Õigus

Tere!

Kohtu kaudu on võimalik elatist nõuda vaid mehelt, kes on kantud isana lapse sünnitunnistusele. Seega antud olukorras ei ole Teil lapse suhtes ülalpidamiskohustust, vaatamata sellele, et olete lapse bioloogline isa.

Iseenesest on lapse emal õigus isaduse vaidlustamiseks, kuid vaidlustamise tähtaeg võib olla lõppenud - isadust on võimalik vaidlustada ühe aasta jooksul alates vastavatest asjaoludest teadasaamisest. Kui lapse emale oli juba lapse sündides teada, et isaduse omaks võtnud mees ei ole lapse isa, lõppes tema jaoks isaduse vaidlustamise tähtaeg lapse 1-aastaseks saamisel.

Parimate soovidega,
Hanna Kivirand

Esmalt tuleb eristada jalgrattarada ja jalgrattateed. Jalgrattarada on jalgrattaga sõitmiseks ette nähtud pikisuunaline sõiduteeosa. Seega kuulub jalgrattarada juhul, kui see kulgeb sõidueesõigusega teel, viimase koosseisu ja sellel liikujal on nö kõrvalteedelt lähenejate suhtes alati sõidueesõigus.

Esitatud küsimus puudutab pigem jalgrattateid ning jalgratta- ja jalgteid. Nende teede puhul ei oma tähtsust, et nad kulgevad paralleelselt nö peatänavaga (peatänav ei ole õigustermin). LS § 31 lg 3 kohaselt, kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata lõikumiskoht, välja arvatud parkla, õueala, puhkekoha ja teega külgneva ala juurdesõidutee lõikumiskoht, peab jalgrattur andma teed teel liikujale, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti. Sama reegel kehtib ka jalgratta- ja jalgtee ning tee reguleerimata lõikumiskohal (LS § 31 lg 7).

Seega on üldreegel, et jalgrattur peab andma sellises kohas teed teel liikujale. Üldreegel ei kehti, kui liikluskorraldusvahendid näitavad teistsugust teeandmise kohustust. Üldreegel ei kehti ka hoovist väljasõidu puhul (viimase puhul kehtib LS § 17 lg 3, mille kohaselt peab sellises olukorras hoovist välja sõitev juht andma teed IGALE teel liikujale, kui liikluskorraldusvahenditega ei ole määratud teisiti).

Vastates küsimusele:
a) teed peab andma jalgrattur;
b)teed peab andma jalgrattur;
c) teed peab andma hoovist välja sõitev juht.

Tere!

Vastastikune ülalpidamiskohustus on omavahel abielus olevatel isikutel, Teil abivajava elukaaslase suhtes seadusega sätestatud kohustust talle ülalpidamist anda ei ole.

Parimate soovidega,
Hanna Kivirand

Tere!

Vanemal on täisealise, kuni 21-aastase lapse puhul ülalpidamiskohustus juhul, kui laps õpib. Seega tekib ülalpidamiskohustus siis, kui laps on (üli)kooli nimekirjas.

Kui laps on gümnaasiumi lõpetanud, kuid samal aastal ülikooli ei astu, siis vanemal ülalpidamiskohustust ei ole - kui laps peaks millalgi seda siiski tegema, tekib ka ülalpidamise andmise kohustus ja seda kuni lapse 21-aastaseks saamiseni.

Parimate soovidega,
Hanna Kivirand

Tere!

Täisealise kuni 21-aastase õppiva lapse elatis on vajaduspõhine ehk oleneb sellest, kui suured on lapse vajadused, mida ta ei ole võimeline ise katma. Kui lapsel on endal sissetulek olemas ja ta saab oma vajadused sissetulekuga kaetud, ei olegi vanemalt ülalpidamise nõudmine põhjendatud. Ei ole võimalik nimetada sissetuleku suurust, mille korral ei ole alust vanemalt elatist nõuda, sest iga inimesed vajadused on erinevad.

Parimate soovidega,
Hanna Kivirand

Tere!

Seadusjärgsed pärijad on pärandaja abikaasa ja sugulased. Pärimine toimub kolmes järjekorras - esimeses järjekorras pärivad pärandaja alanejad sugulased, teises järjekorras (kui esimeses järjekorras pärijaid ei ole) pärivad pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased ja kolmandas järjekorras (kui esimeses ja teises järjekorras pärijaid ei ole) pärivad pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased. Abikaasa pärandi suurus oleneb sellest, millise järjekorra sugulaste kõrvalt ta pärib.

Kui Te soovite teha muudatusi seadusjärgses pärimises, on Teil võimalik teha testament - testamendiga seotud küsimustes nõustab täpsemalt notar.

Parimate soovidega,
Hanna Kivirand

LS § 106 lg 1 sõnastusest tuleneb, et selles sättes märgitud tingimused kehtivad esmase juhiloa taotlemisel.

Hetkel on olukord selline, kus Teil ei ole ühegi mootorsõiduki juhtimise õigust. Seetõttu kuulute Te nende subjektide ringi, kelle suhtes on võimalik kohaldada LS § 106 lg-s 1 sätestatud piirangut, so, kui isikut, kes ei oma ühegi mootorsõiduki juhtimise õigust, on karistatud mh LS § 201 kohase väärteo eest (mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimine), siis ei saa ta juhtimisõigust taotleda enne ja talle ei väljastata esmast juhiluba enne, kui karistus on karistusregistrist kustutatud. Väärteo eest määratud rahatrahv kustutatakse karistusregistrist, kui karistuse täitmisest on möödunud 1 aasta. Ei ole vahet, millise kategooria mootorsõidukit juhtides on LS § 201 kohane süütegu toime pandud.

LS § 106 lg 1 kohane piirang kehtib üksnes esmase juhiloa taotleja suhtes. NN püsiloa omajal lisakategooriate omandamist kehtiv karistus ei takista.

Parkimine haljasalal on keelatud, kui selleks puudub maaomaniku luba (LS § 21 lg 1 p 12 + lg 4 p 1). Samas vajab märkimist, et liiklusseadus reguleerib liikluskorda Eesti teedel (LS § 1 lg 1), v.a § 69 (joobeseisund). Seega tekib paratamatult küsimus haljasalal parkimise kuulumisest LS reguleerimisalasse. See oli selline teoreetilis-filosoofiline küsimusepüstitus.

Üldjuhul jah, eeldatakse haljasalal liikumiseks maaomaniku luba. Nii sätestab ka Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 32 lg 2', et mootor- või maastikusõidukiga võõral maatükil viibimisel ei eeldata maaomaniku loa olemasolu. Eelöeldu tähendab, et mootor- või maastikusõidukiga võõral maatükil viibimiseks on vaja maaomaniku luba.

LS § 45 lg 13 sätestab, et sõidukiga ei tohi sõita haljasalale või sellel sõidukite liiklemise tagajärjel kujunenud pinnasteele või väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks ilma maaomaniku või -valdaja loata.

Siinkohal tekib küsimus, et millal muutub pinnastee põlluteeks või metsateeks, millel mootorsõidukiga liiklemine on üldjuhul lubatud.

Kokkuvõtvalt tuleb minu arvates tõdeda, et küsimus sellest, mis on haljasala liiklusseaduse tähenduses, millal võib/ei või sõidukiga looduslikul rohukaaslusel liigelda, on arvestades rahvuslikke tavasid, mõnevõrra ebaselgelt reguleeritud. Ühelt poolt on selge, et võõrale maatükile autoga piiranguteta sõitma minemist ei saa pidada õigeks ja lubatavaks, aga teiselt kitsa metsatee kõrvale rohualale parkimine ei peaks samuti eranditeta keelatud olema. Ilmselt saabub parem selgus läbi mõne kohtuasja ja kohtuotsuse.