Paari- ja peresuhted

Tere!
Olen 20-dates noor meesterahvas. Oma elukaaslasega olen koos elanud veidi üle 5 aasta. Koos olles saame hästi läbi, võtame ühiselt ette erinevaid huvitavaid asju, käime tihti väljas söömas, kinos, teatris ja muud säärast. Kui asjad on hästi, siis on asjad lausa viimase peal.
Nüüd aga probleemist:
Me ei suuda elukaaslasega leida kuidagi ühist tempot, rütmi ja keelt. Kõige enam kerkib see teema esile just voodi poole peal.
Naispool on vahekorrast huvitatud keskmiselt kord nädala või kahe jooksul. Minul, kui elutervel noorel mehel on sellega veidi keeruline leppida. 90% kordadest, kui meil üldse miskit toimub, on see minu algatatud. Peale aastate pikkust algatamist on tekkinud juba kahjuks tunne, et ei taha enam algatada. Tekib tunne, nagu algatusega mindaks kaasa lihtsalt sellel eesmärgil, et saaks tüütu asja kaelast ära. Kuna 75% algatustest lükatakse nagunii tagasi, siis olen ka konkreetselt loobunud üritamast. Möödub 2 nädalat ja siis naispool justkui märkab, et miskit on nagu valesti. Sellisel juhul võtab ta ise initsiatiivi ja tunneb asja vastu huvi. Paraku jällegi tekib tunne, et ka see algatus on tehtud eesmärgil kõik "korda" saada.
Siiani olen üritanud (ja enamasti õnneks ka suutnud) halva mängu juures head nägu teha, kuid enda sisemine enesetunne kannatab selle all päris kõvasti.
Oleme üritanud ka sellest rääkida. Vestluse käigus tundub, nagu ta mõistaks ja saaks aru, kuid abi sellest pole kahjuks olnud.
Antud hetkel otsin vastust küsimusele, et mida ma edasi peaksin tegema. Ma armastan oma naist jäägitult ja tingimusteta, sellise rumala põhjusega loomulikult suhet lõhkuma ei hakka, aga väga raske on ka edasi kannatada. Käin tööl 2 täiskohaga ja kodu on ainuke koht, kus sooviksin puhata, lõõgastuda ja leida, et minuga arvestataks.
Seoses töökoormuse ja koduse olukorraga hakkasin 1.5 aastat tagasi tarvitama antidepressante, mis ajasid justkui olukorra hullemaks. Enesetunne oli küll väga hea, töövõime paranes ja muremõtted kadusid. Paraku kadus tänu ravimitele ka minu vajadus läheduse järgi ning sellest tekkis naisega tüli. Pidin kuulama süüdistusi, et ma ei suudle teda enam, ei puuduta ega hellita. Loomulikult olen sellest siiamaani täielikus segaduses, sest tekkis võõrkeeli nimetades täielik "lose-lose" situatsioon - kui ravimeid ei tarvitanud ja lähedust otsisin, siis olin paha. Nüüd, kui ravimeid tarbisin ja teda rahule jätsin, olin ikkagi paha.
Ma ei oska enam midagi teha, et minuga rahul oldaks. Mitte ükski variant ei kujune välja nii, et mina heasse valgusesse jääksin.
Ma armastan oma naist väga ja tahaksin teha nii, et me mõlemad naudiksime oma suhet ja oleksime teineteisega rahul ja õnnelikud.
Kas leiate olukorrale mingit selgitust või oskate muul moel nõu anda? Oleksin väga-väga tänulik.