Liiklusõigus

Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve korralduslikud nõuded on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 21.10.2010.a kehtestatud määrusega nr 151. Kontrolli olemusest tuleneb, et sellise kontrolli läbiviimiseks ei pea esinema eelnevalt rikkumise kahtlust ega pea olema korraldatud politseioperatsiooni. Juhi töö- ja puhkeaja kontrollimiseks sõiduki peatamine ei ole vastuolus ka politsei ja piirivalveseaduse § 7'32 lg-ga 1, kuivõrd sellise tegevuse eesmärgiks on kaudselt ka kõrgendatud ohu (olemasolu või puudumise) väljaselgitamine. Liiklusseaduse § 136 lg 2 p 4 kohaselt peab juht võimaldama järelevalvet teostavatele isikutele juurdepääsu digitaalse sõidumeeriku ja juhi kaardi andmetele. Kui juurdepääs on tagatud ilma, et järelevalvet teostav isik peaks hõivama juhi töökoha, siis võib töökoha loovutamise nõude õiguspärasus olla vaieldav.

Riigikohtu praktika kohaselt käsitletakse juhtimisõiguse tingimuste rikkumist nn muu rikkumisena e. karistus järgneb LS § 242 järgi. Vt ka Riigikohtu otsus: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-1-1-71-13

Samas need kaasused ei ole päris identselt kokkulangevad, mistõttu ei saa välistada, et mõni kohtunik või mõni kohtuväline menetleja ei käsitleks rikkumist LS § 201 järgi (juhtimisõiguseta sõit).

Liiklusseaduse § 50 lg 7 p 2 kohaselt ei tohi juht järsult pidurdada, kui see ei ole vajalik ohutuse tagamiseks. Seega tuleb igakordselt hinnata, kas järsk pidurdus oli ohutuse tagamiseks vajalik.

LS § 46 lg 1 kohaselt peab juht vastavalt sõiduki kiirusele ning tee- ja ilmastikutingimustele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või seisma jäänud sõidukile.

Seega kohustab seadus taga sõitva sõiduki juhti hoidma sellist pikivahet, mis võimaldaks seisma jääda ka juhul, kui ees liikuv sõiduk pidurdab ja/või peatub ootamatult. Ootamatus võib tähendada ka sellist pidurdamist ja peatumist, mida küsimuses on kirjeldatud. Seega ei ole põhjendamatult järsu pidurdamise korral välistatud pidurdaja poolt LS § 50 lg 7 p 2 nõude rikkumine, kuid põhjuslikku seost liiklusõnnetusega sellise rikkumise tõttu veel tekkida ei pruugi. Õige pikivahe korral oleks liiklusõnnetus välditav. Seega tagant otsasõidu korral esineb põhjuslik seos eelkõige tagumise juhi poolt ebaõige pikivahe valimise osas.

Tulenevalt asjaoludest võib süü olla ka jagatud. Samuti võib jagatud olla tsiviilvastutus. Hinnang sellele sõltub liiklusõnnetuse asjaoludest. Asjaolude kindlakstegemisel on kindlasti abi liiklusõnnetuse salvestisest.

Vallasasja läbivaatuse juures tuleb eristada politseilise haldustegevuse raames toimetatavat läbivaatust (politsei ja piirivalveseaduse § 7'36) ja süüteomenetluse raames toimetatavat läbivaatust (kriminaalmenetluse seadustik § 83). Sõidukis olevate esemete (mapid, kotid jms) avamine on vaadeldav juba läbiotsimisena, milleks väärteomenetluses on vaja sellekohast menetleja määrust, millel on resolutsioonina ka kohtu luba.

Teadmata praegu võimaliku õiguserikkumise üksikasju, ei saa ma aga hinnata politsei tegevuse õiguspärasust ega ka asjaolu, kelle poolt ja kas on toime pandud ka mõni süütegu.

Tegemist on pigem tehnilise küsimusega, kui õigusalasega. Et tõendist ka kasu oleks, tuleb silmas pidada asjaolu, et tagantjärele oleks tõendatav ka sõnumi saatmise fakt ja aeg konkreetselt isikult või numbrilt. Seega ei pruugi piisata ainuüksi sõnumi fotografeerimisest, vaid tuleb mõelda ka selle peale, et oleks usaldusväärselt tõendatud, et konkreetne sõnum on ka konkreetse isiku telefonilt edastatud. Seda eelkõige seetõttu, et pole välistatud, et telefonidispleile saab ka telefoni kasutaja enda või spetsialisti poolt luua mistahes kirjeid, sh sõnumivahetust kajastavaid ja sõnumikeskkonnale identselt sarnanevaid kirjeid. Sellise võimaliku vastuväite vastustamiseks tuleb arvestada vajadusega tõendada sõnumi tegelikku liikumist. Siiski parema tehnilise lahenduse puudumisel on kõige lihtsam esialgu sõnum telefonis teise seadmega fotografeerida (salvestada) ja hankida juurde andmed sõnumi vastuvõtmise kohta saatja numbrilt. Tehnilistes üksikasjades peaks olema siiski sideoperaator ise suuteline selgitusi andma. Samuti on võimalik sõnumit telefonis säilitada kuni selle esitamise vajaduse selgumiseni ning seejärel vajadusel kasvõi ekspertiisi teel tõendama, kas sõnum "on ehtne".

Karistatud isikule karistuse täitmise kohustuse ununemisel hoiatuskirja saatmist kehtiv õigus ette ei näe. Küll on võimalik kohtutäiturilt saadetud esimese täitmisteatele koheselt reageerides vähendada täitekulusid 1/2 võrra. Vastav info sisaldub täitmisteatel.

Selline haav on vaadeldav kerge tervisekahjustusena ning Teie tegu kvalifitseerub LS § 223 lg 1 järgi. Asjaolu, et tervisekahjustus oli väheoluline ning kahju saanud isikul ei ole Teie vastu pretensioone, võib olla käsitletav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 tähenduses. Kas menetleja peab võimalikuks süüteole reageerimisel piirduda hoiatusega või lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel, sõltub paljuski teo asjaoludest ja menetleja hinnangust Teie süü suurusele, samuti asjaolule, kas analoogiliste süütegude menetlemist nõuab avalik menetlushuvi.

Kiirmenetluse otsust saab vaidlustada 15 päeva jooksul arvates selle kättesaamisest. Selleks tuleb esitada kaebus maakohtule. Muid võimalusi (sh kohtuväliseid) kiirmenetluse otsuse vaidlustamiseks kehtiv õigus ette ei näe.

Karistuse kohaldamise vajaduse otsuse ja karistuse raskuse valiku langetab kohtuvälise menetleja ametnik, kaaludes eeldatavasti rikkumise raskust, menetlusaluse isiku süü suurust ja vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti õiguskorra kaitsmise huve. Teid karistati eeldatavasti LS § 221 lg 1 alusel, milline säte näeb foori keelava tulega ristmikule väljasõidu eest karistusena ette rahatrahvi suurusega kuni 200 eurot. 1/4 suurust rahatrahvi ei saa iseenesest pidada üleliia karmiks ja ebaproportsionaalseks karistuseks. Kohtupraktika on asunud seisukohale, et üldjuhul tuleb karistuse lähtekohaks võtta sanktsiooni keskmine määr ja sealt hakata kaaluma, kas on alust ja põhjust karistust kohaldada alla või üle sanktsiooni keskmise määra. Teie suhtes kohaldati karistust oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra, mistõttu võib määratud karistust esmakordse rikkumise puhul pidada mõistlikuks. Miks ametnikud ei pidanud võimalikuks piirduda hoiatusega, ma asjaoludest ettekujutust omamata kommenteerida ei saa.

Liiklusseaduse § 125 lg 2 näeb tõepoolest ette, et Euroopa Liidu liikmesriigi, Šveitsi Konfdöderatsiooni või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi kohtu või kohtuvälise menetleja poolt Eestis elavale isikule määratud karistus juhtimisõiguse äravõtmise kohta kehtib ka Eestis, kui see karistus on kantud liiklusregistrisse. Iseenesest ei pruugi sellise põhimõtte rakendamine olla vale ega olemuslikult keelatud. Küsimus taandub sellele, kas välisriigi kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse täitmine on võimalik otse, ilma vastava tunnustamise ja täidetavuse menetlust läbimata. Vastav menetluskord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatüki 5. jaos. Arvamus, kas LS § 125 lg-s 2 sätestatud otsetäidetavuse põhimõte on kooskõlas muude seadustega ja sellisena lubatav, vajab siiski põhjalikumat analüüsi, kui käesolevale küsimusele vastates võimalik teha on.

LS § 17 lg 3 kohaselt peab parklast, õuealalt, puhkekohast, teega külgnevalt alalt või nende juurdesõiduteelt teele sõitev juht andma teed igale teel liiklejale, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti. Kui auto sõitis välja parklast, siis on tal teeandmise kohustus ka kõnniteel liiklejatele, sh jalgratturile, kes liikleb kõnniteel LS § 32 lg 1 p 1 ja LS § 31 lg 5 ettenähtud korras.