Paari- ja peresuhted


Küsimus: Kuidas säilitada rahulikku närvi ämmaga koos elades?09.04.2013

Tere! Mul on 1 aasta 3 kuu vanune laps ja elame lapse sünnist alates tema ema korteris. Minu jaoks häirivaid tegureid on mitmeid. Algusest peale on mind ärritanud see, kui ämm tuleb, võtab küsimata lapse ja läheb temaga teise tuppa ära. Seda on ka siis juhtunud, kui soojendan parajasti lapsele toitu, ämm võtab lapse ja läheb temaga oma tuppa mängima. Kord mehe juuresolekul võttis ka midagi ütlemata-küsimata lapse ja hakkas ära kõndima, kui mees küsis, et kuhu sa meie lapsega lähed nüüd niimoodi ja tahtis ise lapse sülle võtta. Ämm ei lasknud ja ütles et tema(!) laps on. Peale lapse sündi tulid mehepoolsed sugulased katsikule nii, et ämm lihtsalt ütles, et laupäeval tulevad. Minu teada korraldavad tänapäeval siiski vanemad katsikud. Mees ütles seda oma emale, aga tema vihastas ja lausus, et katsikutele tullaksegi ette teatamata. Mees on öelnud, et ta saab aru, et me peaksime omaette elama, aga ta mõtleb, et me ei tule rahadega välja, ema juures on mugavam - ema ostab söögi ja maksab kommunaale. Lisaks ostab ämm oma pojale veel riidedki selga. Kas on võimalik sellises olukorras kuidagi rahulikku närvi säilitada? Raskemaks teeb olukorra ka see, et ise olen vaikse ja tagasihoidliku iseloomuga.

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Siiri Tõniste
loe lisaks
Tere,

Olete kahtlemata keerulises olukorras - kuidas ämma juures elades ja tema toetust vastu võttes, selgemaid piire enda pere ja ämma vahel tõmmata. Aga oma pere heaolu nimel tuleb seda teha. Tundub, et vähemalt mehega olete selles osas ühte meelt. Enne kui ämmaga tõsised kõnelused ette võtta, peaksite mehega omavahel selgeks rääkima, mida soovite saavutada. Kui palju ja millist abi te ämmalt ootate ja millist käitumist üldse ei aktsepteeri.
Emaga sel teemal kõnelemise peab ikka teie mees ette võtma või vähemalt seda vestlust juhtima. Lapse sünd noorperre tekitab vanavanemates tihti ebarealistlikke ootusi ning vahel ka tunnet, et nende abi on hädavajalik. Kõigest sellest, mida tegelikult vajate ja ootate, tuleks avameelselt rääkida. Enamasti saavad vanavanemad aru ja rahunevad ka ise. Ämma vihastamisi ei tuleks hinge võtta (kui te muidugi ise talle pahasti pole öelnud), temagi peab oma elus peale laste suurekssaamist uued tegevused ja eesmärgid leidma.

parimatega,
Siiri Tõniste