Perekonnaõigus

Tere.
Abielu ajal võetud minu vanematelt laenu umbes 3850 eurot. Nüüd lahutusega ei suvatse naine sellest välja teha. Tema ema ostis asju ja sai tagasi. Kas mul oleks õigus sealt tagasi saada pool. Kuidas toimida edasi.

Tere
Sooviksin oma kahele lapsele 10a ,11a ainuhooldusõigust, et otsustada kõike (reisimine, elukoht, nimi jne). Oleme elanud 7a Rootsis ning isa elab Eestis. Isa ei tunne laste vastu huvi. Kuhu ma peaksin pöörduma et taotleda ainuhooldust Rootsis, kus lapsed elavad. Või saan ka Eestis?
Ja kuhu ma lapse isaga pöörduma peaksin, kui isa nõusolek on olemas?

Mees soovib kiiresti lahutada 28 aastat kestnud abielu. Meil on lisaks kahe täiskasvanud lapse üks alaealine laps. Kuid veel ka maja, korter, auto, firma ning laenud. Kuidas oleks kõige mõistlikum seda teha? Kas vastastikusel kokkuleppel (kuigi mina lahutust ei soovi) või minna kohtusse? Mida viimane endaga kaasa toob? Olen olnud pikalt lapsega kodus, teinud kodus tööd (meie firmas), praeguse seisuga ametlikult töötu.
Kas on seadusega kindlaks määratud lapse elatisraha suurus või arvestatakse seda konkreetse pere majandusliku seisu järgi? Missugused on minu õigused elatisraha saamise osas? Isa hoolib väga lapsest, kuid emana olen võtnud suurema rolli kasvatuses enda peale. Laps soovib jääda oma koju, käia oma koolis ja olla oma sõpradega. Ja nii minagi.

Tere
Isik on nõus tasuma lapse elatisraha. Ta tegi ühe suurema ülekande, kuna rahalised vahendid seda hetkel võimaldasid ning ülejäänud puudujääva summa on ta jaganud 12 kuu peale ära ning tasub iga kuu. Ehk siis aasta kokkuvõttes saab kõik ülekanded tehtud.
Kas selline maksmise viis on arvestatav?

Tänan!

Olen lapse isast elanud lahus juba 3 aastat. Kohtu kaudu on määratud, et lapse isa maksab lapsele elatist, olen pöördunud ka kohtutäituri poole ning lapse isa varjab oma tulusi ning laps elatist ei ole 3 aasta jooksul kordagi saanud. Laps ja isa kohtuvad regulaarselt. Asjaga on kursis ka sotsiaaltöötajad, oleme üritanud asju arutada lastekaitse töötaja kaudu ja sõlmida suhtluskorra leppeid, kuid lapse isa ei ole koostööaldis ja nõuab, et laps oleks nädal ühe vanema juures ja nädal teise juures. Sotsiaaltöötajad ja lapse psühhiaater arvavad, et see on lapse vaimsele tervisele kahjulik. Lapse isa elab ise oma vanemate juures. Ise olen hetkel vahepeal abiellunud ja ootan last, olen akadeemilisel puhkusel ja hetkel püsivat tööd ei ole (aeg-ajalt töölevõtulepinguga tööotsad). Soovin uurida, et kui tõenäoline on, et lapse bioloogilise isa hooldusõiguse saaks kohtu kaudu määrata kasuisale, kes tegelikult täidab koos minuga lapsega seonduvaid kohustusi (viib last arstile kui, ravikulud, lasteaiamaks, riided söögiraha jne kõik lapsega seonduv). Põhjuseks oleks siis pere majanduslikud küsimused ja ka kasuisa õigus teha lapsega seonduvaid otsuseid (tervise ja haridusega seotuid). Lapse bioloogiline isa ei andnud ka nõusolekut lapse sissekirjutuse osas kuigi laps on kogu aeg elanud minuga ja elukoht on lapse isale teada. Seadusest lähtuvalt sain siiski rahvastikuregistris muudatuse ära teha (nõusolekut pole vaja kui see on lapse huvides). Hetkel ei saa ette võtta ka perereisi (kuigi laps sooviks seda) kuna lapse bioloogiline isa ei anna selleks nõusolekut. Lapse bioloogilisest isast lahkumise põhjus oli vägivald nii lapse kui minu vastu kuid kahjuks jäi see tõendamata, hetkel on alles suur hulk sõimu ja ähvardusi sisaldavaid e-kirju, kas kohus ka neid arvestaks? Kui kulukaks võiks selline pöördumine kohtu poole minna ja mis oleks tõenäoline lahendus? Kas oskate soovitada mõnda advokaati, kes saaks aidata see tee läbida?

Pöördun Teie poole tegelikult oma elukaaslase murega. Nimelt on minu elukaaslasel laps, kellele ta maksab igakuiselt elatist 179 eurot, mis on välja mõistetud kiirmenetlusega. Mure on tegelikult selles, kuna sellest aastast elatusmiinimum tõusis 235 euroni siis lapse ema ka seda praeguseks nõuab. Hagi on algatatud. Asi on selles, et minu elukaaslane maksab iga kuu lapsele 179 eurot pluss lapsele haridus kindlustust 25 eurot ja tema palk on 511 eurot kuus. Kuna elame Saaremaal siis suurema palgaga töökohta ei ole võimalik saada. Ka minul on 2 last, kes elavad meiega koos (elukaaslane ei ole laste isa). Tahtsingi küsida, kas mingigi võimalus on, et elukaaslane ei peaks hakkama maksma praegust elatusmiinimumi ja saab edasi maksta 179 eurot kuus? Või ei ole sellest pääsu? Nimelt asi ka selles, et see elatusraha ei jõua lapseni. Lapse ema kasutab seda enamasti enda vajaduste peale, juuksepikendused, geelküüned, ripsmepikendused jne.

Tere, meil lastekaitsetöötajad põhimõtteliselt juba ahistavad oma külaskäikudega. Me oleme oma arust kõiki nende nõudeid täitnud. Aga iga kord neil tekivad uued nõuded ja kui me natukene kasvõi uurime oma õigusi, ähvardatakse laste äravõtuga. Me ei ole alkohoolikud, me mõlemad töötame turvafirmas. Meil on kindel elukoht, me teadvustame omale, et siin on vaja remonti teha ja teemegi osa-osa kaupa. Aga nende nõue on, et oleks juba valmis. Ma ise olen lastele kasuisa ja nende sõnul pole mul mingit õigust oma arvamust avaldada. Küsiks seda ka, et kuidas saaks laste kaashooldusõigust? Kuhu peaks pöörduma ja mida tegema? Kuna ma olen lastele kasuisa, siis misssugused õigused mul on laste tuleviku suhtes kuna nende sõnul mul puuduvad igasugused õigused?

Tere.
Olen elanud lapse isaga lahus üle 1,5 aasta, millest ta toetas last rahaliselt 4 kuud. Elan kahe lapsega eestis ja olen kolinud 2 korda poole aasta jooksul. Ametlikult esitasin elatisenõude lapse isale jaanuaris. Lubas esitada vastuväite. See selleks. Pigem probleem selles, et last vaatamas on ta käinud 2 korda 7 kuu jooksul (ta elab soomes) ja keeruline on olnud küsida nõusolekut kolimiseks, et sissekirjutust saada, lisaks ei saa me omavahel normaalselt suhelda. Elan juba 1 aasta teise mehega. Kui suur on tõenäosus, et mulle määrataks üksikhooldusõigus?

Tere. Laps on 4a ja bioloogiline isa ei ole lapse elust osa võtnud. Kohtu poolt on määratud igakuine elatis aga ka seda pole makstud. Sünnitunnistusel on isa nimi, laps on minu perekonnanimel (ema nimel) ja ainuhooldusõigus on minul (emal), isa ei soovinud seda. Nüüd praegune elukaaslane tahaks last oma nimele võtta. Kuidas peaks toimima edasi ja kuhu pöörduma jne? Bioloogiline isa on nõus vanemlikust õigusest ka loobuma kuna ei tunne huvi.

Tere
Rohkem kui 13 aastat tagasi endine elukaaslane soovis väga last, kuid mina ei olnud valmis isaks saama, mistõttu olin ka selle vastu. Meie suhe oli väga ebastabiilne (nüüd oleme 10.a lahus). Tema poolt oli järjepidev pikk vaimne surve ja mõjutamine, et ta ei soovi midagi muud kui last, tema elul pole mõtet ja ta tapab end ära kui last ei saa. Oli pidev karjumine ja hüsteeritsemine antud teemal. Vahekordade ajal ei olnud ta nõus vahekorda lõpetama ja hoidis füüsiliselt kinni. Lõpuks naine rasestus. Sellel ajal oli ka arstide poolt fikseeritud minul haigus ja oli ka vastav ravi, kuna ei suutnud taluda vaimseid ja psühholoogilisi pingelisi olukordi. Tunnen, et ta kasutas mind ära. Naise arvamus oma käitumisest on, et tema võib-olla tahtis natukene rohkem last saada ja last saadakse ikka kahekesi.

Minu küsimus on, kas selline pealesunnitud käitumine ja vaimne surve teise inimese poolt on ka õiguslikult mingit moodi käsitletav? Kas see võiks olla kohtus menetletav millegi järgi?

Ei soovi loobuda isadusest ega kohustusest lapse ees.

Tänan!