Liiklusõigus

Olete ise juba oma küsimusele vastaud - tõepoolest, liiklusseadus kehtib ühtemoodi nii erateedel kui ka avalikult kasutatavatel teedel. Ka liiklusjärelevalve, sh parkimisjärelevalve hõlmab nii erateed kui ka avalikud teed. Teisisõnu - liikleja on kohustatud liiklusseaduse nõudeid täitma nii avalikult kasutataval teel kui ka erateel ning nende nõuete järgmist kontrollitakse (e. liiklusjärelevalvet teostatakse) nii era- kui ka avalikul teel. Samamoodi korraldatakse liiklust nii era- kui ka avalikel teedel liikluskorraldusvahenditega. See tähendab, et kui teeomanik peab võimalikuks võimaldada osalist või täielikku parkimist kõnniteel, siis tuleks teele paigaldada sellekohast parkimiskorda lubavad liikluskorraldusvahendid. Nende puudumisel laieneb ka erateel parkimisele üldine seadusest tulenev parkimiskord. LS § 20 lg4 p 3 kohaselt on osaliselt või täielikult kõnniteel parkimine lubatud vaid seal, kus seda lubab vastav liikluskorraldusvahend.

Asjaolu, kas murutraktor või raider on käsitletav mootorsõidukina või mitte, sõltub sellest, milline on tema valmistajakiirus. LS § 2 p 40 kohaselt ei loeta mootorsõidukiks sõidukit, mille valmistajakiirus on alla 6 km/h. Jään siinkohal vastuse võlgu, millised on aiatöömasinate valmistajakiirused.

Mittemootorsõidukite juhtide puhul eeldatakse joobeseisundit, kui juhi väljahingatavas õhu ühes liitris on alkoholi 0,25 mg või rohkem.

Kui murutraktor ei kvalifitseeru mootorsõiduki (ja traktorina), siis puudub kehtivas seaduses otsene sanktsiooninorm sellise sõiduki juhi karistamiseks. Enamus sanktsiooninorme on kehtestatud mootorsõiduki juhile ning LS § 259, mis on mõeldud siis mittemootorsõiduki juhtidele, annab ammendava loetelu normisubjektidest. Murutraktori juhti selles loetelus ei nimetata, samuti ei mahu ta muude loetelus esitatud juhtide ja sõidukite alla.

Seega tuleb küsimusele vastuse leidmiseks välja selgitada sõiduki valmistaja poolt määratud kiirus.

Kahjuks ei saa ma siinkohal asuda analüüsima liiklusõnnetuse asjaolusid ja anda hinnangut selle kohta, milline juht rikkus/ei rikkunud foori nõudeid. Sellise hinnangu andmine eeldab kogutud tõenditega tutvumist ja nende analüüsimist.

Samas 50:50 süü ei välista väärteomenetluse läbiviimist Teie suhtes, kuivõrd ka 50%-lise süü korral esineb ju Teie teos väärteokoosseis ning karistuse määramine selle eest on põhimõtteliselt võimalik ja õigustatud. Väärteomenetluses ei näidata üldiselt ära, mitu protsenti on üks või teine juht süüdi. Väärteomenetluses lahendatakse küsimus sellest, kas juht on või ei ole liiklusnõudeid rikkunud.

Kui Te leiate, et Te ei ole liiklusnõudeid rikkunud ja seda tegi hoopis teine juht, siis võite väärteomenetluses peale protokolli koostamist esitada vastulause koos oma väiteid kinnitavate tõenditega või vaidlustada kohtuvälise menetleja otsuse hiljem kohtus.

Üldiselt võib öelda, et kui ristmikul nooltuledega foore ei olnud, siis põhimõtteliselt pidi vastassuunast vasakpööret sooritav juht liikuma ristmikule enam vähem sama fooritule põledes, kui Teiegi (erinevus võib tuleneda sõidukite kiiruste erinevusest). Kui Teil ei olnud võimalik foori keelava tule süttimisel peatuda selleks ettenähtud kohas, siis võis olla ristmikule sõit õigustatud ning vasakpöörde sooritajal oli kohustus Teile teed anda. Nende eelduste puhul on võimalik, et Teie süü liiklusõnnetuses puudub. Kuid eelöeldu on puhtalt hüpoteetiline arutluskäik, kuivõrd ma ei ole kursis sündmuskoha ja juhtunu asjaolude tegelike andmetega.

Moraalse e. mittevaralise kahju määrasid eraldi kehtestatud ei ole. Mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus, hinnates kõiki asjaolusid, sh kannatanu vigastusi, nende mõju kannatanu elule, läbielamiste raskust, samuti ka kahju hüvitamiseks kohustatud isiku varalist seisundit ning ühiskonna üldist heaolutaset.

Mopeed on mootorsõiduk. Seega kehtib mopeedi parkimisele samasugune regulatsioon, kui iga teise mootorsõiduki parkimisele. Ilmselt tuleks seda üldreeglit siiski kohaldada teatud reservatsiooniga silmas pidades mopeedidele kehtestatud eriregulatsiooni - näiteks võib mopeediga liikuda jalgrattarajal või jalgrattateel (LS § 31 lg 4), mis tähendab, et mopeede peaks olema võimalik nende teede juurde loodud jalgrattaparklates ka parkida. LS § 94 lg 2 kohaselt ei vaja mopeedi juhtimisõigust isikud, kes on sündinud enne 1993.a 1.jaanuari. Algselt pidas seaduseandja minule teadaolevalt siinkohal silmas olukorda, kus enne 1993.a 1.jaanuari sündinud isikud ei vaja mopeedi juhtimiseks mingit juhtimisõigust. Samas on seaduse tekst veidi ebaõnnestunud sõnastusega, mis võimaldab seda tõlgendada ka teisiti.

Kui menetlusalune isik ei nõustu kohtuvälise menetleja poolt määratud karistusega, on tal võimalik see vaidlustada maakohtus vastavalt väärteomenetluse seadustikus ette nähtud menetluskorrale. Vaidlustamise tähtaeg on 15 päeva arvates päevast, mil kohtuvälise menetleja lahend oli menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja juures kättesaadavaks tehtud. Kiirmenetluses tehtud otsust saab vaidlustada 15 päeva jooksul arvates kiirmeentluse otsuse kättesaamisest.

Teie poolt viidatud LS § 242 lg 1 viitab väärteokoosseisudele, mida ei ole eraldi liiklusseaduse 15.peatükis välja toodud. Viite rikkumise konkreetsele sisule ja konkreetse käitumisjuhise sätestavale normile leiate tõenäoliselt oma otsusest (lahter: "rikkus ..... nõudeid"). Kui otsuses aga puudub viide rikutud õigusnormidele, siis võib otsusele ette heita selguse ja arusaadavuse põhimõtte rikkumist (kaitseõiguse pm). Kas nimetatud põhimõtte rikkumine võib kaasa tuua otsuse tühistamise ja menetluse lõpetamise, on fakti küsimus, millele olemasolevate andmete alusel siinkohal paraku hinnangut anda ei saa.

Teekattemärgised, sh kollased jooned, on liikluskorraldusvahendid LS § 2 p 29 tähenduses. LS § 6 lg 4 kohaselt tagab liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korrasoleku teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik. LS § 186 lg 4 kohaselt korraldab parkimist teeomanik.

Seega otsustab teekattemärgiste mahajoonimise konkreetse tee omanik. Järelikult saab siis ka infot teekattemärgiste mahamärkimise asjaolude ja vajaduste kohta tee omanikult.

Lepptrahvi, kui tsiviilõigusliku (lepingulise) sanktsiooni kokku leppimiseks, peab olemas olema vähemalt kaks lepingupoolt. Seega esitamaks isiku vastu leppetrahvi nõuet, peab leppetrahvi nõude esitaja suutma tõendada, kes on kokkuleppe teine pool, kellega leppetrahv kokku lepiti. Juhul, kui parklaoperaator seda teha ei suuda, ei saa ta ka leppetrahvi lepingupoolena määratlemata või tuvastamata isikult sisse nõuda.

Eelöeldu ei tähenda, et EP või CP leppetrahve ei pea automaatselt tasuma. Nagu varasemates postitustes viidatud kohtulahenditeski on kohtud analüüsinud konkreetset olukorda ja asjaolusid, on ka siinkohal olulised igakordsed asjaolud e. kuidas on isikule teatavaks tehtud nn lepingutingimused, kas need on loetavad, arusaadavad ja mõistlikud, kuidas on tuvastatud lepingu poole isik jpm. Seega sõltuvad võimalused vaidlustada leppetrahv ja seda mitte tasuda, konkreetsetest asjaoludest.

Minu varasemad postitused on rõhutanud seda, et leppetrahvi sissenõudmiseks peab olema tuvastatud lepingu teine pool.

Viidatud Riigikohtu lahendis tõepoolest sellisele võimalusele viidati. Siiski ei tulene RK lahendist, et lihtsalt minema kõndimine tähendab lepingu sõlmimata jätmist - kohtuotsuses on viidatud mitmetele asjaoludele, mida kohtuasja arutav kohtukoosseis pidi asja uuel arutamisel kontrollima, sh parkimistingimuste loetavus, tasukokkulepe ning oferdi ja aktsepti küsimused. Asja uuel arutamisel lõppes kohtumenetlus poolte kompromissiga, seega pole ka teada, kuidas ringkonnakohus vaidlusküsimuse lahendas.

Samas peab parkimistasu nõudev parklaomanik olema suuteline tõendama, kes on parkimislepingu teiseks pooleks e. sõiduki parkinud isikuks. Teie poolt viidatud kohtuasjas oli isik teada ning vaidlust väidetavast lepingupoolest ei tekkinud. Samas Teie poolt viidatud näitlikus olukorras peaks parklaomanik olema suuteline tõendama, et lepingu sõlmisite just Teie ja mitte keegi teine isik, kes Teie sõidukit kasutas. Kui parkijat e. potentsiaalset lepingupoolt tuvastada ei õnnestu, puudub põhjus rääkida ka parkimislepingust.

Sõidukiiruse mõõtmise osas tuleb järgida asjakohast metoodikat. Patrullsõiduki spidomeetri järgi kiiruse mõõtmine ei ole metoodikas reguleeritud ega lubatud. Minule teadaolevalt ei praktiseeri politsei patrullsõiduki spidomeetri järgi kiiruse mõõtmist. Küll aga võimaldavad mitmed kiirusemõõteseadmed ka patrullsõiduki kiiruse fikseerimist. Peaksite tutvuma Teile koostatud väärteomaterjalidega ja välja selgitama, millega ja kuidas Teie liikumiskiiruse mõõtmine toimus.