Paari- ja peresuhted

Ei oskagi kuskilt alustada. Mu vennal on elukaaslasega laps. Elukaaslane vist pole õige sõna, kuna kokku lahku käivad nad vastavalt naise tujudele. Laps on 4-kuune. Vend armastab seda last tõesti rohkem kui midagi muud siin ilmas. Iga kord kui tülli lähevad, heidab naine mehele ette seda, kui vaene mees on ja, et mees ei suuda võimaldada neile midagi ja on lapsele ohtlik jne. Kas isa on lapsele ohtlik siis kui ta otsustab lapsega õue jalutama minna kuna ema ei viitsi ennast ise õue vedada? Vaevalt. Vaene mu vend ka ei ole. Tal oma firma, mis toob hästi sisse ja korter, milles elavad, on ka kõigi mugavustega mida vaja. Naine räägib pidevalt enda vajadustest ja kuidas asjad käivad ja kui nii ei ole nagu tema tahab, siis läheb lapsega minema. Kogu aeg lapsega manipuleerimine käib. Naine ise väidab, et on suures depressioonis, aga arstile minna ei mõtlegi.
Kogu konks on selles, et naine ise on jõukast perest ja tema vanemad mõjutavad tema valikuid kogu aeg. Loomulikult ei meeldi mu vend neile ka. Samal põhjuselt, kuna minu vend ei ole nii rikas kui peaks olema. Ma saan sellest naisest natuke aru ka, kuna on pidevalt dilemma ees: pere või mees ja laps. Aga no 30 aastane naine võiks ju ometi teada, mida elult tahab ja ka seda, et laps ei ole mänguasi. 5 või 6 aastat, mis nad koos on olnud vahelduva eduga, on see naine kogu aeg virisenud, et tahab last. Nüüd kui laps on, pole ta ka rahul.
On põhjust arvata ka, et see laps pole mu venna oma ka, kuna ühe tüli käigus jälle ta sellise variandi välja käis. See olukord on väga ebareaalne ja nõuab kiiret lahendamist. Mida me tegema peaksime? Kas anname asja kohtule üle? Selle naisega oleme üritanud rääkida aga asjatult. Pikk keeruline kiri aga loodan, et saate aru!
Ette tänades!