Õigus

Tere!

Kui maja jääb peale abielu lahutamist ühisvarasse, tuleb arvestada sellega, et endisel abikaasal on täpselt samasugune õigus seda oma elamispinnana kasutada nagu Teilgi. Samuti võib endine abikaasa nõuda igal ajal ühisvara jagamist (Teil on samuti see õigus).

Kui soovite kindlasti säilitada maja enda ja lapse elamispinnana, kuid samas puuduvad Teil rahalised vahendid lapse isa osa väljaostmiseks, võiksite sõlmida lapse isaga Teie poolt kirjeldatud kokkuleppe küll, mina selles probleemi ei näe.

Parimate soovidega,
Hanna Kivirand

Tere!

Perekonnaseadus annab kohtule õiguse piirata või vabastada täisealine laps oma abivajava vanema ülalpidamiskohustuse täitmisest, kui selleks esineb mõjuv põhjus. Kui lapse isalt on elatis välja mõistetud kohtu kaudu ja ta on maksnud kohtu poolt väljamõistetud summas elatist, ei ole isa kindlasti jämedalt rikkunud lapse ees lasuvat ülalpidamiskohustuse täitmist ja puudub mõjuv põhjus lapse vabastamiseks isa (võimalikust) ülalpidamise kohustusest.

Parimate soovidega,
Hanna Kivirabd

Tere, korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 38 lg 1 kohaselt tuleb ehitusliku või muu kaasomandi eseme korrashoiuks vajalikust muudatusest suurema ümberkorralduse tegemiseks sõlmida korteriomanike kokkulepe. Korteriomanike kokkulepe võib olla sõlmitud korteriomanike üldkkoosoleku otsuse vormis (st kõik korteriomanikud võtavad koosolekust osa ja hääletavad otsuse poolt).

Tervitades,
Andry Krass
Kvatro Kinnisvarahalduse OÜ

Eestis mõistetud karistuse täitmisele pööramise tõenäosus esineb eelkõige siis, kui varasem karistus oli mõistetud koos kohustusega mitte tarvitada alkoholi. Sellise keelu olemasolul võib kriminaalhooldaja teha kohtule erakorralise ettekande varasema karistuse täitmisele pööramiseks (eeldusel, et ta saab Soomes toime pandud teost teada). Muudel juhtudel ei ole varasema karistuse täitmisele pööramine automaatne, vaid seal on mitmeid võimalusi, et varasem Eestis mõistetud karistust ei pöörata täitmisele.

Tere!

Töötaja varaline vastutus on sätestatud töölepingu seaduse (TLS) §-des 72 – 78. Üldpõhimõttena jaguneb töötaja vastutus kaheks: süüline ja lepinguline.

TLS §-s 75 sätestatud varalise vastutuse kokkuleppega võtab töötaja sõltumata süüst vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. Arvestada tuleb aga sellega, et varalise vastutuse kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see vastab TLS § 75 lg 2 sätestatud nõuetele ehk on sõlmitud kirjalikult, see on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud, töötajale usaldatud varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud töötajate ringil, on kokku lepitud vastutuse rahalises ülempiiris ning tööandja maksab töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist. Juhul, kui varalise vastutuse kokkulepe ei vasta kasvõi ühele neist tingimustest, ei saa seda lugeda TLS-s sätestatust lähtuvalt kehtivaks. Kui kokkulepe on kehtiv, siis on töötajal olenamata süüst tööandjale kahju hüvitada. Siinjuures on oluline, et tööandjale peab reaalne kahju tekkima (kahju ei korva kindlustus).

Juhul, kui töötaja ja tööandja pole varalise vastutuse kokkulepet sõlmitud, saab rääkida ainult süülisest vastutusest.

Töötaja vastutuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda töösuhtele omasest hoolsuse määrast. Vajaliku hoolsuse määra kindlakstegemisel tuleb arvestada tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, töötaja ametialaseid teadmisi, võimeid ja omadusi. Näiteks eeldatakse bussijuhi töös töötajalt liiklusseadusest kinni pidamist jne.

Kui on selge, millist hoolsust töötajalt tööl oodatakse, siis saab ka hinnata, kas töötaja on hoolsuskohustust rikkunud. Kui töötaja on tööks vajalikku hoolsust järginud, siis ei ole ta ka töökohustuste rikkumises süüdi. Kui mitte, on tegemist süülise käitumisega ning vastavalt süü astmele (tahtlikult või hooletuse tõttu) tuleb töötajal töölepingu rikkumise tagajärjel tekkinud kahju tööandjale hüvitada.

Kui töötaja on töökohustusi rikkunud hooletusest, siis ei saa eeldada, et töötajal on kohustus hüvitada tekkinud kahju täies ulatuses. Sellisel juhul peab tööandja kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestama nt töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski jms.

Kui töötaja leiab, et tööandja kahjunõue on põhjendamatu ning töötaja ei ole töökohustusi rikkunud, on töötajal võimalik kahju hüvitamisest keelduda. Eeltoodu kehtib nii varalise vastutuse kokkuleppe olemasolu kui selle puudumise korral. Sellisel juhul saab tööandja nõuda kahju hüvitamist läbi töövaidlusorgani (s.o kohtu või töövaidluskomisjoni), kus ta peab tõendama, et tekitatud kahju on täpselt nii suur, nagu tööandja seda väidab.

Kui tööandja soovib oma kahjunõuet töötaja töötasu nõudega tasaarvestada ehk palgast kinni pidada, tuleb tal selleks saada töötaja nõusolek kas kirjalikus (nt paberkandjal) või kirjalikku taasesitamist võimaldavas (nt e-kiri) vormis. Töötaja nõusolek tasaarvestamiseks tuleb saada igaks juhtumiks eraldi. See tähendab, et kehtiv on nõusolek, mis on antud pärast tasaarvestamise õiguse tekkimist ehk igakordselt pärast kahju tekkimist.

Töötaja töötasust ilma viimase kirjaliku nõusolekuta tööandja kahjunõuet kinni pidada ei või. Kui tööandja seda teeb, on töötajal õigus saamata jäänud töötasu nõudega pöörduda töövaidlusorgani poole.

Vastus on antud olemasolevate andmete põhjal. Kui Teil tekib täiendavaid küsimusi, siis võite kirjutada Tööinspektsiooni juristi e-posti aadressile jurist@ti.ee või helistada infotelefonil 640 6000 (E-R 9.00-16.30).

Tere!

Töölepingu seaduse § 67 lg 1 kohaselt on töötajal õigus saada õppepuhkust täiskasvanute koolituse seaduses (TäKS) ettenähtud tingimustel ja korras. TäKS sätestab, et töötajal on õigus saada kuni 30 kalendripäeva õppepuhkust kalendriaasta jooksul, kui tegemist on tasemeõppe või täienduskoolitusasutuse pidaja poolt läbiviidavas täienduskoolituses osalemisega.

Töötajal on võimalik õppepuhkust võtta 30 kalendripäeva ulatuses, kuid tööandjal on tasu maksmise kohustus ainult 20 kalendripäeva eest ning seda juhul, kui õppija osaleb tasemeõppes või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolitusel. See tähendab, et tööandjal on kohustus õppepuhkus hüvitada igal juhul kui tegemist on tasemeõppega, kuid täiendõppes osalemise puhul on tööandjal kaalutlusõigus – kas maksta või mitte. Kõik oleneb sellest, kas täiendkoolitusel osalemine on tööandja huvides või mitte.

Näiteks kui töötaja läheb õppima nt kutsekooli või omandab rakenduslikku kõrgharidust, siis pole vahet, kas ametilt jurist õpib lilleseadjaks või autolukksepaks - tööandjal on igal juhul kohustus õppepuhkus 20 kalendripäeva ulatuses hüvitada. Kui aga töötaja läheb omal initsiatiivil jaapani keelt õppima, siis on tööandjal otsustamisruumi - kas see keeleoskus on ettevõtte huvides (tööalane täienduskoolitus) või mitte. Kui mitte, võib tööandja jätta õppepuhkuse hüvitamata, küll aga ei saa ta jätta õppepuhkust andmata.

Seega kutsekoolis tasemeõppes õppides pole vahet, mis eriala töötaja õpib - tööandjal on õppepuhkuse andmise ja hüvitamise kohustus ikka.

Vastus on antud olemasolevate andmete põhjal. Kui Teil tekib täiendavaid küsimusi, siis võite kirjutada Tööinspektsiooni juristi e-posti aadressile jurist@ti.ee või helistada infotelefonil 640 6000 (E-R 9.00-16.30).

Vastus on väga lihtne: töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel.

Kui teie uute tingimustega nõus ei ole aga tööandja siiski maksab teile edaspidi väiksemat tasu, kui seni, siis on Teil võimalik kas nõuda maksmata tasu või öelda tööleping üles töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 p 2 alusel ja nõuda hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (TLS § 100 lg 4).

Küsimusest nähtub, et tööandja kandis Teile puhkuseraha üle ajal, mil olite juba haiguslehel. Haiguse ajaks puhkus peatub, mistõttu Teie puhkus tegelikult ei alanud 8.04.2018. Tööandja tegi makse ekslikult ja ekslikult tehtud makset on tööandjal õigus tagasi nõuda.

Selles küsimuses on väga palju selgitamata nüansse, mis muudavad vastamise keeruliseks.

Mul tekib kohe küsimus, et kas pärandvaraks oli kogu kinnistu ja Teie ühe pärijana pärisite ühisomandina sellest 50% või oligi pärandvaraks 50% kinnistust ja Teie olite ainus pärija?

Need on kaks täiesti erinevat situatsiooni. Kui pärandvara on ühisomandis, siis saavad seda müüa ainult ühisomanikud koos. Või kui kokkulepet ei saavutata, siis saab kohtu kaudu nõuda pärandvara jagamist.

Kui aga aga tegemist on kaasomandiga, siis kaasomanikud võivad oma osa vabalt võõrandada. Teisel kaasomanikul on ostueesõigus. Talle tuleb pärast müügilepingu sõlmimist saata müügileping ja tal on võimalik samadel tingimustel astuda lepingusse ostjana.

Kaasomanikel on võimalik ka taotleda kaasomandi lõpetamist erineval viisil: nii, et kogu kinnistu jäetakse ühele neist ja ta hüvitab teisele tema osa rahas; nii, et kinnistu müüakse kaasomanikevahelisel enampakkumise; nii, et kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel. Selleks peab üks kaasomanikest esitama kohtusse kaasomandi lõpetamise hagi.

Liiklusseaduse § 125 lg 2 ütleb: Juhtimisõiguse äravõtmiseks loetakse ka Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi, Šveitsi Konföderatsiooni kohtuvälise menetleja või kohtu poolt Eestis elavale isikule määratud karistust, mille sisuks on keeld juhtida sõidukit. Jõustunud otsuse täitmise alguseks Eestis loetakse jõustunud otsuse liiklusregistrisse kandmist. Norra on Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriik. Seega kehtiva seaduse kohaselt loetakse Norras tehtud otsus juhtimisõiguse äravõtmise kohta kehtivaks ka Eestis peale karistuse liiklusregistrisse kandmist.

Siin võivad kerkida teatud õiguslikud vaidlusmomendid, kuid üldjoontes on hetkel kehtiva seaduse kohaselt regulatsioon selline.