Paari- ja peresuhted

Oleme praeguse kaaslasega koos olnud veidi alla aasta. Mind vaevab see, et ei tunne oma kaaslase vastu sellist "tõmmet", mida ma tundsin oma eelmise kaaslase vastu. Seni pikim suhe kestis mul paar aastat ja ma kiindusin sügavalt. Kuna olen ka ise suur mõtleja ja analüüsija, siis ilmselt seetõttu mul tema vastu tunded tekkisidki. Ta suutis mõelda palju avaramalt, kui paljud mehed, keda olin seni kohanud. Ta oli esimene mees, kes pani hoopis mind paika. Miski polnud ettearvatav, kõik oli huvitav. Tal oli selline mõttemaailm, mida ma polnud varem kohanud. See mees oli aga tegelikult halva iseloomuga, ütles mulle vahepeal väga halvasti, oli närviline ja kuri. Lõpetasin suure vaevaga (sest tunded olid endiselt olemas ja see piinas mind kohutavalt) selle suhte ära, sest mõistus ütles, et sellise inimesega näiteks peret luua pole õige ja turvaline.
Läks paar aastat mööda ja kohtasin oma praegust kaaslast. Väga tore mees, igati mind väärt, armastab mind, austab, on truu, hoolitsev. Aga mul puudub tegelikult see suur tunne, mis oli varasemas suhtes. Mu mees pole mulle füüsiliselt atraktiivne, pole ka "vastik", kuid mul puudub sõnuseletamatu tõmme, nimetagem seda kuidas iganes.
See on tegelikult õudne tunne, et sind armastatakse ja sina ei suuda vastu armastada. Mind piinab see tõsiselt. Samas on meil tohutult hea sõprus ja mul on temaga väga hea mõnus koos olla. Ta on parim sõber ja kaaslane. Tunnen end nagu tänuvõlglane, sest tema panustab minu jaoks suhtesse palju, aga mina ei suuda samaga vastata, sest see tundub võlts.
Sellist nii intiimsel, vaimsel kui sõpruse tasandil klappivust ei ole ma veel kohanud ja minu probleem seisnebki ehk selles, et ma ei tea, kas ma peaksin seda kõike ootama jäädes riskima üldse "ideaalsest" mehest ilmajäämisega või kuidagi ümber mõtlema oma praeguse suhte. Olen väga tänulik selle üle, et kohtasin oma praegust meest. Ta kohtleb mind väga hästi, teeks minu jaoks kõik, on väga armunud ja samas ka väga kannatlik. Ta ütleb, et on mind oodanud terve senise elu ja armastab mind. Temaga on hästi turvaline tunne. Minu poolt on meil kindlasti sõprus ja mingil määral ka vaimne side. Hea (lihtne) on koos olla, ta on uuendusmeelne ja aktiivne – omadustega, mis mulle meeldivad. Samas mul puudub selline sügav huvi tema vastu. Ma tunnen, et see huvi tekib inimeste vastu, kes on vaimsel tasandil väga arenenud. Pean silmas seda, et nad mõtlevad palju ja teise nurga alt. On leidnud mingid omad tõed. Ma saan asjale mõistuspäraselt vaadates aru, et tänapäeva ühiskonnas on ta haruldane leid. Ta oleks fantastiline isa ja hea kaaslane. Elu oleks rahulik ning ta toetaks mind kõiges. Meil on hea läbisaamine, ta armastaks mind ja mis kõige parem – ma saaks teda usaldada. See on nii oluline sellises maailmas, kus me elame. Kus väga paljud kooselud kestavadki vaid aasta, paar, kus pooled abielud lahutatakse. Midagi kindlat pole. Mulle aga istub turvaline väga hästi. Aga mu hinge närib see, et mul puudub sügav vaimne huvi ning kuigi ta on hea kehaehitusega ja ta pole mulle kuidagi "vastik", siis puudub mul ka kehaline tõmme tema vastu. Me tutvusime interneti teel ja mind paelus tema asjalik jutt. Ilmselt on ta suureks kontrastiks minu eelmise mehega võrreldes. Kui tema lausa ülistab mind, siis varem pidin ma vaeva nägema, et saada heakskiitu. Olen ka sellele mõelnud, et võib-olla pole mu praegune mees minu jaoks välimuselt ideaal. Ilu on mõistagi vaataja silmades, aga pigem räägin mingist "atraktiivsusest", mis kahe inimese vahel lihtsalt tekib või mitte. Temal tundub see tekkinud olevat, aga minul mitte. Tema keha minu keha ei sütita, ütleme siis nii.
Minu küsimus on, et sellises maailmas, kus pooled abielud lahutatakse, kuna "suur tunne sai otsa", kas peaksin enda tundevajaduse alla suruma ja üritama seda armastust leida mõnes tegevuses, hobis.. või peaks tunde ikkagi esikohale seadma ja riskima üksijäämisega? Kuidas oma mõtlemist suunata, et ei tunduks pidevalt midagi puudu jäävat suhtes hea mehega?