Liiklus ja sõidukid

Vahet on lihtne teha, sest üks seadeldis on känguru eest kaitsmiseks mõeldud ja teine nn. lisakaugtulede hoidikuna. Kui nali kõrvale jätta siis nimetatakse sellist torudest tehtud moodustist esikaitsesüsteemiks. Vaatamata sellel, et meie riigis Austraalia pudulojuseid ei ole, kaitseb ta auto esiosa teiste metsloomade eest samuti. https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1240/7201/2016/MKM42_lisa1_parand.pdf Kood 625
Kui Teie auto on registrisse võetud enne 01.01.2002.a. siis võib erandina kasutada seda esikaitsesüsteemi vaatamata sellele, et temal puudub tüübikinnitus 2005/66EÜ ka kasutuse otstarbest sõltumata. Määrus ei selgita, millistel juhtudel on tegemist erandiga ja selline olukord aitab kaasa erinevatele arvamustele ja tõlgendamistele. Eriti raske on tõmmata piiri kus kohalt algab esikaitsesüsteem millel kaugtuled ja kus kohas lõpeb tulede kronštein, millel kaugtulede kinnitusülesanne. Kui Teie auto esitulede "kinnitusraam" tundub visuaalsel vaatlusel, et peaks pidama vastu kitsele otsasõidu korral ja tänu mõõtmetele kaitseb radiaatorit, osaliselt mootoriruumi katetki, siis on tegemist esikaitsesüsteemiga. Nii mina seda asja näen ja mõistan.

Teemas ei ole kogemusi, kuid mõtteid ikka saab siin koolis õpituga arendada. Saan aru, et Teil on mure, spidomeeter, GPS, nutitelefon, kas ja mis valetab? Tähendab oleks vaja võrrelda Teil kasutusel olevaid seadmeid kindlapeale korras olevate seadmete näiduga, et siis vastavad järeldused teha.
GPS seade mõõdab auto liikumise kiirust punktist A punkti B. Auto spidomeeter aga mitte auto liikumise kiirust vaid rataste pöörlemise kiirust.
Kui masinal on üks mõõt väiksema diameetriga rehvid, siis võib tekkida kiiruste vahe, kuna faktiliselt 90 km/h kiirusel liikumiseks peavad rattad rohkem ringe tegema... Samas auto enda spidomeetri täpsusklass lubab väheke valetamist ja tihtilugu just üles, st spidomeeter näitab tegelikust kiirusest tiba suuremat, sellepärast "julgemad" sõidavad 90 alas 95-ga. Autoomanikule soovitaks tulevikus linnast väljas sõites kiirusmõõtjaga politseid nähes peatuda nende juures ja paluda, et nad fikseeriks mureliku
autoomaniku kiiruse kui tema 90 km/h korravalvuri suunas kohe jälle sõidab. Seda, kas politsei võib trahvida, saab siis samuti üle küsida. Kui on asjaga kiire siis Pärnu maanteel Tallinna sissesõidul ja Tartu maanteel olevad kiirusmõõtjad peaks samuti asja ära ajama aga kui soovitakse võimalikult täpset katsetulemust, siis oleks õigem asjatoimetada koos politseiga.

Sõidukeid peatatakse ja pargitakse üldreeglina tee paremal poolel. Seda reguleerib liiklusseaduse §20 lõige 2, mille sõnastus on järgmine:
"Asulateel tuleb sõiduk peatada või parkida sõiduteel selle parempoolse ääre lähedal või parempoolsel teepeenral nii, et jalakäijale jääks teepeenral vabaks vähemalt 0,7 meetri laiune käiguriba. Samamoodi tohib asulas sõidukit peatada ja parkida ka tee vasakul poolel ühesuunalisel teel ja sellisel kahesuunalisel teel, mille keskel pole trammiteed ning kus mõlemas suunas on üks sõidurada, mida teineteisest eraldab katkendjoon või mille puudumisel sõidutee on alla üheksa meetri lai, arvestamata sõidutee laiendina ehitatud parklat".

Kui sõiduk on pargitud neid nõudeid arvestades, ei ole tõenäoliselt tegemist liiklusseaduses kehtestatud nõuete rikkumisega. Asjaolu, et tee keskel paiknev pidevjoon ei ole lume alt näha, ei anna juhile siiski õigust eelpool kirjeldatud liiklusseaduse punkti nõuete rikkumiseks. Kas juhti on võimalik ka sellise rikkumise (lumega kaetud pidevjoone ületamine) eest karistada, on juba küsimus juristidele.

Esitatud küsimus on konkreetsema vastuse andmiseks liiga üldine ja seetõttu tasuks küsimuse esitajal läbi lugeda ka liiklusseaduse § 21 nõuded. Usun, et neist kahest paragrahvist piisab ammendava vastuse saamiseks konkreetse liiklussituatsiooni kohta.

Kindlustusandjal on õigus vähendada kahju hüvitist kahjustatud isiku enda osa võrra tekkinud kahjus. Küsimuses toodu põhjal võib arvata, et kindlustusandja on asunud seisukohale, et sõitsite ise takistusele otsa arvates ekslikult, et sellega ei kaasne kahju. Niiviisi mõeldes on kindlustusandja hinnanud, et Teie osa Teile endale tekkinud kahjust on 50%.

Hinnangut, kas kindlustusandja otsus on õige või vale konkreetse juhtumi puhul ja üksnes küsimuses toodud asjaoludele tuginedes anda ei saa.

Kui Te ei ole rahul kindlustusandja otsusega küsige kindlustusandjalt lisaselgitusi. Kui ka peale lisaselgituste saamist olete seisukohal, et kindlustusandja otsus ei ole õige, siis saate pöörduda vaidluse lahendamiseks kindlustuse vaidluskomisjoni poole.

Küsimusest võib aru saada, et Teil on teada kahju põhjustanud sõidukile kindlustuskaitse andnud kindlustusandja ja selle kindlustusandja esindaja Eestis. Seega saate nõuda kahju hüvitamist Läti kindlustusandja esindajalt.

Asjaolu, et kahju põhjustanud sõiduki juht ei tule selgitusi andma, ei ole aluseks kahju hüvitise viivitamiseks. Seda eeldusel, et muu teabe põhjal on asjaolud selged.

Tavaliselt ei võta Läti kindlustusandjalt kindlustuskaiste kehtivuse teada saamine enam kui nädal.

Kindlustusandjal on kindlustuslepingu kohaselt kahju hüvitamise kohustus. Kindlustusandjal ei ole sõiduki taastamise või asendamise kohustust. Kui sõiduk on hävinud, siis hüvitatakse tavaliselt hävinud sõiduki väärtus. Kannatanu võib soovi korral jäänuki endale jätta, siis hüvitatakse sõiduki väärtuse ja jäänuki väärtuse vahe. Kui sõiduk on kahjustatud, siis hüvitatakse sõiduki parandamise mõistlikud kulud.

Otsuse, kas sõiduk on hävinud või kahjustatud, teeb kindlustusandja. Sõiduk loetakse hävinuks, kui selle taastamisremont pole tehniliselt või majanduslikult põhjendatud.

Seega on Teie küsimuses kaks asjaolu: a) kas kindlustusandja otsus sõiduk hävinuks lugeda on õige; b) mida teha, kui Te ei ole nõus sõiduki jäänuki väärtusega.

Tavaliselt võetakse asja hävinenuks lugemisel arvesse sõiduki taastamise kulud ja sõiduki väärtus ehk teisisõnu kui suur on sõiduki väärtuse ja remondikulude vahe. Seadusega ei ole sätestatud, millisest piirist alates võib lugeda sõiduki hävinuks.

Kokkuvõtvalt on mõlemad vaidlusküsimused seotud hinnangutega. Küsige kindlustusandjalt teavet, millele tuginedes kindlustusandja on vastavad hinnangud teinud. Esitage oma vastuargumendid ja asjaolud, millele tuginete. Püüdke kindlustusandjaga kokkuleppele jõuda.

Kui Te kokkuleppele ei jõua, kuid arvate jätkuvalt, et kindlustusandja otsus ei ole õige, siis pöörduge kindlustuse vaidluskomisjoni (liikluskindlustuse vaidlus) või kindlustuse lepitusorgani (sõidukikindlustuse vaidlus) poole. Teave ja kontaktid vt http://www.lkf.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=146&Itemid=202&lang=et

Kindlasti tohib ehitada kasti, kuid siinjuures peab eelnevalt asja kooskõlastama Maanteeameti tehnoosakonnaga, et kast ja selle kinnitus vastaks normatiividele. Teiselt Hiluxilt üle tõsta kastikong oma Hiluxile - miks mitte, aga kui Teil ei ole kasti, siis ei ole kastikongi kinnituskohtagi. Kui mõtlete miskit muud kongi, siis puudub minul ettekujutus asjast ja vastuse saamiseks oleks ikkagi õigem pöörduda Maanteeameti poole.

Sõiduki tehnoülevaatuse puudumine ei ole iseenesest kahju hüvitamisest keeldumise alus. Näiteks, kui kahjustada saab pargitud ehk liikluses mitteosalev sõiduk, siis kuulub kahju hüvitamisele.

Kui sõiduk osaleb tehnoülevaatuseta liikluses, siis võib kindlustusandja hüvitist vähenda. Hüvitise vähendamisel omab tähtsust, kas ja mis mõju liiklusõnnetuse tekkimisele või kahju suurusele oli sõiduki tehnilisel seisukorral.

Alustame sellest, et õppesõitu tohib teha ikkagi sõiduõpetaja. Selleks sobiva pereliikmega saab koos läbida täiendavat sõidupraktikat, mida õpingukaardile ei märgita. Selleks, et isaga läbida sõidupraktikat, peab tal olema Maanteeametis väljastatud juhendaja tunnistus. Praktika läbijal peab olema kaasas autokooli õpingukaart, millel on märge "Lubatud õppesõidule teeliikluses" ja isikut tõendav dokument. Lisaks peab sõidukil ees ja taga olema nähtaval kohal õppesõiduki tunnusmärk.

Sõidupraktika läbimisega soovitan sellega alustada siis, kui õpilasel on juba teatud oskused, kuna tavasõidukis puuduvad lisapedaalid, mis võimaldavad juhendajal otseselt sõiduki juhtimisse sekkuda.

Küsimuse alusel tundub nagu selle esitaja ei õpikski autokoolis. Harilikult õpitakse juba esimeses teooriatunnis mõisteid ja saadakse teada, kes on juht. Vastavalt liiklusseaduse mõistele: 19) juht on isik, kes juhib sõidukit või maastikusõidukit, juhib või ajab teel loomi. Õppesõidu või sõidupraktika ajal loetakse juhiks ka mootorsõidukijuhi õpetajat või -juhendajat. Seega kehtivad sõiduõppija kõrval istuvale juhendajale kõik samad nõuded, mis mootorsõiduki juhile.

Loodan, et küsimuse esitaja mõtles ikkagi juhendajat, kellel on vastav tunnistus, sest kui sõbral on "õppesõidukaart", siis minu arusaamise järgi oleks ka ta ise alles autokoolis õppija.