Paari- ja peresuhted

Tere,
Tõsine mure on 19-aastase poja pärast. Olen teda üksinda kasvatanud ja töö kõrvalt pole kahjuks olnud piisavalt aega ega vahel ka tahtmist tema tegemisi ning koolitöid kontrollida. Tihti lõppes see suure tüliga, sest tema väitel polnud midagi teha ja e-koolist nägin midagi muud. Siis ütles, et õpetajad valetavad. Kui läbi suure tüli käskisin koolitööd ära teha, siis läks vihale ja tagus oma kooli lauale augu sisse või lõi arvutitooli vastu põrandat puruks. See tähendab, et ta lõpetas 7. klassi kordusaastaga, peale seda kolisime välismaale elama. Ta läbis kenasti integratsiooni klassi, leidis kiiresti sõpru, õppis poole aastaga uue keele suhtlustasandile ning vanuse poolest (ja kehvade Eesti hinnete tõttu) tulnuks hakata otsima firmat, kes ta praktikale võtaks ning ametiõppel toetaks. See eeldas CV koostamist (kooli poolt oli mentor, kes abistanuks, poeg seda aga kasutada ei soovinud), internetis kindlalt leheküljelt firmade läbihelistamist ning oma andmete edastamist. Iseseisvalt ei teinud ta midagi, istusin kõrval ja lasin helistada. Siis saime lõpuks mõned kohad kus nö proovinädalal käia. Praktikale teda ei soovitud. Saatsin ta tagasi Eestisse, et läbiks vähemalt kutsekoolis ilma haridusnõudeta eriala - ei meeldinud kuna esimesel praktika päeval pandi garaaži koristama. Edasi magas vaid õpilaskodus kuni jõulude ajal välja visati koolist. Käis paaris kohas tööd proovimas kuid magas hiljemalt teisel päeval sisse ja sinna see jäi. Nüüd on tagasi kodus, tööd ei otsi, koolis ei käi, on üks sõber kellega kohtub. Kodus midagi ei tee, tuleb kuna tahab, läheb kuna tahab. Iga asja peale ärritub koledalt, peksab käsi-jalgu vastu mööblit või seina. Hiljuti oli just labakäsi 3 nädalat paistes. Kui arutame, et prooviks mõned firmad läbi käia, et tööd leida kasvõi suveks siis ütleb, et homme tegeleb sellega. Seda homset aga ei juhtugi. Või hakkab kätega vastu pead taguma ning korrutab, see pole normaalne, see pole normaalne, jätke mind rahule ma tahan puhata ka millalgi....jne. Ning siis nutab oma toas, et ta ei saa aru miks me tal elada ei lase, miks tal ei ole hoolivat ning toetavat perekonda. Lisaks on tal söömisega midagi viltu. Tal ei teki nälja tunnet. Võib olla päevi söömata (kui lähen vara tööle ja tema magab ning õhtul on ta juba majast väljas pole ka võimalust seda meelde tuletada), joob vaid vett ning siis kui sööb (minu meeldetuletusel) midagi, oksendab välja. Oksendab ka siis, kui tüli on olnud. Käime mehega mõlemad tööl, poeg ärkab lõuna ajal või hiljem, (sööb vahel harva midagi või joob kohvi) ning läheb rattaga sõitma (see on ta lemmik tegevus) päevitama või saab sõbraga kokku. Kõiki ühiselamise reegleid lihtsalt eirab ning ainult süüdistab. Taskuraha ta ei saa juba ammu, sest kodutöödes ei aita ning tööd ega kooli ei otsi. Meil mehega on jõud ja mõistus otsas. 4 kuud on ta kodus olnud ja ütlemata ei tee midagi. Vaatab arvutist filme või mängib mänge. Internetiühendust tal kodus kasutada pole võimalik, sest mängis onlines hommikul 3-4-ni. Aga internetti saab linnas erinevatest kohtadest. Kodus on niikaua rahulik kui me ei ärata teda hommikul ning ei küsi mida ta päeval teinud on. Mida teha ja kuidas on meil võimalus aidata sel noorel inimesel oma tee leida ning oma elu alustada?