Paari- ja peresuhted
Küsimus: Kas mul on õigus luua uus pere, kui 16-aastane tütar ei ei ole isa hoolt tundunud ja ei võta ka mu elukaaslast omaks?15.08.2014
Tere!
Mul on 16-aastane tütar, kes on kasvanud ilma isa või üleüldse meesterahva hoole ja armastuseta. Tema isa ei ela lapse 1,5-aastaseks saamisest meiega koos ning ei tunne ka mingit huvi lapse vastu. Kontakt puudub täielikult. Olen kasvatanud oma tütart üksinda, meiega koos ei ole elanud ühtegi meest. Oleme kolmekesi koos vanema tütrega, kes on 24-aastane, moodustanud pere, tinglikult: mina - isarollis, vanem tütar - emarollis ja noorem tütar - laps. Noorem tütar on õppimises väga tubli. Ka ei ole temaga mingeid probleeme ega pahandusi, on nn väga korralik tüdruk. Ent väga endassetõmbunud ja omaette nokitseja. Ta ei taha osaleda mingites ühistes ettevõtmistes ega kodustes töödes. Nüüd on olukord veelgi keerukam. Minu elus on juba 3 aastat mees. Ma ei ole laste eest oma suhet varjanud ning oleme seni üksühel pidevalt külas käinud ja ehkki noorem tütar algul pisut mossitas, on ta nüüdseks ei teagi kas harjunud või leppinud.
Kuna ta lõpetas sel kevadel põhikooli ja ees ootab kooli vahetus, millega kaasneb ka tema nädalate kaupa ühiselamus elamine ja minu samaaegne üksinda olek, otsustasime mehega kokku kolida, moodustada pere. Tema eelmine elukaaslane sai 6 aastat tagasi õnnetuses surma, lapsi neil ei olnud. See tähendaks minu kolimist teise Eesti otsa.
Loomulikult oleks uues kodus minu lapsed teretulnud ja nooremal tütrel kindlasti ka kodu ning pere. Ka ei olnud tal midagi kolimise vastu, oleme suve koos uues kodus veetnud ja ta võtab vastu kõik, mis me pakume (materiaalsed hüved, mille pakkumisega me kumbki ei liialda). Ent ta ei suhtle mehega peaaegu üldse, jätab küsimustele vastamata või lihtsalt mühatab vastuseks. Soovib kingitusi ent ei taha midagi vastu anda. Meil on siin ka aed. Kui mees palus tal mahavarisenud õunad ära korjata, turtsus tüdruk, et ise pole mulle mitte keegi, aga kamandab. See on vaid näide.
Kas mul on õigus sellises olukorras luua uus pere või tõukaks see äkki mu tütre tegema midagi, mida me keegi ei soovi? Kas ja kuidas ma peaksin temaga rääkima, et saada teada mida ta asjadest arvab? Kui palju ma pean tema arvamusega selles küsimuses arvestama? Kas on lootust, et meist kolmest saab veel pere, sest minu valitu igatseb tütart, minu tütar vajaks kindlasti isa ja pealegi pole me kumbki enam nii noored, et ühist last soetada. Aga niiväga tahaks viimaks elada armastavas peres, koduses kodus, olla naine, mitte mees naisenahas. Tahaks seda tervikliku pere tunnet pakkuda ka oma nooremale tütrele. Ent kuidas?
Mul on 16-aastane tütar, kes on kasvanud ilma isa või üleüldse meesterahva hoole ja armastuseta. Tema isa ei ela lapse 1,5-aastaseks saamisest meiega koos ning ei tunne ka mingit huvi lapse vastu. Kontakt puudub täielikult. Olen kasvatanud oma tütart üksinda, meiega koos ei ole elanud ühtegi meest. Oleme kolmekesi koos vanema tütrega, kes on 24-aastane, moodustanud pere, tinglikult: mina - isarollis, vanem tütar - emarollis ja noorem tütar - laps. Noorem tütar on õppimises väga tubli. Ka ei ole temaga mingeid probleeme ega pahandusi, on nn väga korralik tüdruk. Ent väga endassetõmbunud ja omaette nokitseja. Ta ei taha osaleda mingites ühistes ettevõtmistes ega kodustes töödes. Nüüd on olukord veelgi keerukam. Minu elus on juba 3 aastat mees. Ma ei ole laste eest oma suhet varjanud ning oleme seni üksühel pidevalt külas käinud ja ehkki noorem tütar algul pisut mossitas, on ta nüüdseks ei teagi kas harjunud või leppinud.
Kuna ta lõpetas sel kevadel põhikooli ja ees ootab kooli vahetus, millega kaasneb ka tema nädalate kaupa ühiselamus elamine ja minu samaaegne üksinda olek, otsustasime mehega kokku kolida, moodustada pere. Tema eelmine elukaaslane sai 6 aastat tagasi õnnetuses surma, lapsi neil ei olnud. See tähendaks minu kolimist teise Eesti otsa.
Loomulikult oleks uues kodus minu lapsed teretulnud ja nooremal tütrel kindlasti ka kodu ning pere. Ka ei olnud tal midagi kolimise vastu, oleme suve koos uues kodus veetnud ja ta võtab vastu kõik, mis me pakume (materiaalsed hüved, mille pakkumisega me kumbki ei liialda). Ent ta ei suhtle mehega peaaegu üldse, jätab küsimustele vastamata või lihtsalt mühatab vastuseks. Soovib kingitusi ent ei taha midagi vastu anda. Meil on siin ka aed. Kui mees palus tal mahavarisenud õunad ära korjata, turtsus tüdruk, et ise pole mulle mitte keegi, aga kamandab. See on vaid näide.
Kas mul on õigus sellises olukorras luua uus pere või tõukaks see äkki mu tütre tegema midagi, mida me keegi ei soovi? Kas ja kuidas ma peaksin temaga rääkima, et saada teada mida ta asjadest arvab? Kui palju ma pean tema arvamusega selles küsimuses arvestama? Kas on lootust, et meist kolmest saab veel pere, sest minu valitu igatseb tütart, minu tütar vajaks kindlasti isa ja pealegi pole me kumbki enam nii noored, et ühist last soetada. Aga niiväga tahaks viimaks elada armastavas peres, koduses kodus, olla naine, mitte mees naisenahas. Tahaks seda tervikliku pere tunnet pakkuda ka oma nooremale tütrele. Ent kuidas?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Teil on kindlasti õigus luua paarisuhe, kuid loota, et Teie mehest saaks tütrele isa, on täiesti ebarealistlik. Parimal juhul võivad neist ehk paari aasta pärast sõbrad saada. Kuna Teie tütar on sellises vanuses, kus tema arenguliseks ülesandeks on perest (vanemast) eemaldumine, siis loota, et kogete edaspidi tervikliku pere tunnet, kuhu kuulub ka Teie tütar, on samuti ebarealistlik. Survestada tütart Teie mehega meeldivalt suhtlema ja tema korraldusi täitma, kindlasti ei tohiks. Nagu ta ise õigesti on öeldnud, pole see mees tema valik ja seetõttu on tema jaoks mittekeegi. Selle tõsiasjaga tuleks Teil leppida. Teie tütrel on õigus oma tunnetele ja talle oleks kergem, kui Teie ja mees suudaksite nendega toime tulla.
N.n. uusperede (kärgperede) loomisel on mitmeid müüte ja üks neist on ootus viimaks ometi tervikliku ja armastava pere tekkimisele. Kärgpere ei saa kunagi olema selline pere nagu esimene loodud pere. Kärgperes ei ole kindlaid reegleid ja selliseid rolle nagu esimeses peres. Teie olete oma tütre lapsevanem ja kuskil on tema isa. Ainult teil on õigus ja vastutus oma tütrega seoses. Seda ei saa kunagi olema Teie tulevasel mehel. Kui tütrele anda piisavalt aega kohanemiseks, siis parimal juhul võivad Teie mehe ja tütre suhted kujuneda sõbralikeks ja vastastikku aktsepteerivateks. Aga neid ei tohiks kunagi käsitleda kui isa-tütre suhteid.
Aga avameelne vestlus tütrega toimuvate muutustega seoses, on alati abiks. Ja meeles võiks hoida ka seda, et hoolimata sellest kuidas lapsed oma meelsust väljendavad, on neile alati tähtis, et vanemad oleksid oma paarisuhtes õnnelikud. Selleks ei pea Te oma tütrelt luba küsima :)
Parimatega,
Siiri Tõniste
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Pere ja suhted > Paari- ja peresuhted