Paari- ja peresuhted

Tere, varsti saab poeg 8-aastaseks ja selle aja sisse on mahtunud palju tema kasvatamise raskusi. Ta on alati olnud selline rahutu. Käisme ka mõned kuud tagasi psühholoogi juures, kellelt nagu otsest abi ei saanudki. Ta ainult ütles, et tema ongi sellise rahutu iseloomuga. Aga olengi leppinud sellega, midagi ju teha ei ole. Aga siiani vaevab mind, et kuidas ma ise peaksin käituma sellistest vinguvates ja torisevates olukordades? Saan ju aru, et kõikidel on olla õigus pahane ja torisev, kui on ebameeldiv, aga samas see ajab mind nii kohutavalt närvi, kui poiss toriseb iga pisiasja peale. Kui üks asi ei meeldi, siis tuleb juba sinna otsa veel igasuguseid asju, mis teda närvi ajavad. Minu käitumine sel ajal on rahulik, kuigi sisimas ma keen, üritan mitte välja teha ja vaid üksikuid laused talle öelda, et saan aru, et oled pahane/häiritud vms aga need asjad tuleb ära teha. Mõnikord lõpuks ka plahvatan ja karjun ta peale, kuigi ma tean, et ei tohiks seda teha. Toon ka olukordadest näiteid, et oleks parem ülevaade. Näiteks: On kooli hommik, algab torisemine sellest, et tal kõht tühi. Ütlen, et ta saab süüa, aga läheb natuke aega, teen putru. Tuleb suurem jorin, et ei taha jälle putru. Teen pudru ikkagi valmis ja juustusaia ka. Sööb isuga kõik ära. On aeg riidesse panna, algab torisemine pihta, et külm on. Kui tuletan talle kolmandat korda meelde, et palun pane end riidesse, et pead varsti kooli minema siis saadakse vihaseks, et kogu aeg talle seda ütlen. Siis on häda, et teksapükste lukk ei lähe korralikult kinni ja rihma on ka raske peale panna. Ja need teksapüksid saidki suure virisemise osaliseks - nende pükste pärast jäi ta hiljaks oma riidesse panekuga. Lõpuks kui riidesse sai, siis oli jope ebamugav, siis müts ja kindad. Kõige lõpuks andsin talle kilekoti, kus oli tema kunstitarbed sees (seal sees oli suur plasteliini voolimisalus ka) ja siis see alus oli tal ees, et ei saanud korralikult kotti kinni hoida (muudki kukutas selle koti käest ära). Et see kott ka tekitas talle ebamugavust, mille pärast üks suur virin ka käis.
Üleüldiselt on ta tegelikult lahke ja tore poiss, aitab kui vaja ja on heatahtlik. Aga siis mingid hetked on ta niiiiii kohutavalt toriseja, et mitte ükski asi talle ei sobi, kõik asjad on tema jaoks ebameeldivad, elu on halb jne jne. Mida teha,kuidas temaga käituda?
Ette tänades!