Paari- ja peresuhted

Olime mehega koos peaaegu 4 aastat (sellest 3 aastat elasime koos). Eks meil mingeid tülisid ja probleeme ikka on olnud, kuid ei midagi märkimisväärset. Umbes kaks kuud tagasi ütles ta mulle, et tahab minuga last (ta oli seda ka varasemalt soovinud, kuid ülikooli jms tõttu ei olnud minu jaoks veel aeg sobiv). Kuna olen seotud ühe 2 aastat kestva programmiga, siis ütlesin mehele, et aasta pärast on see täitsa mõeldav (ei tahtnud lihtsalt programmi ja tööd pooleli jätta). Minu jaoks oli kõik viimasel ajal ideaalses korras - isegi liigagi hästi. Tundsin, et tahan ennast selle inimesega eluks ajaks siduda (varasemalt oli mul olnud teatud kahtlusi tema rahaprobleemide ja liigse arvuti taga istumise tõttu, kuid mulle näis, et ta oli palju muutunud. Minuga koosoleku jooksul sai ta lahti enda võlgadest, tegi ära autojuhiload, leidis kindla töökoha, viimati sai isegi ametikõrgendust). Aga ca 1,5 kuud tagasi teatas mees mulle äkki, et temal on tunded minu vastu kadunud. Et ma olen lihtsalt sõber tema jaoks. Rääkisime sel teemal ja leidsime, et oleme liialt rutiinsesse ellu jäänud ning mõlemad vaid tööle keskendunud ning seetõttu leppisime kokku, et üritame rohkem aega koos veeta. Hoolimata sellest kadus mees hoopis sootuks, küll läks sõpradega kalale või ööseks pikale autosõidule ning väitis, et ei tunne puudust minuga koosveedetud ajast. Et temal on vaja üksi olla ja tal on raske eluperiood. Lõpuks ei ilmunud ta enamikel öödel enam koju ja mina loomulikult üritasin temaga ikka rääkida ja mõista, mis toimub. Tema aga nimetas seda "surumiseks". Lõpuks mõned nädalad hiljem teatas ta, et tal on vist 5,5 a tütar naisega, kellega nad kunagi koos on olnud. Kuid see laps olevat eostatud purjuspäi ja kogemata (kunagi hiljem). Mehe enda soovil tegi ta ka dna-testi ja siis selgus, et ongi tema laps. Kuna tema vennal on n-ö küla peal mitu last, keda ta omaks ei tunnista, siis mu elukaaslane väitis, et tema ei taha olla nagu tema vend (või nagu ka tema isa). Ta tahab lapse jaoks olemas olla. Ühel hetkel teatas ta mulle, et tal on valida, kas mina, see naine koos lapsega või siis mitte keegi. Nüüd üks päev, kui ma soovisin temaga rääkida, kirjutas ta mulle interneti vahendusel, et tema on otsuse teinud - tema valib lapse. Et tahab lapsega aega veeta ja enda elu joonele saada. Väidetavalt ta teab, kui palju ta mulle sellega haiget teeb, aga samas ei pidanud ta selle otsuse pärast ka süümepiinu tundma. Ütleb enda kohta, et on südametu värdjas. Nüüd me ei ole juba üle nädala näinud, tema asjad on endiselt meie üürikorteris. Kui küsisin, kas kolib välja, ütles, et osaliselt - et käib, siis kui juhtub. Samas ütleb ka, et kui mina tahan, siis ta võtab enda asjad ja läheb. Samuti on ta mulle öelnud, et soovib sõpradeks jääda. Olen talle selgelt märku andnud, mida mina endiselt tema vastu tunnen, kuid tema ootus on vaid, et me n-ö nugade peale ei läheks, sest ta kardab mind kaotada. Et ma olen tark ja ilus ja kunagi väga hea ema jne ning olen teda palju heas mõttes muutnud. Kui ütlesin, et arvasin olevat hea ema meie lastele, siis ta väitis, et ka see on kunagi võimalik!? Siis kui ma endale paremat meest et ole leidnud ja teda tagasi tahan - muidugi kui tahan ja kas see aeg üldse kunagi tuleb. Praegu sai suht segaselt see lugu siia kirja, kuna minu jaoks on asi sama segane. Mees ütleb, et ei taha ühtki suhet pikka aega, tahab vaid lapsega koos olla ja enda elu n-ö tühjaks teha (clear my life for a while - olid tema sõnad). Mina aga ei tea enam, mida edasi teha - kui temaga suhtlen või tema asju me üürikorteris näen, siis on mul samas nii valus, kuna näen temas endiselt enda meest. Samas ei suuda ma talle ka öelda, et ta lahkuks, sest sisimas on ikka lootus, et äkki ta võtab mõistuse pähe ja mõtleb ümber. Kogu see muutus oli minu jaoks nii äkiline, olen meeletult palju nutnud, otsinud muid tegevusi, kohtunud sõpradega... Aga ikka leian end lõpuks üksi kodus nutmas. Endiselt ma ei mõista, miks mees sellise valiku on teinud ja mida ma peaksin edasi tegema?