Paari- ja peresuhted

Tere,
Kirjutan Teile pika ja kohmaka kirjelduse, loodan, et saate natukenegi aimu. Ma ei ole küll arst aga päris õige selline käitumine minu arust pole, äkki oskate soovitada kuhu ja kelle juurde edasi peaks pöörduma, tänaseks olen kõnealuse isiku käest saanud lubaduse professionaali poole pöörduda, kuid kas minema peaksime koos või eraldi, kuhu ja kelle juurde ja kas probleem on üldse olemas, selle vastuse soovin saada Teilt.
Jutt on 28-aastasest noormehest, kellel seljataga kahe aastane suhe, kus tema väitel oli kõik viimseni korras, kust sündis ka poeg. Suhe lõppes, kuna lapse ema murdis truudust. Nimetatud suhtest on tänaseks möödas juba 6 aastat aga ma usun, et siin on veidi alust noormehe tänasele käitumisele. Meie suhe algas poolteist aastat tagasi. Tegemist oli ülihoolitseva, väga tähelepaneliku meesterahvaga, kellele kõige tähtsam oli see, et me saaks kahekesi koos olla. Vajadus "silma peal hoida" läks iga päevaga hullemaks, isegi lõunapauside ajal tööpäeviti käis noormees minu tööjuures "tere ütlemas". Aeg-ajalt on mu töö iseloomu tõttu vaja klientidega eraviisiliselt kohtuda, kohtumised kestavad umbes pool tundi ning kuna neid võib nimetada nn. ärikohtumisteks, siis oleks kohatu telefonile poolelioleva jutu pealt vastata. Enamasti helistab noormees mulle selle poole tunni jooksul korduvalt ning kuna ma telefoni vastu ei võta on hiljem tüli, seletuseks tema poolt "mis mõttes sa ei saa vastu võtta kui mina helistan?". On olnud ka vähesel määral füüsilist vägivalda, seda siis sellisel juhul, kui mina ei ole tema väidetega nõus, nt. seesama telefonile vastamine. On olnud vägivalda nii minu suhtes kui meie kodu, lõhutud on mööblit, asju. Kõige hullem näide on jõulude ajast, kui noormees pisikese sõnavahetuse tõttu oma käeluu vastu kiviseina puruks lõi, tulemuseks 4 nädalat kipsi. Vägivalla seletuseks on see, et ma olevat ise süüdi kuna ma ajan teda nii närvi. Närvi ajamise põhjuseks on tema kaks lemmik vastust "sa ütlesid mulle halvasti" või "sa küsisid valesti". Teine suur küsimärk minule on täielik empaatia puudumine. Kuna need olukorrad on minu jaoks mõistusevastased, siis asi lõppeb aeg-ajalt nutuga. Nii, kus esimene pisar mu silmanurka tekib, käratatakse mulle "me ei saa rääkida, kui sa ulguma hakkad", lüüakse uks kinni ja lohutusest võin ma ainult unistada. Hiljem rahunedes on mehe seletus selline "kui sul on paha tuju, siis sa peadki üksi olema, ja kui mina sulle midagi teinud pole, siis ma ei peagi sind lohutama" või kui ta selleks hetkeks on oma viga tunnistanud "sa ütlesid mulle vihahoos halvasti, ma ei pea sind lohutama". Sellised maratonid toimuvad meie peres vähemalt korra nädalas, kestavad umbes kaks tundi ning lõppevad siis mehe poolse nutuhooga, ma isegi ütleks hüsteeriahooga. On olnud juttu enesetapust, pidev jutt sellest kui mõttetu mees ta on jne. Need olukorrad saavad alguse mulle arusaamatutest asjades, lihtsast lausest minu poolt nt. "mulle ei meeldi, et sa nii tegid", vastuseks saan "koguaeg ma teen kõik valesti", millele järgneb karjumine, et ta on mõttetu, et ta läheb ära jne. Nendes olukordades on alati muster, lõpp on alati sama, nutuhoog. Mulle jääb mulje nagu ainuke lahendus veast aru saamisel oleks tema jaoks haletsuse otsimine. Halvasti käitumine ei ole aga ainult minu puhul, tema oma ema on teine inimene, kes ainsatki küsimust või arvamust avaldada ei saa, mehe poolses käiumises on aga erinevus. Ema puhul on olukorrad tavaliselt sellised, et mees kas lihtsalt kõnnib minema ja jätab emale vastamata või vastab karjudes umbes nii "see on nii vana asi, mis siis on, et ma ära unustasin" või "mida sa ketrad ühte asja". Küsimuste all pean ma silmas igapäevaseid asju nagu nt. "ma palusin sul ..... tuua, kas sa tegid seda?." Kõike kirjutama ei mahu aga suhtes on veel valetamist/lubaduste murdmist, alkoholi. Alkohol võimendab sellist käitumist. Sain lubaduse, et enam ei joo, kolme päeva pärast saabus mees kalalt, ilmselgelt joonud. Vastus miks lubadust murti oli selline "kas sa oled idikas, kolm õlut pole joomine!"