagu hoopis teise inimesega kui sellega, kellega alustasin kooselu ...

Tere, nimelt olen nüüdseks 8 aastat mehega, kes on minu üle täielikult kontrolli võtnud. Nende aastate jooksul on ta käitunud minuga vägivaldselt. Peamiselt on siiski tõukamised ja kõrist kinni võtmised. Olen pidevalt ära läinud, kuid siiski tagasi tulnud tema juurde. Otsustasin temaga ka siiski lapse saada. Nüüd saab laps kohe kohe kaheseks ja vägivald pole mehe poolt lõppenud. Kui olin rase, siis ükskord kui ta jõi ja mina sõitsin autoga, soovis ta, et auto seisma jätaksin, kuna soovis sõprade juurde tagasi minna. Kuna ma ei peatunud võttis ta keset sõitu võtme välja ja me jäime keset teed seisma, siis ta kägistas mind ja ähvardas mind lüüa. Kui laps oli väike beebi, siis vihastas ta mu peale taas ja lohistas mind põrandal ukse juurde, et ma minema läheksin ja hoidis last kinni, et ma last ei saaks. Ükskord kui last süles hoidsin, lõi ta mulle väga kõvasti vastu kukalt, kuna laps nuttis mu süles. Ja iga kord kui ta joob (ta joob väga tihti ja palju) vihastab ta mu peale ja tahab mind kogu aeg välja visata. Tõukab ukse juurde, et kao minema. Ja hoiab last kinni. Tahan ära minna väga aga ei ole julgenud, kuna ei taha last temaga jätta. Kardan väga, et jään lapsest ilma. Olen nüüd mõelnud, et põgenen lapsega salaja ema juurde. Samas on ta mind ähvardanud, et kui lähen, siis helistab politseisse, et laps varastati ära. Mida teha? Kas kohus usub mind? Kui suur on mul võimalus, et laps jääb minuga?

Tere,
8-aastasel tütrel on tujukõikumised, kord nutab ja siis naerab, pidevalt ei taha ta midagi teha ja lohutada ja kuhugi kaasata on teda raske. Mida teha? Kas pöörduda arsti poole või äkki saaks rohtudega kuidagi olukorda parandada natukenegi.

Tere!
Olen 20-dates noor meesterahvas. Oma elukaaslasega olen koos elanud veidi üle 5 aasta. Koos olles saame hästi läbi, võtame ühiselt ette erinevaid huvitavaid asju, käime tihti väljas söömas, kinos, teatris ja muud säärast. Kui asjad on hästi, siis on asjad lausa viimase peal.
Nüüd aga probleemist:
Me ei suuda elukaaslasega leida kuidagi ühist tempot, rütmi ja keelt. Kõige enam kerkib see teema esile just voodi poole peal.
Naispool on vahekorrast huvitatud keskmiselt kord nädala või kahe jooksul. Minul, kui elutervel noorel mehel on sellega veidi keeruline leppida. 90% kordadest, kui meil üldse miskit toimub, on see minu algatatud. Peale aastate pikkust algatamist on tekkinud juba kahjuks tunne, et ei taha enam algatada. Tekib tunne, nagu algatusega mindaks kaasa lihtsalt sellel eesmärgil, et saaks tüütu asja kaelast ära. Kuna 75% algatustest lükatakse nagunii tagasi, siis olen ka konkreetselt loobunud üritamast. Möödub 2 nädalat ja siis naispool justkui märkab, et miskit on nagu valesti. Sellisel juhul võtab ta ise initsiatiivi ja tunneb asja vastu huvi. Paraku jällegi tekib tunne, et ka see algatus on tehtud eesmärgil kõik "korda" saada.
Siiani olen üritanud (ja enamasti õnneks ka suutnud) halva mängu juures head nägu teha, kuid enda sisemine enesetunne kannatab selle all päris kõvasti.
Oleme üritanud ka sellest rääkida. Vestluse käigus tundub, nagu ta mõistaks ja saaks aru, kuid abi sellest pole kahjuks olnud.
Antud hetkel otsin vastust küsimusele, et mida ma edasi peaksin tegema. Ma armastan oma naist jäägitult ja tingimusteta, sellise rumala põhjusega loomulikult suhet lõhkuma ei hakka, aga väga raske on ka edasi kannatada. Käin tööl 2 täiskohaga ja kodu on ainuke koht, kus sooviksin puhata, lõõgastuda ja leida, et minuga arvestataks.
Seoses töökoormuse ja koduse olukorraga hakkasin 1.5 aastat tagasi tarvitama antidepressante, mis ajasid justkui olukorra hullemaks. Enesetunne oli küll väga hea, töövõime paranes ja muremõtted kadusid. Paraku kadus tänu ravimitele ka minu vajadus läheduse järgi ning sellest tekkis naisega tüli. Pidin kuulama süüdistusi, et ma ei suudle teda enam, ei puuduta ega hellita. Loomulikult olen sellest siiamaani täielikus segaduses, sest tekkis võõrkeeli nimetades täielik "lose-lose" situatsioon - kui ravimeid ei tarvitanud ja lähedust otsisin, siis olin paha. Nüüd, kui ravimeid tarbisin ja teda rahule jätsin, olin ikkagi paha.
Ma ei oska enam midagi teha, et minuga rahul oldaks. Mitte ükski variant ei kujune välja nii, et mina heasse valgusesse jääksin.
Ma armastan oma naist väga ja tahaksin teha nii, et me mõlemad naudiksime oma suhet ja oleksime teineteisega rahul ja õnnelikud.
Kas leiate olukorrale mingit selgitust või oskate muul moel nõu anda? Oleksin väga-väga tänulik.

Oleme suhtes olnud 6 aastat, armastame küll teineteist, kuid on jätkuvalt probleeme usalduse situatsioonidega. Olen öelnud, et mees võib teha mis tahab oma elus (selgitusega, et me ei ole kinni seotud ja oleme eraldi isikud)- kuid hoiab end siiski pidudelt jms situatsioonidelt tagasi. Kuid ma ei lepi sellise käitumisega, kui ta silme all nö nõrkub teiste naistega - tunnen ennast nagu suure õena, kes näeb "cruchimist"-(seda on Eesti keeles keerulisem seletada: tunded, tahtmine meeldida) teiste naistega. Mees väidab kõike vastupidi, et teda ei huvita ja on kogu aeg tahtnud minuga koos olla (ühtepidi usun seda ja näen ka tema käitumistest materiaalse poolelt -isegi kui olen vihane ta peale, on ta heasoovlik kodus, ta ei soovi mulle halba). Meil on 5-aastane laps ja muu pereelu toimimine on väga hea, aga olen neid "cruschimisi" liiga palju näinud ja näen ja tean, et ma ei pea selliseid olukordi taluma, mis tekitavad mulle tunde, et olen teisejärguline või oleme harjumusest või kaastundest suhtest - milleks siis üldse suhet (samas me igatseme mõlemad teineteist kui oleme juba päev lahus). Oleksin nõus kuskile pereteraapiasse tulema, et seda lahendada.

Kuidas peaksin toimima? Olen abielus olnud 18 aastat ja meil on 2 poega. Soovin oma abielu lahutada. Elame majas, mis on meil laenuga kahepeale võetud. Mees on vägivaldne ja raha laste kasvatuseks maksab ebaühtlaselt. Tema lahutust ei taha ja ähvardab. Psüühiliselt on ta ebastabiilne ning tihti ägestuv. Laste kasvatusest ta eriti osa ei võta. Kui talle midagi ei meeldi, siis lahkub kodust. Vahest lähevad käiku ka rusikad.
Kui räägin lahutusest ja eraldi elamisest, siis lubab mind ja minu ema maha lüüa. Mitu korda olen ta tema tugevat kätt tundnud. Ühel korral kui asi väljus jällegi kontrolli alt, kutsus noorem poeg politsei (kuna minu näos oli ka tema "kätt" näha). Peale 1 ööd kinniistumist lubas ta ennast parandada, aga seda pole juhtunud. Kõige hullem on see, et tigedushoogudel ta ainult karjub, sõimab ja sõnavara ei kannata väljaütlemist. Olen täiesti nõutu. Millest peaksin alustama ja kuidas toimima. Minu soov oleks, et ta majast ära koliks. Kahjuks ei ole mul nii palju vara, et talle korter muretseda. Kas ma peaksin seda tegema. Kuna mul on töökoht ka linnas, siis ei saa ma ka kaugemale kolida. Samuti on meil üks laps erivajadustega ja minu elukorralduse muutmine ei tuleks kõne alla. Samas ütleb abikaasa, et võiks ise lapsi kasvatada. See ei ole lihtsalt võimalik. Kui ta on kodus, siis ta ainult magab. Päeviti on ta tööl. Tihti ei ütle ka ära õllest. Tean, et lapsed tahavad minuga elada (nii on mulle ka noorem poeg öelnud). Elu praegu on võimatu ja pinged on viimase peal. Kardan, et varsti murdun.
Mida teha või kust abi saada?

Tere, varsti saab poeg 8-aastaseks ja selle aja sisse on mahtunud palju tema kasvatamise raskusi. Ta on alati olnud selline rahutu. Käisme ka mõned kuud tagasi psühholoogi juures, kellelt nagu otsest abi ei saanudki. Ta ainult ütles, et tema ongi sellise rahutu iseloomuga. Aga olengi leppinud sellega, midagi ju teha ei ole. Aga siiani vaevab mind, et kuidas ma ise peaksin käituma sellistest vinguvates ja torisevates olukordades? Saan ju aru, et kõikidel on olla õigus pahane ja torisev, kui on ebameeldiv, aga samas see ajab mind nii kohutavalt närvi, kui poiss toriseb iga pisiasja peale. Kui üks asi ei meeldi, siis tuleb juba sinna otsa veel igasuguseid asju, mis teda närvi ajavad. Minu käitumine sel ajal on rahulik, kuigi sisimas ma keen, üritan mitte välja teha ja vaid üksikuid laused talle öelda, et saan aru, et oled pahane/häiritud vms aga need asjad tuleb ära teha. Mõnikord lõpuks ka plahvatan ja karjun ta peale, kuigi ma tean, et ei tohiks seda teha. Toon ka olukordadest näiteid, et oleks parem ülevaade. Näiteks: On kooli hommik, algab torisemine sellest, et tal kõht tühi. Ütlen, et ta saab süüa, aga läheb natuke aega, teen putru. Tuleb suurem jorin, et ei taha jälle putru. Teen pudru ikkagi valmis ja juustusaia ka. Sööb isuga kõik ära. On aeg riidesse panna, algab torisemine pihta, et külm on. Kui tuletan talle kolmandat korda meelde, et palun pane end riidesse, et pead varsti kooli minema siis saadakse vihaseks, et kogu aeg talle seda ütlen. Siis on häda, et teksapükste lukk ei lähe korralikult kinni ja rihma on ka raske peale panna. Ja need teksapüksid saidki suure virisemise osaliseks - nende pükste pärast jäi ta hiljaks oma riidesse panekuga. Lõpuks kui riidesse sai, siis oli jope ebamugav, siis müts ja kindad. Kõige lõpuks andsin talle kilekoti, kus oli tema kunstitarbed sees (seal sees oli suur plasteliini voolimisalus ka) ja siis see alus oli tal ees, et ei saanud korralikult kotti kinni hoida (muudki kukutas selle koti käest ära). Et see kott ka tekitas talle ebamugavust, mille pärast üks suur virin ka käis.
Üleüldiselt on ta tegelikult lahke ja tore poiss, aitab kui vaja ja on heatahtlik. Aga siis mingid hetked on ta niiiiii kohutavalt toriseja, et mitte ükski asi talle ei sobi, kõik asjad on tema jaoks ebameeldivad, elu on halb jne jne. Mida teha,kuidas temaga käituda?
Ette tänades!

Tere,
Lahutasin abielu, ma ei saa siiani unustada, samuti ei suuda siiani leida ühtegi loogilist seletust toimunud olukordadele abielu ajal:
1. Mees läheb välja, jätab auto koju, võtab võtmed ja dokumendid kaasa. Kui küsin, et miks ta mulle võtmeid ja dokumente ei jätnud, saan sõimata, et miks ma ei läinud siis autoga välja, auto oli ju kodus ...?
2. Kriisiolukorrad, kus mees on lapsega üksi kodus, ei saa hakkama ning ähvardab telefoni teel kodus kohe kellegi maha lüüa, tekivad ainult siis kui ma olen kodust kaugel ning mul puudub kohene koju tagasisõitmise võimalus.
3. Mees arutab sõpradega minu st oma abikaasa seiksikäitumist voodis, hiljem hakkavad mehe sõbrad õpetama mida ma valesti teen ja kuidas mida tegema peab?
4. Mees lõhub kodus ainult minu ostetud või minu asju (ka neid mida mina olen ostnud lapsele).
5. Mees leidis, et räägin lolli juttu ja pean selle eest maksma kaks kuud tema jalgratta liisingut.
Paluksin kommentaari igale punktile.

Tere.
Mina enam küll paaris oma kaaslasega ei ole, aga sellega seoses loodaksingi selgust saada. Nimelt oleme olnud selle naisega väga heas sõprussuhtes väga kaua aega, kuid suvel siis ütlesin talle, et armastan teda. Olime suvel koos kuskil 4 kuud kuni ta tahtis pausi meie suhtesse. Ma ei osanud kuidagi käituda. Ma palusin ja mangusin, et lepime ära, kuid see ajas teda veel minust rohkem eemale kuni siis asi jõudis sinnamaani, kus ta lausus, et ta ei ole mind armastanud ei siis, kui koos olime, ega ka siis hiljem kui paus oli. Ta ütles veel, et kui ma oleksin talle ruumi andnud ehk siis vait olnud, mitte mangunud kogu aeg, siis oleks praegu kõik korras olnud. Ja praegu on asi nii, et tal on uus kaaslane. Ma ei tea, kas saan teda kunagi tagasi üldse. Hetkel me enam ei suhtle, sest ta on minu peale ma ei tea kas kuri või siis lihtsalt eemalolev. Aga eks see on hea ka, et me hetkel ei suhtle. Siis ta ütles mulle veel, et ta ei osanud minuga koos olla armusuhte kontekstis. Aga see on ka minu viga, sest ma ei olnud päris mina ise kui me koos olime. Olin tihti tujukas ja tõmbasin väikestest asjadest jama üles. Ma vaatasin ka teda kui sõpra ja ju siis ei näidanud talle välja, et hoolin temast tegelikult kui naisest. Praeguseks ma juba tean, et temaga ma soovin veeta kogu oma elu koos aga ma ei tea kas see kunagi juhtub. Siis ma leidsin internetiist sellise mehe nagu Michael Fiore. Võibolla olete kuulnud. Igatahes tal on selline programm nagu text your ex back. See on selline sms teel oma eksi tagasi võitmine kui nii võib öelda. Ja ma olen seda valmis proovima aga alles suvel, kui asjad on maha rahunenud. See kõlab pealt näha selline lihtlabane variant aga mulle tundub see üsna hästi läbimõeldud asjana. Nagu öeldakse, et hakkad inimest hindama alles siis kui oled temast ilma jäänud. Aga ta on mulle meeldinud juba väga kaua rohkem kui sõbrana. Ja lõpuks ma siis saingi ta endale aga ma keerasin kõik aiataha. Mul on sellest väga kahju. Kas teie arvate ka siis, et ta ei armastanud mind kui koos olime nende kuude jooksul ja ta võis ajada sassi sõbra armastuse ja mehe armastuse. Lisan, et ta oli enne mind pikas ja rutiinses suhtes 6 aastat. Ta ütles ka veel, et ta oligi rutiinis ja lasi lihtsalt ennast kaasa viia kui talle ilusaid sõnu ja armastust avaldasin. Kuid kui koos olime, siis ta ütles korduvalt, et ta armastab mind. Ja pärast ütleb, et ei armastanudki mind. Mida teie sellest loost arvate? vabandan kui lugu segane tundus :)

Tere,
Olen suhtes ühe väga toreda neiuga. Juba alguses oli mul probleeme enda avamisega ja seega ta ei teadnud, mida ma mõtlesin ja tundsin tema vastu. Suhte jooksul olen 2 korda rääkinud ka teiste naistega, kuid mitte petmise eesmärgil. Oma neiu on teada saanud ja mõlemad korrad ähvardanud välja visata mind ja seda, et me pole enam paar. Kuid mõlemad korrad on andestanud ja ma olen lubanud, et muudan ennast ja ei tee mingeid selliseid lollusi. Muidugi olen ma suutnud veel lollusi teha ja viimane tipp oli see, et tegin tema selja taga mokatubakat. Probleem selles, et lubasin, et ei tee seda enam kunagi. Aga nüüd jäin vahele. Ma tõesti ei taha selliseid asju enam teha ja lubada lubadusi. Tahan neid täita, kuid ikkagi kuidagi ei suuda ja libastun. Kuidas oleks võimalik võita tagasi kaotatud usaldus ja mida teha endaga, et ei toodaks enam sellist jama.
Aitäh