Liiklusõigus

LS § 25 lg 3 sätestab jalakäija kohustused reguleeritava ristmiku või ülekäiguraja ületamisel. Karistused eelnimetatud kohustuste rikkumise korral näeb ette LS § 259. Kuna LS § 259 ei sisaldu LS § 106 lg-s 1 esitatud paragrahvide loetelus, ei piira ühekordne karistus LS § 259 järgi juhtimisõiguse taotlemist ega selle andmist.

B-, C-, D- või C1- või D1 kategooria mootorsõiduki juthimisõigus lubab juhtida T-kategooria mootorsõidukit ja masinrongi, mille täismass ei ületa 8 000 kg.
BE-, C-, D või C1 või D1 kategooria juhtimisõigus võimaldab juhtida T-kategooria mootorsõidukit ja masinrongi, mille täismass ei ületa 18 000 kg. Samuti võib sellist T-kategooria sõidukit või masinrongi juhtida isik, kellele on väljastatud B-kategooria juhtimisõigus enne 01.07.2011.a.
CE kategooria juhtimisõigus lubab juhtida T-kategooria mootorsõidukit ja masinrongi piiranguteta.

Liiklusõnnetuse süülisuse ja vastutuse küsimuse lahendamine pelgalt Teie poolt esitatud kirjelduse põhjal ei ole paraku võimalik. Selleks, et esitatud küsimusele vastata, võib vajalikuks osutuda nii sündmuskohaga kui ka asjas olemasolvate tõenditega tutvumine. Iga õnnetus on ühekordne juhtum ja selliseid tüüpkaasuseid on küllaltki vähe. Teie juhtum ei tundu olevat tüüpkaasuste hulgast. Seetõttu jääb Teie küsimusele ka ühene vastus andmata.

Kirjeldatud liiklussituatsiooni analüüsimusel tuleb tähelepanu pöörata nii manöövrit sooritanud juhi tegevusele ja võimalikele minetustele tema poolt kui ka Teie enda käitumisele. Viimast just olukorras, kus kõrvalteelt lähtunud oht võis olla Teile etteaimatav. Kas see oht oli objektiivselt etteaimatav ja kas Teie tegevus selles olukorras oli objektiivselt õige (näiteks ei pruukinud kiiruse vähendamine 50-lt 40-le olla ohu vältimiseks piisav), tuleb välja selgitada tõendite analüüsimise ja hindamise teel.

Üldjuhul peab sõidueesõigusega teele sõitev juht arvestama, et tal on kohustus anda sõidueesõigusega liikuvale juhile teed. Samuti tuleb parempööre sooritada sõidutee vastava ääre lähedalt ning kui see ei ole võimalik, siis peab manöövri sooritaja tagama ohutuse teistele liiklejatele. Teiste liiklejate vastutus aga ei pruugi olla välistatud juhul, kui eesliikuja ohtlikust manöövrist lähtuv oht oli välditav, kuid teine juht ei võtnud tarvitusele asjakohaseid meetmeid ohu õigeaegseks vältimiseks. Nagu eelnevalt märkisin, on nendele küsimustele vastamiseks tarvis analüüsida olemasolevaid tõendeid ja seejärel on võimalik asuda seisukohale, kes on vastutav ja kas vastutust on üldse võimalik üheselt määratleda.

Esmalt märgin, et nn "parkimistrahve" on mitmeid: nii käsitletakse rahvakeeles parkimistrahvina avalikul tasulisel parkimisalal parkimismaksu maksmata jätmise eest tehtavaid viivistasu otsuseid, eraõiguslikes parklates tehtavaid leppetrahve kui ka parkimisnõuete rikkumise korral tehtavaid trahviotsuseid kirjalikus hoiatamismenetluses (hoiatustrahv). Ühisteenused AS menetleb minule teadaolevalt nii viivistasu otsustega seotud nõudeid kui ka leppetrahvidega seotud nõudeid. Kuna küsimusest ei selgu, millise nn parkimistrahviga on tegemist, püüan vastata mõlema parkimistrahvi osas, mis võivad olla väljastatud Ühisteenuste AS-i poolt.

Viivistasu otsus:
Liiklusseaduse § 188 lg 7 annab võimaluse juhul, kui sõidukit ei ole 24 h jooksul tasulise parkimise alalt eemaldatud (või alustatud parkimistasu maksmist), teha uus viivistasu otsus. Seega võib iga 24 h tagant lisanduda uus viivistasu otsus, kui sõiduki suhtes ei ole alustatud parkimistasu maksmist või kui sõidukit ei ole tasulise parkimise alalt eemaldatud.

Leppetrahv:
Leppetrahv on kahe või enama lepingupoole kokkulepe sanktsioonide kohaldamise kohta lepinguliste kohustuste rikkumise juhtudeks. Seega eeldab leppetrahv konkreetselt tuvastatavate poolte vahelise kokkuleppe olemasolu. Klassikaliste nn parkimislepingute puhul on üheks lepingupooleks sõiduki parkinud juht (parkimisõiguse kasutaja) ja teiselt poolt kas maaomanik või viimase volituse alusel tegelev parkimiskorraldaja parkimisõiguse andjana. Poolte õigused ja kohustused kehtestatakse parkimislepingus. Üldjuhul on need lepingutingimused rohkem või vähem juhile nähtavaks tehtud konkreetses parklas ning parkimisleping loetakse sõlmituks sõiduki parkimise alustamisest. Asjaolu, kas parkimisõiguse andjal on õigus parkimistingimuste (lepingu) rikkumise korral määrata leppetrahv ühekordselt või korduvalt, peab tulenema poolte kokkuleppest e. lepingu tingimustest. Väljapool poolte kokkulepet leppetrahvi, sh korduva leppetrahvi määramine ei ole lubatav.

Leppetrahvi nõuete käsitlemisel tuleb aga arvestada, et nõuet esitav pool peab suutma tõendada, kes on temaga lepingu sõlminud isik. Leppetrahvi nõuet ei saa esitada isiku vastu, kes ei ole vastavat lepingut sõlminud. Näiteks on problemaatiline leppetrahvi nõude esitamine sõiduki omaniku vastu, kes ei ole olnud sõidukit parkinud isikuks e. sõiduki juhiks.

Ühest vastust, kas kauguse puudumine mõjutab mõõtetulemuse usaldusväärsust, ei saa väärteo asjaolusid puudutavat infot omamata öelda. Mõõtemetoodika ei nõua otsesõnu sõiduki kauguse fikseerimist. Fikseerida tuleb mõõdetava sõiduki asukoht teel, kuid eelnimetatu ei tähenda vältimatult kaugust mõõtjast. Seega asjaolu, kas mõõtekauguse fikseerimata jätmine võib mõjutada mõõtetulemuse usaldusväärsust, on pigem faktiküsimus, mis tuleb tuvastada koosmõjus muude tõenditega.

Samuti ei ei ole salvestusvahendi nime ja mudeli fikseerimata jätmine käsitletav vältimatu veana, mis tooks kaasa salvestise tõendikõlbmatuse. Taas taandub küsimus sellest faktide ja muude tõendite koosmõjus hindamisele.

Alkomeeter mõõdab ja analüüsib alkoholisisaldust isiku väljahingatavas õhus e. annab tulemuse, mitu milligrammi absoluutaalkoholi sisaldub väljahingatava õhu ühes liitris (mg/l). Promillid tähistavad absoluutalkoholi kogust milligrammides ühes grammis veres (mg/g). Vere alkoholisisaldust mõõdetakse isikult võetud vereproovist. Mg/l ja mg/g suhe on ca 1:2,1 e. näiteks 1,0 mg/l = 2,1 mg/g (promilli). Tänu suhtarvule on paljusid alkomeetreid võimalik seadistada mõõtetulemust kuvama nii mg/l kui ka promillides. Samas väljahingatavale õhule töötavad alkomeetrid mõõdavad alkoholikontsentratsiooni siiski ainult õhust mitte verest.

Liikumispuudega juhi, samuti liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juhile kehtivad parkimise osas erisätted. Nii võib eelnimetatud isik või sõiduki juht parkida oma sõiduki ka parkimist või peatumist keelava liiklusmärgi mõjupiirkonnas eeldusel, et sõiduk on pargitud täielikult kõnniteele ja kõnniteele on sõiduteest kaugemale jääval osal jäetud jalakäijate tarvis 1,5 m laiune käiguriba. Eelnimetatud õigus ei kehti siiski juhul, kui teelõik on tähistatud peatumise keelujoonega.

Hindamaks, kas Teile tehtud trahv on õiguspärane või mitte, on tarvis tutvuda ka sündmuskohal kehtinud liikluskorraldusega. Kui siiski peatumist keelav teemärgis puudus, võib väita, et Teie sõiduk oli pargitud õiguspäraselt.

Parklaoperaatori väide "oma seaduste" kohta puudutas ilmselt parkimisalal kehtestatud parkimistingimusi. Samas ei vabasta parkimistingimuste kehtestamine teeomanikku kohustusest korraldada parkimine ja liiklus LS §des 6 ja 186 nimetatud viisil liikluskorraldusvahenditega. Kui teeomanik sooviks on puudega juhi kõnniteel parkimine välistada, tuleb teelõigule kanda peatumist keelav teemärgistus.

Ma ei saa kahjuks kommenteerida trahviotsust, mida ma ei ole näinud. Samas sätestab LS § 20 lg 4 p 3, et kõnniteel võib mootorsõidukit parkida vaid seal, kus seda lubab asjakohane liikluskorraldusvahend või. Sõiduki võib kõnniteel peatada veose laadimiseks.

Samuti märgin, et liiklusmärk kehtib sellel teepoolel, kuhu see on pandud. Tee koosseisu kuulub ka nii sõidutee kui ka kõnnitee või jalgtee (jalakäijate liiklemiseks ettenähtud ala). Seega sõltuvalt teeala laiusest, ei pruugi LM 361 külgsuunaline mõjupiirkond lõppeda sõiduteega.

Kuni 01.10.2014.a kehtinud liikluskindlustuse seaduse kohaselt võis kindlustusandja esitada tagasinõude sõiduki valdaja vastu, kes juhtis sõidukit olles alkoholi mõju all. Sõiduki valdajaks tuleb lugeda eelkõige selle juhti e. isikut, kelle tegeliku võimu all sõiduk oli. Varemkehtinud LkindlS § 48 lg 2 p 2 kohaselt nimetabki seadus regressinõude subjektina sõidukit juhtinud valdajat. Seega sai varasema seaduse alusel alkoholi mõju all põhjustatud liiklusõnnetuse korral tagasinõude esitada üksnes sõidukit juthinud isiku vastu.

Ka kehtiv liikluskindlustuse seadus (kehtib alates 01.10.2014) võimaldab tagasinõuet esitada üksnes juhi vastu.

Sõiduki omaniku vastu Teie poolt kirjeldatud asjaoludel ei näe tagasinõudeõigust ette kumbki seadus.

Seadus võimaldab sellise rikkumise eest kohaldada nii põhikaristust kui ka lisakaristust (viimane lisaks põhikaristusele). Mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist saab sellise rikkumise eest kohaldada nii põhi- kui ka lisakaristusena. Lisakaristuse kohaldamine ei ole käsitletav ühe teo eest kahekordse karistamisena.
Karistuse liigi ja määra otsustab karistuse määraja vastavalt isiku süü suurusele, kergendavatele ja/või raskendavatele asjaoludele ning võimalusele mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Samuti tuleb arvestada õiguskorra kaitsmise huvidega.
Kui isikut ei ole varem karistatud (karistatus puudub), siis ei pruugi lisakaristuse kohaldamine olla igakordselt põhjendatud. Lõpliku hinnangu lisakaristuse vajalikkuse osas saab anda siiski peale teo asjaolude, samuti isikut iseloomustavate andmete analüüsimist.
Kui kohtuväline menetleja siiski määrab põhi- või lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise (milline on hetkel küllaltki levinud praktika politseis), võib kohtuvälise menetleja otsusele esitada kaebuse maakohtule ning taotleda kohtult karistuse muutmist.
Kaebust lahendades hindab kohus siis kohtuvälise menetleja otsuse põhjendatust ja asjakohasust.