Paari- ja peresuhted

Tere,
Nimelt on selline küsimus, et kas lapsevanemal on õigus keelata alaealisel 14-aastasel tütrel saada kokku 18-aastase sõbraga, mõeldes ise kokkusaamistel kõige hullemaid tagajärgi? Üks vanematest keelab, teine on erapooletu.
Kas on Lastekaitseseaduses mõni paragrahv, mis annab vanemale sellise õiguse, piirata alaealise lapse vabadust päevasel ajal.
Mis võivad olla tagajärjed tema keelu eiramisel, peale perekonnasiseste probleemide?

Oleme koos olnud u 10 aastat, mõlemal varasem pereelukogemus ja laps. Kõik normaalne seni, kuni mees 2 a eest hakkas peale käima, et meil oleks ka ühine laps. Kuna vanust juba oli, siis ei olnud mina sellest ideest eriti vaimustatud, siiski võtsin asja ette ja nüüd on meil tütreke. Raseduse aeg oli aga raske, sest mehel tekkis siis uus "armastus", keegi, kes teda imetles ja suu ammuli vaatas, kaks korda temast noorem. Minu suhtes muutus ta aga tõrjuvaks ning verbaalselt kurjaks. Elasin seda sügavalt läbi, sest just sel ajal ootasin mõistmist, tuge ja lähedust. Laps sündis enneaegselt ja päeval, kui haiglasse sattusin, veetis tema juba sama õhtu oma uue armastusega, häbenemata seda mulle isegi öelda. Haiglast koju tõi ta meid küll ära, kuid ei lilli, rõõmu silmis ega muud märki, et oleme talle kallid. Nagu oleks poest mingi asjakese ostnud, tõstis ta kandetoolis lapse tuppa ja läks kööki helistama - hääletooni arvestades - oma armastatule, et õhtuks kohtumist kokku leppida. Ja selline ükskõiksus siiani. Kui küsin, siis ütleb ta, et ta ei tea, mis temaga on, oleme kui kaks tere-naabrit. Vahel ikka aitab mind - tütrekest sülle võttes, aga mitte mingisugust lähedust meie vahel ei ole ega ka rõõmu tema silmis tütrekese üle, kes imeläbi on terve ja tubli (arvestades enneaegsust). Varsti laps juba kolmekuune ja ma kaalun tõsiselt lahkukolimist, sest mees ei tea ikka veel mida teha, on norus või verbaalselt kuri. Küsimused: Kuna me ei ole reg.abielus, kas lahkudes on mul mingeid varalisi õigusi, et alustada uut elu oma lastega ja temata? Millest peaks üldse alustama, et saaksin tagasi oma väärikuse naisena, tõuseks taas mu enesehinnang jne. Praegu ei oska ma mitte kuidagi asja lahendada, kuna ta ei räägi minuga neist asjadest. Ainus selge ja korduv küsimus on temalt: mida sa minust tahad? Minu jaoks oleks lahenduseks eraldi elama minna, kuid selge on see, et ma ei saa seda ilma rahalise toeta teha, sest emapalgast ei piisa. Kas mul on õigus temalt nõuda sellist tuge? Või on ehk lootus, et TEMA sünnijärgne depressioon ehk möödub ja ta mingil hetkel meie jaoks taas olemas on meie elus?

Tere, olen 21 a, mul on väike 8-kuune laps, mure siis selline, eelmine aasta jaanuaris sain teada, et olen rase, aga samal ajal läksin just lahku oma lapse isast, sest ta pettis mind, mingi nädal hiljem sain tuttavaks väga meeldiva noormehega, saime kokku esimest korda siis kui rasesana arvele käisin võtmas, loomulikult rääkisin talle kohe ära, et olen rase, tookord ta oli sellega rahul ja ütles, et see väga tore jne. Suhtlesime ja saime kokku veel vahepeal, mingi hetk ta ütles mulle, et ta on minusse armunud jne, ja tookord teda ei häirinud see, et olen rase, tahtis ikka minuga suhet, nii siis otsustasime suhtesse minna, olime juba suhtes, ta käis mul külas, oli öösel, kõik oli väga tore, kolisime kokku, eelmine aasta septembris sünnitasin pisipoja. Kui veel haiglas olin, tuli tema mulle sinna külla, oli ka öösel, ühel päeval üllatas ta mind kui tõi mulle sõrmuse, ütleme, et siis kihlasõrmuse. Olin väga õnnelik, tegime isegi plaane abielluda ja oma kodu soetada millalgi, kuni siiani oli kõik enamvähem hästi, üleeile oli ka veel kõik korras, lihtsalt järgmisel päeval ütles ta mulle, et me peaks lahku minema, kuna ta arvab, et muidu jätan mina tema maha mingi aeg, sest mul võib üle visata, et ta kogu aeg arvutis on, veel ütles, et tal osas tunded kadunud. Kui küsisin, mida ta oma elult üldse tahab, ei osanud ta vastata, ütles, et ei tea, küsisin veel, et kas see talle endale haiget ei tee kui lahku läheme, ütles, et ikka teeks, mina ei tea, mis on, ma ei suuda välja mõelda miks ta nii teeb? Ma ju ei heida talle midagi ette, ta saab kõike mida tahab, teen kõik ette taha ära, ma ei saa aru mis toimub, tunded ei saa ju üleöö kaduda? Ma ju tean, et ta armastab mind, ma ise usun, et asi on selles, et ta ei käi tööl ja ei pea ise midagi tegema, nii tal polegi muud teha kui arvutis olla, kuna mul veel lube pole, siis ei ole võimalust eriti väga kuskile minna ka, võib-olla kui oleks load, saaks koos perega kuskile minna, koos midagi lõbusat teha, praegu selline rutiinne elu, võib-olla see on ära tüüdanud. Ma ise usun, et asi paraneks kui rohkem liikuda saaksime, või milles võiks asi olla? Leppisime kokku, et üritame suhte korda saada? Mida ma tegema peaks, et suhe toimiks? Ma ei taha teada kaotada, armastan teda liiga palju ja ei taha enam ise ka haiget saada, olen juba piisavalt saanud. Mida teha?

Olime peaaegu 2 kuud koos, ta ütles nädal enne kui lahku läksime, et armastab mind, aga siis järsku tahtis lahku minna. Hetkel loodab ka tema, et kõik taastuks ja saaks koos olla õnnelikult, aga ma ei suuda igavesti oodata, raske on olla talle kui sõber, tahaks teda suudelda ja kõike muud. Temata väga raske elada, kõik on nii halvasti läinud, ma ei suuda teha midagi, mõtted ka ainult temalt koguaeg ja teised ei huvita üldse. Vahepeal ta ei vastanud mu tunnetele ja tahaks, et ta näitaks oma hoolivust välja. Aga hetkel on kõik peaaegu läbi. Ma ei tea enam mida teha, mida ma tegema peaks?

Tere,
Tõsine mure on 19-aastase poja pärast. Olen teda üksinda kasvatanud ja töö kõrvalt pole kahjuks olnud piisavalt aega ega vahel ka tahtmist tema tegemisi ning koolitöid kontrollida. Tihti lõppes see suure tüliga, sest tema väitel polnud midagi teha ja e-koolist nägin midagi muud. Siis ütles, et õpetajad valetavad. Kui läbi suure tüli käskisin koolitööd ära teha, siis läks vihale ja tagus oma kooli lauale augu sisse või lõi arvutitooli vastu põrandat puruks. See tähendab, et ta lõpetas 7. klassi kordusaastaga, peale seda kolisime välismaale elama. Ta läbis kenasti integratsiooni klassi, leidis kiiresti sõpru, õppis poole aastaga uue keele suhtlustasandile ning vanuse poolest (ja kehvade Eesti hinnete tõttu) tulnuks hakata otsima firmat, kes ta praktikale võtaks ning ametiõppel toetaks. See eeldas CV koostamist (kooli poolt oli mentor, kes abistanuks, poeg seda aga kasutada ei soovinud), internetis kindlalt leheküljelt firmade läbihelistamist ning oma andmete edastamist. Iseseisvalt ei teinud ta midagi, istusin kõrval ja lasin helistada. Siis saime lõpuks mõned kohad kus nö proovinädalal käia. Praktikale teda ei soovitud. Saatsin ta tagasi Eestisse, et läbiks vähemalt kutsekoolis ilma haridusnõudeta eriala - ei meeldinud kuna esimesel praktika päeval pandi garaaži koristama. Edasi magas vaid õpilaskodus kuni jõulude ajal välja visati koolist. Käis paaris kohas tööd proovimas kuid magas hiljemalt teisel päeval sisse ja sinna see jäi. Nüüd on tagasi kodus, tööd ei otsi, koolis ei käi, on üks sõber kellega kohtub. Kodus midagi ei tee, tuleb kuna tahab, läheb kuna tahab. Iga asja peale ärritub koledalt, peksab käsi-jalgu vastu mööblit või seina. Hiljuti oli just labakäsi 3 nädalat paistes. Kui arutame, et prooviks mõned firmad läbi käia, et tööd leida kasvõi suveks siis ütleb, et homme tegeleb sellega. Seda homset aga ei juhtugi. Või hakkab kätega vastu pead taguma ning korrutab, see pole normaalne, see pole normaalne, jätke mind rahule ma tahan puhata ka millalgi....jne. Ning siis nutab oma toas, et ta ei saa aru miks me tal elada ei lase, miks tal ei ole hoolivat ning toetavat perekonda. Lisaks on tal söömisega midagi viltu. Tal ei teki nälja tunnet. Võib olla päevi söömata (kui lähen vara tööle ja tema magab ning õhtul on ta juba majast väljas pole ka võimalust seda meelde tuletada), joob vaid vett ning siis kui sööb (minu meeldetuletusel) midagi, oksendab välja. Oksendab ka siis, kui tüli on olnud. Käime mehega mõlemad tööl, poeg ärkab lõuna ajal või hiljem, (sööb vahel harva midagi või joob kohvi) ning läheb rattaga sõitma (see on ta lemmik tegevus) päevitama või saab sõbraga kokku. Kõiki ühiselamise reegleid lihtsalt eirab ning ainult süüdistab. Taskuraha ta ei saa juba ammu, sest kodutöödes ei aita ning tööd ega kooli ei otsi. Meil mehega on jõud ja mõistus otsas. 4 kuud on ta kodus olnud ja ütlemata ei tee midagi. Vaatab arvutist filme või mängib mänge. Internetiühendust tal kodus kasutada pole võimalik, sest mängis onlines hommikul 3-4-ni. Aga internetti saab linnas erinevatest kohtadest. Kodus on niikaua rahulik kui me ei ärata teda hommikul ning ei küsi mida ta päeval teinud on. Mida teha ja kuidas on meil võimalus aidata sel noorel inimesel oma tee leida ning oma elu alustada?

Tere,
Kas inimest võib sunniviisiliselt hoida psühhiaatriakliinikus, kui ta on ise sinna vabatahtlikult läinud? Ning kas ja kuidas ta saab sealt ära?

Tere
soovin teada, mida pean tegema, kui minu 8-aastane poiss tahab kodust ära minna?

Meil on 2-aastane poeg. Isa lahkus meie juurest, ta pole avaldanud soovi lapsega suhtlemiseks. Mina soovin, et isa suhtleks oma lapsega. Mida ma saaksin selle heaks teha?

Kogemata olen kolm korda naist solvanud purjus peaga. Ei tahaks temast ilma jääda, armastan teda väga, ta ei taha rääkida sellel teemal, mina aga üritan kõike parandada. Ütleb, et tunded on kadunud. Mida teha, mida soovitate mul ette võtta, et see uuesti ellu äratada. Ütleb, et tahab niisama olla, kuigi ta elab probleemid endasse ja ei räägi nendest.

Tere.
Läksime mehega lahku mõned kuud tagasi, lapsega kohtumiste korraldamine on olnud vaevaline, mees kisub tüli ja kaebab iga asja peale lastekaitsele, et mida mina kui ema pidevalt valesti teen.
Laps on peale isaga kohtumistelt tulekut väsinud ja endassetõmbunud. Kui meil tekib lapsega keelamise vm pärast tüli, hakkab laps täpsusteni kirjeldama kuidas ta ennast ära tapab (nt lähen seisan suure maantee äärde ja ootan suurt autot, siis hüppan ette, et ma surma saaks; võtan pudeli, löön puruks, põhjaga kraabin endal käed ja kõhu puruks jne neid versioone on veel). Samuti on laps ähvardanud kodust nö minema kolida, ta on öelnud, et kui ta sõna ei kuula siis emme tee mulle haiget, mulle meeldib kui sa mulle haiget teed. No see ei ole normaalne jutt 5a suust.

Mul on kahtlus, et sellistest asjadest räägib isa lapsega kohtumiste ajal. Mind juures ei ole ja kindlaid tõendeid ei ole. Mida teha?