Liiklusõigus

Kiirendusrajal liikumise regulatsioon ei ole võrreldes kuni 01.07.2011.a kehtinud liikluseeskirjaga märkimisväärselt muutunud. Nii siis kui ka nüüd peab kiirendurajalt põhiridadele suunduv juht andma põhirajal sõitjatele teed. Tee andmise kohustuse täitmisel peab juht muuhulgas arvestama ka LS § 50 lg-s 3 sätestatud kiiruse valiku nõuetega e. sõidukiirus tuleb valida selline, mis vastab kujunevale olukorrale.

Kuigi põhirajal liikuva sõiduki juhi küsimuses kirjeldatud viisil käitumine võib ajada hinge täis ja tunduda mühaklik (ja teinekord võib olla ongi teadlikult mühaklik), ei pea sõidueesõigust omav juht printsiibis oma liikumiskiirust muutma. Vastasel juhul ei oleks tegemist LS § 2 p-s 1 kohase tee andmise nõude täitmisega. Seega viisi, kuidas tee andmise nõuet täita nii, et see oleks ohutu teistele ja iseendale, peab valima tee andmise kohustust omav juht.

Küsimuses kirjeldatud liiklussituatsioonini võib viia ka mitme asjaolu üheaegne esinemine - lühike kiirendusrada, mühaklik juht põhirajal ja ebaõigelt kalkuleeritud võimalus põhirajal liikuva liiklusvooluga ühinemiseks.

Küsimus sellest, kas kiirendusraja regulatsioon on ohtlik või mitte, samuti sellest, kas kiirendusrajad on Eestis mõistliku pikkusega või mitte, on pigem küsimus liiklusohutuspoliitika väljatöötajatele ning sellele küsimusele vastamine eeldab ilmselt ka põhjalikumat mõjuanalüüsi.

Mõjualamärkide idee seisneb selles, et märgi mõju alla kuuluvad kõik teed ja tänavad, mis jäävad teisele poole märki, olgu nad siis tupiktänavad või muud tänavad. Mõjuala märgi mõju lõpetab mõjuala lõpu märk 39. Mõjualamärgi puhul ei kehti põhimõte, et liiklusmärk kehtib vaid sellel teel ja sellel teepoolel, kuhu see on paigaldatud.

Kui aga mõnele mõjualasse suubuvale teele ei ole paigaldatud mõjualamärki ja juht on mõjualasse jõudmiseks kasutanud just seda teed, siis võib süüteokoosseis olla välistatud juhi teos süüteokoosseisu tunnuste puudumise tõttu.

Parkimist korraldatakse liikluskorraldusvahendite abil, so siis liiklusmärkide ja teekattemärgistega. Karistust parkimisnõuete rikkumise eest saab määrata vaid juhul, kui isik on rikkunud seaduses sätestatud kohustust (keeldu) ja karistus sellise kohustuse/keelu rikkumise eest on seaduses ette nähtud. Pelgalt infotahvel, et parkimiskoht kuulub konkreetse numbriga sõiduki juurde, ei võimalda määrata karistust. Et nõuda teistelt juhtidelt liikluskorraldusvahendite nõuete järgimist, tuleb need liikluskorraldusvahendid esmalt paigaldada. Asjakohaseks liikluskorraldusvahendiks võiks olla peatumist keelava liiklusmärgi paigaldamine parkimiskoha juurde koos lisatahvliga lubatavate erandite kohta. Lisada võib ka teisaldamist tähistava lisatahvli.

Teateid ja otsuseid juhtimisõiguse äravõtmise kohta ei saadeta menetlusalusele isikule koju, välja arvatud juhul, kui ta on seda eraldi taotlenud. Menetlusalusele isikule allkirja vastu kätte antava väärteoprotokolli ärakirjal on info, millal on kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures menetlusalusele isikule kätte saadav. Otsust saab vaadata ka portaalis Eesti.ee. Kui isik ei lähe otsusele järgi, siis sellega kaasnevaid riske kannab menetlusalune isik ise. Päevast, mil otsus on menetlusalusele isikule kättesaadavaks tehtud, algab ka otsuse vaidlustamise tähtaeg ja sellest tulenevalt ka jõustumise tähtaja saabumine.

Eksamisõidu all peetakse LS § 110 mõttes sellist eksamisõitu, mille kohta on Maanteeameti poolt vormistatud sõidueksami kaart. Selline kaart vormistatakse peale liiklusteooriaeksami sooritamist. Koolieksamisõidu puhul ei vormistata Maanteeameti poolt sõidueksami kaarti.

Kahju hüvitamiseks on kohustatud kahju tekitaja (VÕS § 1043). Küsimuses esitatud juhtumi puhul võib arvata, et kahju sõidukile on tekitatud eelkõige juhi võimaliku juhtimisvea tõttu. Kuna sõiduõppe ajal loetakse juhiks nii õppijat kui ka õpetajat, võib siinkohal olla tegemist jagatud vastutusega (oma kohustuste täitmisel võisid eksida mõlemad juhid). Samas ei saa ma anda ammendavat vastust vastutuse jagunemise kohta konkreetses kaasuses, kuna sellise vastuse andmine eeldab juba juhtumi asjaolude analüüsi ning tõendite hindamist.

Korrakaitseseaduse § 50 lg 1 p 3 kohaselt võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan siseneda valdaja nõusolekuta tema valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale, ehitisse, eluruumi või ruumi, sealhulgas avada uksi, väravaid ja kõrvaldada muid takistusi, kui see on vajalik seadusega või seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise tagamisel ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks, ning selliste nõuete täitmise tagamine on valdusesse siseneva korrakaitseorgani pädevuses.

Liiklusjärelevalve teostamine on politsei pädevuses. LS § 1 lg 2' kohaselt laieneb mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise keeld ka väljapoole teed, mistõttu on selline tegu keelatud ka põllul. Kui politseil on andmed, et Te seal põllul joobeseisundis ringi sõidate, on neil alus ja õigus siseneda ka Teie kinnisasjale ning Teie teo osas alustada süüteomenetlust, millele järgneb üldjuhul ka karistus.

Liiklusseaduse § 106 lg 1 kohaselt antakse juhtimisõigus ja väljastatakse esmane juhiluba isikule, kellel varasemalt ei ole juhtimisõigust antud ega esmast juhiluba väljastatud, tingimusel, et sellel isikul ei ole karistatust muuhulgas ka karistusseadustiku §s 424 kirjeldatud kuriteo eest (joobes juhtimine). Sellise kuriteo eest mõistetud karistus kustutatakse karistusregistrist 3-e aasta möödumisel karistuse täitmisest e. antud juhul katseaja möödumisest. Kui katseaja pikkuseks oli 2 aastat, siis koos karistusandmete kustutamise tähtajaga on aeg, millal isikul on olemas karistatus, kokku 5 aastat.

Selline on praegu kehtiv regulatsioon. Iseküsimus on, kas selline regulatsioon on vajalik ja proportsionaalne.

Liiklusseaduse rakendussäte § 256 lg 3 ei erista, kas B-kategooria on omandatud enne või peale seaduse jõustumist. Rakenduslik erand puudutab sõiduki kategooriat. Seega võib C-kategooria sõidukit, mille registrimasse ei ületa 3500 kg, kuni 2016.a 1. jaanuarini juhtida ka B-kategooriat omav isik, kes on B-kategooria omandanud peale liiklusseaduse jõustumist.

LS § 20 lg 2 kohaselt tuleb sõiduk asulateel peatada või parkida sõiduteel selle parempoolse ääre lähedal või vajalike tingimuste olemasolul ka tee vasakul poolel. Eelnimetatud norm kehtestab parkimise üldnõude. Peatumist keelav liiklusmärk 361 kehtib sellel teepoolel, kuhu märk on pandud. Kui märk on pandud vasakule teepoolele, siis liiklusmärgist lähtuv keeld ei kehti tee paremal poolel. Samas sõltub asjaolu, kas teepoolt või teeäärt tuleb pidada parempoolseks või vasakpoolseks, vaatleja asukohast. Samuti tuleb määratleda, kas tupiktänava ots on käsitletav üldse sõidutee äärena. Selles osas ei saa ma siinkohal seisukohta võtta, kuna ei oma ettekujutust sündmuskohast. Sõidutee äärt tähistavad elemendid on nimetatud liiklusseaduse § 2 punktis 78 ning nimetatud sätte kohaselt tähistab sõidutee äärt asjakohane teemärgis või selle puudumisel teepeenra, eraldus-, haljas- või muu riba äär, rentsli põhi või sõidutee äärekivi. Kui kõnealuse tupiktänava lõppu saab pidada tee ääreks, siis muude keeldude puudumisel ei saa välistada, et tupiktänava otsas moodustuva tee äärega paraleelselt parkimine on lubatav.

LM 384 e. "Parkimiskeelu ala" tähistab parkimiskeeldu kogu alal, mis jääb märgist tahapoole. Mõjuala kehtivuse lõpetab märk 39 (mõjuala lõpp). Seega kehtib mõjuala märk kõikidel teeosadel e. kogu teealal, mis jääb nö "teisele poole märki", sh sõidutee mõlemal poolel, kõnniteedel ja teepeenral.

Üldiselt tuleb liiklusmärgid paigaldada nii, et nendega antav teave oleks nähtav ja loetav nii valge kui ka pimeda ajal sellele liiklejale, kellele see teave on mõeldud. Seega vastus sellele, kas kõnniteele paigaldatud liiklusmärgiga antav info oli arusaadav ja nähtav ja kas liiklusmärki oli võimalik õigesti tajuda, sõltub liiklusmärgi faktilisest asukohast ja objektiivsest hinnangust märgiga antud info faktilisele arusaadavusele.