Pere ja suhted
Küsimus: Ei ole võimalik arutada, mis saab pärast meid23.05.2011
Elame koos üle 25 aasta. Mõlemal on eelnevast elust lapsed. On ka ühine laps. Mees on eelmisest abielust lahutamata. Koos oleme soetanud uue kodu, kuid mis saab peale meid (meie majast) - mees ei lase sel teemal üldse arutada. Vastus on - ootad mu surma või?
Muidu on läbisaamine normaalne, kuid seda teemat arutada ei saa, mida teha?
Muidu on läbisaamine normaalne, kuid seda teemat arutada ei saa, mida teha?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Soovitan Teil endale see teema esmalt juriidiliselt selgeks teha s.t. konsulteerida juristiga.
Leida vastused küsimustele, kellel on õigus teie praegusele majale olukorras, kus mehe eelmine abielu on lahutamata.
Edasi on kergem seda teemat ka mehega arutama hakata.
Kui Teil on ainult küsimused ja mitte konkreetseid ettepanekuid, on mehel ka lihtsam ebamugavast teemast eemalduda.
Kui mees näeb, et Teil on selle teemaga tõsi taga - olete käinud juba juristi juures, on tal ehk enam motivatsiooni vähemalt asja edasi arutada.
parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Mees joob, tahaks teda aidata ja oma elu korda saada17.05.2011
Tere
Olen 21 aastene lapsevanem ja elanud koos 6 aastat oma mehega. Olen oma arust hoolitsev ja teen kõik, et minu lapsel oleks kõik mis vaja, aga miks ma üldse kirjutan on see, et olen selle 6 aasta jooksul oma meest vähe kainena näinud ja nüüd on asi üldse kontrolli alt väljunud. Juba kaks nädalat ta ei tea mis on töö või kevadtööd ja kes kannatab, on meie tütar, kes on kolme aastane ja on väga hingeline. Jooks ta siis vaikselt omaette, ei ta tüütab meid kas või öösel kell kolm. Ravile ta ei lähe, kuna siis on rahad maha joodud ja ütleb, et raha pole ja iga inimene peab oma probleemidega ise hakkama saama. Kainena ma paremat meest ei oskaks tahta aga lapse närvid hakkavad ju üles ütlema kui ta näeb issit nädal kainena ja 2 joobes. Nüüd olengi ämma juures, kuna kodus ei sa enam olla, aga ta helistab ja räägib jälle, et ikka läheb ravile ja paneb ampulli aga kui koju lähen siis nagu poleks seda juttu olnudki või siis, et järgmine kuu lähme ja nii juba kuus aastat. Tahangi teada kas seda meest parandab ainult haud või saab teda kuidagi aitata, aga koju ma enam minna ei suud ja tahan oma elu, aga ma kardan kuidas ma saan tibuga üksi hakkama, sest täis tööpäevi ma teha ei saa, kuna olen lapsest saati haige ja see on pärinev. Juba selle pärast ma pean lapsega ära minema, kui tal see välja lööb, ei tea ma kuidas enam elada sest epilepsia on selline haigus mida ei soovita oma suurimale vihavaenlasele ka. Laps sai küll lasteaia koha aga ma ei jõuaks maksta ju korteri makse jpm. Andke palun natukene mulle suunda kuhu minna ja mida teha, aga ärge pakkuge, et kas saan elada vanemate juures, sest naad on ka joodikud ja sealt olen mina selle vihkamise saanud, kuna ise ei tarbi tilkagi.
Palun vastake kindlasti.
L
Olen 21 aastene lapsevanem ja elanud koos 6 aastat oma mehega. Olen oma arust hoolitsev ja teen kõik, et minu lapsel oleks kõik mis vaja, aga miks ma üldse kirjutan on see, et olen selle 6 aasta jooksul oma meest vähe kainena näinud ja nüüd on asi üldse kontrolli alt väljunud. Juba kaks nädalat ta ei tea mis on töö või kevadtööd ja kes kannatab, on meie tütar, kes on kolme aastane ja on väga hingeline. Jooks ta siis vaikselt omaette, ei ta tüütab meid kas või öösel kell kolm. Ravile ta ei lähe, kuna siis on rahad maha joodud ja ütleb, et raha pole ja iga inimene peab oma probleemidega ise hakkama saama. Kainena ma paremat meest ei oskaks tahta aga lapse närvid hakkavad ju üles ütlema kui ta näeb issit nädal kainena ja 2 joobes. Nüüd olengi ämma juures, kuna kodus ei sa enam olla, aga ta helistab ja räägib jälle, et ikka läheb ravile ja paneb ampulli aga kui koju lähen siis nagu poleks seda juttu olnudki või siis, et järgmine kuu lähme ja nii juba kuus aastat. Tahangi teada kas seda meest parandab ainult haud või saab teda kuidagi aitata, aga koju ma enam minna ei suud ja tahan oma elu, aga ma kardan kuidas ma saan tibuga üksi hakkama, sest täis tööpäevi ma teha ei saa, kuna olen lapsest saati haige ja see on pärinev. Juba selle pärast ma pean lapsega ära minema, kui tal see välja lööb, ei tea ma kuidas enam elada sest epilepsia on selline haigus mida ei soovita oma suurimale vihavaenlasele ka. Laps sai küll lasteaia koha aga ma ei jõuaks maksta ju korteri makse jpm. Andke palun natukene mulle suunda kuhu minna ja mida teha, aga ärge pakkuge, et kas saan elada vanemate juures, sest naad on ka joodikud ja sealt olen mina selle vihkamise saanud, kuna ise ei tarbi tilkagi.
Palun vastake kindlasti.
L
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Mõtlete täiesti õiges suunas - kui alkohoolikust mehega kooselu on olnud Teie enda valik, siis laps sellist elu pole valinud ja tema heaolu tuleb Teil emana arvestada.
Alkohoolikut kõrvalt aidata on suhteliselt lootusetu, kui ta ise paraneda ei soovi. Joogiklaasi tõstab ta ju ise, keegi teda selleks ei sunni. Võimalik on, et Teie otsus suhtest lahkuda paneb teda oma eluviisi muutma.
Raske on Teile midagi elukohaga seoses siit eemalt soovitada. Ehk seda, et pöörduge kohalikku omavalitsusse (valla- või linnavalitsus) ja uurige sotsiaaltöötajate käest võimlusi, millist abi nemad väikese lapsega emale pakkuda saavad. Ehk näiteks sotsiaalpinda või soodustust lasteaiamaksu maksmisel.
Kui te haiguse tõttu täiskoormusega töötada ei suuda, siis on mõttekas perearstiga rääkida. Ehk on tal võimalik vormistada Teile töövõimetuspension, mis annaks küll väikese, kuid kindla sissetuleku igaks kuuks.
Palju jõudu Teile,
Siiri Tõniste
Küsimus: Pidevad peretülid17.05.2011
Tere! Mul selline küsimus... Pere on 5-liikmeline - mina pere isa, abikaasa ja kolm last. Probleem on selles, et abikaasa tülitseb vanema tütrega ja see tekitab peres pingeid ja meievahelisi tülisid. Abikaasale ei meeldi ükski asi, mida vanem tütar teeb ja siis lähevad isegi käsipidi kokku. Leian, et abikaasal pole ka alati õigus. Sealt tekivad tülid meie vahel ka... (pesematta nõud, korrast ära tuba, väiksema lapsega õues käimine). Nõud pesen mina, mulle meeldib. 14 aastat oleme abielus olnud. Pere rahaga tegeleb abikaasa, kõik raha on kõik need aastad olnud abikaasa käes. Nüüd elame 2 kuud üürikorteris ja abikaasa suutis kogu raha ära raisata nii, et üüri maksmiseks tuli laenu võtta...jälle tüli? Ei oska enam mida teha... järjest enam tundub, et tuleb lahku minna... tema süüdistab kõiges meid... teisi pereliikmeid. Küll lastele sai palju limonaadi ostetud ja mina suitsetavat palju. Suitsupakiga saan läbi kolm päeva, teinekord rohkemgi. Kuus läheb 15 eurot. Limonaadi ostab ise oma vabal tahtel... suitsu toob, kui küsin. Ometi on need summad tühised, et üürirahast puudu tuleb. Ei oska mida teha...pere sissetulek oli Mai kuus 517.68 eurot. Üür omanikule 184.96 ja kom.maksud 84.94 eurot...pidi järgijääma 247..eurot. Tüli rahapärast (raha ju tema käes)... tüli lapse pärast (kellega tema läbi ei saavat)... mina saan kõigi lastega läbi. Mul on esimesest abielust 21 aastane tütar... kui ta oli väiksem, oli abikaasal temaga täpselt sama probleem, mis tal praaegu oma vanema tütrega. Igal hommikul nad tülitsevad ja õhtul enne magama minekut..., ei suuda seda kuulata. Olen proovinud üht ja teistpoolt lepitada, aga ei mingit tulemust just abikaasa osas. Mida teha?...Minna lahku ..kuigi ei tahaks... tööl ka ei saanud käia, lapsed helistasid kogu aeg, et ema hüsteeritseb kodus. Olin linnas bussijuht... tulid sõitsid mul bussiga kaasas... tööjuures tekkis probleem, et pere sõidab kaasas. Nüüd tööd pole. Saan töövõimetuspensioni... selle raha ka usaldasin naisele raisata. Ehk oskate nõu anda...
tänud U
tänud U
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Teie pereelus on mitmeid pingeid - väike sissetulek, abikaasa närvilisus, Teie nõutus ja abitus.
Nagu aru saan, on abikaasa võtnud enda kanda suure osa pere eest hoolitsemisest - rahaasjad, lastega toimetamine, ehk veel muudki. Tundub, et ta on sellega seoses hädas ja väsinud ning taolises olukorras on ärritus pereliikmetega suhtlemisel kerge tekkima. Lisaks võib temas pingeid tekitada ehk seegi, et Teie saate lastega paremini läbi, ehkki tema teeb ära suurema osa tööst?
Milline on Teie roll peres, teie ülesanded ja vastutus?
Võib olla vajab abikaasa Teid enam endale appi.
Lastega pidev tülitsemine võib olla märgiks, et üks partneritest pole teisega rahul, aga ei saa oma rahulolematust talle väljendada ja nii saavad lastest pingemaandajad. Laste suhtes on see väga ebaõiglane ja võib neile jätta valu hinge kogu eluks.
Proovige oma naisega rääkida, mida ta vajaks, et ennast paremini tunda. Mida Teie saaksite tema heaks teha.
Rahamurede leevenduseks võiksite uurida kohalikust omavalitsusest, kas on võimalik teie perel sealt toetust taotleda.
Edu teile,
Siiri Tõniste
Küsimus: Tuligi see EI, mida ma ei tahtnud teadvustada.15.05.2011
Tere! Olen oma kaaslasega pool aastat tuttav. Siiani suhtlesime peaaegu igapäevaselt. Mingeid suuri plaane me ei ole teinud, kuna tal puudus pikka aega töö ja tervisega on ka tegu (suhkruhaigus). Minul on kooselu varasemad kogemused olemas, aga temal see puudub v.a. pikad aastad koos oma emaga. Me oleme saanud suurepäraselt läbi v.a. kord kuus mingi arusaamatus, mis on leidnud ka alati positiivse lahenduse. Nüüd, ilusate ilmade saabudes, on tal vaja nädalavahetustel käia maal tööd tegemas. Mind ta kaasa võtta ei saa, kuna ema ei salli naisi oma poja ümber. Paaril nädalavahetusel, kui ma olen nukralt linnas istunud, olen oodanud temalt sms-i või telefonikõnet, ei ole seda tulnud. Hakkasingi mõtlema, et ei tea, kas ta on väsinud meie suhtest. Hakkasingi paar päeva tagasi uurima, et mis meist saab? Tema tõi ettekäändeks, et ta ei ole minu vääriline, aga samas ei tahaks ka päris ära lõpetada. Siis pika nurumise peale ütles, et võiksime jääda sõpradeks. Mingi aja pärast jälle, et mis ta minuta teeks. Läksin siis tuppa ja mõtlesin, et mida ta siis tahab, ei saanud ikka aru. Täna küsisin üle, et kas ta sai vahepeal järgi mõelda. Siis oli pikk vaikus ja minu järjekordse nurumise peale oli vastus, et lõpetame siis ära, aga võime olla sõbrad. Jooksin lihtsalt minema. Siin ma nüüd siis olen, nukker ja räsitud. Kas on veel mõtet minul torkida või tulekski asi sinnapaika jätta?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Tundub, et Teie kaaslane on segaduses teie suhtega seoses.
Paarisuhte loomine tähendab olulisel määral nii võimalust kui ka vajadust eralduda oma päritoluperest. Teie kaaslase puhul siis julgust hoolimata ema arvamusest leida endale meelepärane partner.
Võimalik, et ta pole selleks veel valmis.
Võimalik, et ta vajab Teie toetust ja abi selles protsessis.
Kindlasti vajab aga tema ema harjumist mõttega, et tema poja elus võib olla veel teinegi tähtis inimene. Selleks ei peaks Te mitte peidus olema, vaid ennast tema emale tuttavaks tegema. Ehk siis väheneks nii Teie kaaslase kui tema ema ärevus uue suhtega seoses.
Oma kaaslasega seoses soovitan olla otsekohesem. Teie küsimused tunduvad teda segadusse ajavat. Tema madalavõitu enesehinnang kumab sellest, et peab ennast mitte Teie vääriliseks. Ehk aitaks teda see, kui ütleksite välja, et soovite suhte jätkumist ja tooksite välja ka põhjused.
Tundub, et antud suhte puhul tuleb Teil olla aktiivsem pool ning tasakaaluka hoiakuga edasi liikudes õnnestub Teil ehk saada endale ustav partner kogu eluks.
parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Mees varjab oma pere juures käimist ja salatseb09.05.2011
Elan mehega, kes on minust 8 aastat noorem. Tal on eksnaine ja 2 last. Mul on mure, sest mees vahest lihtsalt kaob 3-4 päevaks. Kui välja ilmub, siis muidugi räägib, et oli sõprade juures aga noh mina seda ei usu. Ma arvan, et ta oli eksnaise juures. Mitteusaldamine tekkis selles, et mees on mitu korda lihtsalt vahele jäänud. Ta küll vabandab ja räägib, et ta kogemata sattus sinna eksnaise juurde, aga ma ei usu teda. Kaob ta alati siis, kui on purjus. Kainena ta nii ei käitu. Kui ta kaob kodust 3-4 päevaks ega vasta sel ajal ka telefonile. Ma ei tea mida teha. Elame koos 5 aastat. Meil on ühine poeg, varsti saab 3 aastaseks. Kui aus olla, ma väga hoolin selles mehest. Aga mida teha, et need kadumised lõppeksid? Muideks, ma ei keela tal laste juurde käia ja isegi suhtlen tema eksnaisega, aga ma ikkagi ei saa aru, miks nad mõlemad varjavad minu eest seda kui minu mees seal on.
Palun aidake mind MIDA TEHA, MA EI TAHA SEDA MEEST KAOTADA, aga ei jõua enam valesid kuulata.
Palun aidake mind MIDA TEHA, MA EI TAHA SEDA MEEST KAOTADA, aga ei jõua enam valesid kuulata.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Teie mure on mõistetav. Paraku olete valinud elu, milles peate oma meest jagama ka tema eelmiste lastega ning mingil määral ka tema eksnaisega.
Ütlete küll, et see pole Teile probleem, aga kas ka südames nii tunnete? Mingil põhjusel pole mehel mugav Teile oma käimistest rääkida, lihtsam on varjata.
Ega siin midagi muud soovitada ei ole, kui ikka rääkimine.
Võtke see ette siis, kui mees kaine on. Väljendage talle oma tundeid olukorras, kui ta kaob ja Te temast mitu päeva midagi ei tea. Vältige süüdistamist. Ehk on vaja mehel kuulda rohkem selle kohta, et lastega suhtlemine Teid ei sega. Uurige rohkem tema suhte kohta eksnaisega ja sõnastage selgelt oma ootused sellega seoses. Muidu on oht leida ennast olukorrast, kus Teie mees on suhtes kahe naisega!?
Hirmust kaotada oma mees, on naised vahel nõus taluma halba suhet ja halba kohtlemist mehe poolt. Mehed aga võivad olla samas teadmatuses, mida naine neilt ootab ja kas üleüldse neist hoolib. Väljendades oma hoolimist ja ootusi mehele, saab suhe teie vahel kindlasti selgemaks.
Ilusat kevade jätku,
Siiri Tõniste
Küsimus: Pakuks kodu lastekodu lapsele(lastele)09.05.2011
Tere.
Mul on niisugune küsimus, et tahaks pakkuda kodu ühele, võib-olla ka mitmele lastekodu lapsele, kuid ei tea, kuidas alustada asjaajamist. Mis tingimused peavad olema täidetud? Meil on omal 4 last, kes järjest oma elu alustavad ja suur maja hakkab tühjaks jääma. Arutasime seda perega ja arvasime, et meil ju oleks võimalik pakkuda kodu lastekodulapsele, kuid ei tea kust või millega alustada. Loodame, et keegi oskab meile soovitada õiget "teeotsa", kust alustada.
Mul on niisugune küsimus, et tahaks pakkuda kodu ühele, võib-olla ka mitmele lastekodu lapsele, kuid ei tea, kuidas alustada asjaajamist. Mis tingimused peavad olema täidetud? Meil on omal 4 last, kes järjest oma elu alustavad ja suur maja hakkab tühjaks jääma. Arutasime seda perega ja arvasime, et meil ju oleks võimalik pakkuda kodu lastekodulapsele, kuid ei tea kust või millega alustada. Loodame, et keegi oskab meile soovitada õiget "teeotsa", kust alustada.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Lapsendamise või lastekodulapse hooldamise teemadega tuleks pöörduda kohalikku linna- või vallavalitsusse. Sealt saate vajaliku info.
Samuti leiate lisainfot: http://www.omapere.ee/index.php
parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Kuidas toime tulla 3-aastase väikelapse jonnimisega?06.05.2011
Tere! Olen viie tütre ema, kõige väiksem on kolmeaastane. Praegu elavad kodus ka 13- ja 15-aastased tütred. Mures olen kolmeaastase tütre jonnimise pärast. Ta on elav ja energiline laps. Loomult väga kangekaelne. Muidu saame päris kenasti hakkama, aga kui ta oma tahtmist ei saa, siis tihtipeale karjub ja jonnib tükk aega. Vahel kuulab ilusti, kui ma seletan talle, miks ei saa mõnda asja. Aga enamasti kisab väga kõva häälega. Kuigi ma jään enamasti endale kindlaks, on selline kisamine ja jonnimine väga kurnav.
Kas seda oleks võimalik vähendada mingi minupoolse käitumisega? Kuna kõik teised lapsed on mul olnud rahulikuma loomuga, siis pole sellist probleemi varem olnud ja ei oska sellega eriti hästi toime tulla.
Kas seda oleks võimalik vähendada mingi minupoolse käitumisega? Kuna kõik teised lapsed on mul olnud rahulikuma loomuga, siis pole sellist probleemi varem olnud ja ei oska sellega eriti hästi toime tulla.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Olete väga kogenud ema ja kindlasti teete tänaseks lastega seoses juba automaatselt õigeid otsuseid. Jonniva lapsega on kõigil emadel raske toime tulla. See, et Te pole tema jonnile järgi andnud ja olete püüdnud lapsele oma otsuseid seletada, on kindlasti olnud õige käitumine.
Sageli jonniva lapse puhul tekib tavaliselt küsimus - millised lapse vajadused on vähem rahuldatud. Jonn tekib küll kindla situatsiooni ümber, kuid selle taga võib olla näiteks rahuldamata lähedusvajadus. Teie väike tütar on oma vanematest õdedest niipalju noorem, et kasvab sisuliselt üksiku lapsena. Ilmselt vajab ta erinevalt oma vanematest õdedest, kelledel oli mängukaaslane kodust võtta, rohkem Teie tähelepanu ja aja sisustamist. Kui palju vanemad õed on valmis temaga tegelema?
Ehk annab tütart rohkem kaasata oma igapäevastesse tegemistesse - koos köögis toimetada, koristada jm. Võib olla vajab ta rohkem, kui vanemad lapsed, oma tegemiste märkamist ja peegeldamist.
Elav ja energiline väikelaps on vanematele küll sageli raske kasvatada, kuid hilisemas elus (kui Te pole tema initsiatiivi liialt maha surunud) tunnete rõõmu oma tegusast ja aktiivsest tütrest, kes pigem otsib lahendusi ja seisab enda eest, kui jääb koju norutama.
Palju kannatlikkust Teile soovides,
Siiri Tõniste
Küsimus: Ootan rohkem hoolimist oma mehelt03.05.2011
Tere,
Minu mure on ebatavaline - vähemalt mulle endale tundub nii... Pealtnäha paistab kõik hästi, aga sisemiselt "põlen" juba väga palju aastaid.
Olen abielus 20 aastat (5-palli süsteemis hindan abielu 4+), kuid mida vanemaks ma saan, seda rohkem tahan saada hellitusi, kiitmisi ja nunnutamist oma mehelt. Varem olid lapsed väikesed, tööd palju, kiire jne, nüüd 40-aastasena tunnen, et on aega koos olla. Mees seda aga ei tunne ning tormab ikka edasi ja tegeleb oma hobidega, mind nagu polekski. Tunnen, et ei jaksa enam...
Olen kõigele sellele tähelepanu pööranud, aga tulemus on null. See on väsitav ja kurnav. Ma ei taha ja ei jaksa enam...
Mida teha, kas teha ja kuidas olla leplikum, ei tea?
Minu mure on ebatavaline - vähemalt mulle endale tundub nii... Pealtnäha paistab kõik hästi, aga sisemiselt "põlen" juba väga palju aastaid.
Olen abielus 20 aastat (5-palli süsteemis hindan abielu 4+), kuid mida vanemaks ma saan, seda rohkem tahan saada hellitusi, kiitmisi ja nunnutamist oma mehelt. Varem olid lapsed väikesed, tööd palju, kiire jne, nüüd 40-aastasena tunnen, et on aega koos olla. Mees seda aga ei tunne ning tormab ikka edasi ja tegeleb oma hobidega, mind nagu polekski. Tunnen, et ei jaksa enam...
Olen kõigele sellele tähelepanu pööranud, aga tulemus on null. See on väsitav ja kurnav. Ma ei taha ja ei jaksa enam...
Mida teha, kas teha ja kuidas olla leplikum, ei tea?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Teie mure ei ole ebatavaline. See, et vajate paarisuhtes hellitusi, tunnustust ja lähedust, on normaalne inimlik vajadus.
Ilmselt olete pika kooselu jooksul teineteisest kaugenenud - Teie olete olnud lastele keskendunud, mees pühendunud hobidele. Nii see suhtes sageli juhtub, kui teadlikult teineteisele aega ei võeta ja oma vajadusi üksteisega ei jagata.
Laste suureks saamine ja kodust lahkumine on paarisuhtele keeruline aeg, sest nagu Teiegi tunnete - nüüd oleks aega teineteisele, aga üksteisemõistmine ei pruugi kergesti tulla.
Üksteisest mööda elamisega kindlasti leppima ei peaks.
Püüdke oma tunnetest siiski mehele teada anda. See võib talle esialgu võõristust tekitav ja ootamatu olla, eriti kui te pole pikka aega omavahel suhtest rääkinud. Liiga uut infot ei kipu inimesed enamasti vastu võtma ja seda tuleb korrata. Ärge loobuge, vaid püüdke mehega kontakti saada. Vältige süüdistavat tooni ja väljendage pigem mina-vormis, kuidas ennast viimasel ajal tunnete ja millist muutust suhtes ootate.
Üsna tõenäoline on, et ka Teie mees tunneb puudust lähedusest, aga ei oska selles olukorras midagi ette võtta.
Ehk on abi, kui meenutate suhte algusaegu - mis teid siis õnnelikuks tegi?
Kui aga kodune vestlus liiga raskeks osutub, soovitan pereterapeudi poole pöörduda.
Parimate soovidega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Ei saa aru, miks mind kiusatakse...30.04.2011
Muretsesime maale elamise ja kui algul oli kõik korras, siis mõne aja möödudes hakkasid ilmnema mingid kummalised probleemid kohalikega. Ei tunne seal kedagi peale kahe tuttava, kes on täiesti normaalsed inimesed, aga probleem on. Kui lähen bussile, siis sõidetakse mööda, lastakse signaali ja karjutakse mingeid rõvedusi minu ja mu naise aadressil. Viimane kord, kui maal käisime, sõideti jälle karjudes mööda ja enne, kui bussipeatusse jõudsin, oodati juba ees. Saan aru, et mu naine ei ole just kõige tavalisem (meenutab rohkem last kui 33-aastast täiskasvanut), kuid milles on siis ikkagi probleem?
Mul on olnud ka varasemalt taolisi olukordi ja alati algab kõik mõnitamistega, seejärel trügitakse õuele ja antakse lihtsalt peksa. Sest kel jõud, sel ka õigused!
Politseisse pöörduda on suhteliselt mõttetu, kuna ei ole ju tegelikult mingit otsest rikkumist. Pealegi kohalik on kohalik ja ka politsei on kohalik, naine on kohalik, ainult mina pole kohalik.
Eelmine kord, aastaid tagasi, tungiti majja, anti lihtsalt kõvasti peksa. Andsin politseisse, vennad said 2 aastat tingimisi. Olid kolmekesi - kaks meest ja naine, kusjuures kohtus loeti see naine tunnistajaks ründaja poolt...!
Jah, nemad said purjus peaga veits minu kulul lõbutseda ja pärast öeldi, et pahad poisid, ärge tehke enam nii, aga mina ei julge enam inimeste seltskonnast mööduda. Möödunud on oma 7-8 aastat, aga see oleks juhtund nagu just täna.
Saan aru, et minu närvikava on omadega sassis ja nõrkade inimeste koht on kastis või Türisalu pangal, hetk enne käegalöömist.
Olen tõesti nõrk, pole mitte mingit füüsist, iseloomu, mitte midagi ei ole ja nüüd enam ei tule ka.
Naine juba ütles, et kartku ma siis pealegi maale tulla, see üleolev toon, et sa poe mitte keegi, täiesti tühi koht. Ja milles ta eksib? Kellele ongi vaja sellist meest, kes oma naist, veelvähem ennast, kaitsta ei suuda? Mitte kellelegi...
See ei olegi ju küsimus, mille pidin esitama, kas seda üldse on?
Vabandan, kui aja ära raiskasin, kuid ei osanud kellelegi teisele oma südant poetada. Mul ei ole sõpru, kellele toetuda.
Mul on olnud ka varasemalt taolisi olukordi ja alati algab kõik mõnitamistega, seejärel trügitakse õuele ja antakse lihtsalt peksa. Sest kel jõud, sel ka õigused!
Politseisse pöörduda on suhteliselt mõttetu, kuna ei ole ju tegelikult mingit otsest rikkumist. Pealegi kohalik on kohalik ja ka politsei on kohalik, naine on kohalik, ainult mina pole kohalik.
Eelmine kord, aastaid tagasi, tungiti majja, anti lihtsalt kõvasti peksa. Andsin politseisse, vennad said 2 aastat tingimisi. Olid kolmekesi - kaks meest ja naine, kusjuures kohtus loeti see naine tunnistajaks ründaja poolt...!
Jah, nemad said purjus peaga veits minu kulul lõbutseda ja pärast öeldi, et pahad poisid, ärge tehke enam nii, aga mina ei julge enam inimeste seltskonnast mööduda. Möödunud on oma 7-8 aastat, aga see oleks juhtund nagu just täna.
Saan aru, et minu närvikava on omadega sassis ja nõrkade inimeste koht on kastis või Türisalu pangal, hetk enne käegalöömist.
Olen tõesti nõrk, pole mitte mingit füüsist, iseloomu, mitte midagi ei ole ja nüüd enam ei tule ka.
Naine juba ütles, et kartku ma siis pealegi maale tulla, see üleolev toon, et sa poe mitte keegi, täiesti tühi koht. Ja milles ta eksib? Kellele ongi vaja sellist meest, kes oma naist, veelvähem ennast, kaitsta ei suuda? Mitte kellelegi...
See ei olegi ju küsimus, mille pidin esitama, kas seda üldse on?
Vabandan, kui aja ära raiskasin, kuid ei osanud kellelegi teisele oma südant poetada. Mul ei ole sõpru, kellele toetuda.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Teie kirjast kostab korduvalt, et peate ennast nõrgaks, abituks, tähtsusetuks, mõttetuks. Sellise mõtteviisiga on ka teistel inimestel raske Teist lugu pidada. Ja alistuv käitumine põhjustab väga sageli teiste poolt domineerivat käitumist. Seda olete ilmselt oma elus korduvalt kogenud. Mida ebakindlam Te suhetes olete, seda kergem on teistel teid tasakaalust välja viia.
Vägivaldsete ja jõhkrate inimeste (eriti kui neid on mitu ühe vastu) eest ei ole meil kellelgi päris kindlat kaitset. Küll aga saame teha kõik selleks, et vältida olukordi, kus me selliste inimestega kokku võiksime puutuda.
Kirjeldate, et olete füüsiliselt nõrk ja iseloomutu. Neid külgi aga saab iseendas igaüks arendada. Näiteks valides spordiala, millega oma keha treenida, tugevdades samas ka vaimu. Kui Teie keha muutub tugevamaks ja te õpite seda paremini kontrollima, muutute enesekindlamaks ja sealt on palju väiksem samm õppida toime tulema oma abitusetunde, ebakindluse ja hirmuga.
Heade soovidega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Kui tühjaks pigistatud sidrunist ei tule enam tilkagi...29.04.2011
Tere,
Nii ma end tunnen, juba päris kaua aega...
Olin abielus 20 aastat. Mees oli kinnine, hoolimatu, ja mis kõige halvem, tarvitas alkoholi liiga palju. Lapsed - kuhu mul minna... jne. Tüüpilised abitu naise mõttekäigud hoidsid mind selles abielus. Samuti ju hoolimine, harjumus, ikkagi laste isa, kel oli ka häid külgi - kuldsete kätega töömees näiteks.
Olen väga hella hingega naine, kes vajab turvatunnet, ma ei ole osanud teha karjääri ega rikkust koguda... ise ma ütlen enda kohta - "lammas". Armastan üle kõige meie kahte last, kes on üle keskmise tublid ja hakkajad. Olen olnud nende jaoks olemas nii palju kui võimalik. Tütar töötab välismaal, poeg käib veel gümnaasiumis.
Paar aastat tagasi tuli mees mulle kallale, kaine peaga, surus mind kõripidi vastu seina. Ta olevat olnud armukade... Sain šoki ja tütrel, kes oli kodus, tekkis paanikahoog... minu rahulik ja tubli neiu nuttis öö läbi. Viskasime mehe välja, õigemini, palusime tal enda vanemate juurde minna, joomine lõpetada jne...
Mees käis mitu kuud ukse taga lõhkumas, saatis ähvardavaid sms-e jne. Olin vist ikka väga naiivne, kui lootsin, et sünnib ime... ma igatsesin midagi, kedagi, kes hoiaks - seda ei juhtunud.
Siis oli korraga keegi naine mu tolleks hetkeks töötu ja rahatu mehe nö üles korjanud ja enda juurde elama viinud. Sain uue šoki... ta pidanuks ju muutuma, kuidas sai keegi teine ta sellisena... Suur segadus valdas mind. Olin nii katki ja haavatav, et oleks vist joonud ka joonistatud kaevust.
Kohtasin meest, kes lohutas, hellitas ja pakkus mulle ja mu lastele kodu. Loomulikult olin nõus, sest vana elamise eest ei jaksanud enam maksta. Juba esimeste kuudega sai selgeks, et olin nii-öelda tööle võetud. Minu elu uue mehega seisnes tema eest hoolitsemises, tema vajaduste rahuldamises. Sa istudki liiga palju... mis sa täna siis nii väga teinud oled jne-jne...
Asi ei olnud õige... kui ta vajas intiimsust, oli magusam kui mesi, hellitas, ja mina mõtlesin, et ilmselt pean veel rohkem pingutama.
Tänaseks on seis selline, et ma enam ei jaksa... kohe mitte midagi...
Talvel käisin poes ja lootsin, et ehk murran jalaluu, siis saan äkki haiglas magada... hulle mõtteid mõtlesin - tahtsin ainult puhata... sellest elust.
Ei ole mul võimalik reisida, isegi spa on unistus ainult...
Magan kööginurgas külmkapi kõrval ja pean elukaaslase eest hoolitsema...
Ja ma otsin tööd, kus oleks elamist muretseda võimaldav palk... väikeses kohas on see ilmraske...
Ja ma olengi sidrun, tühi mis tühi. Mõtlen, et miks minul meestega ei vea, ometi pakun ju hellust ja hoolin...
Mõtlen, et pean ootama kui poeg gümnaasiumi lõpetab... et siis võin paela kaela panna. Mitte enne.
Kas ma jaksan oodata?
Vanemate tuge mul pole, olen üksi ja klammerdun laste külge, kuid proovin tugev välja paista... nad vajavad ema, nii nagu mina neid.
Lihtsalt olen väga väsinud, kurbusest, pettumusest, lootusetusest.
Olen kui vangis, iseenda valede valikute vangis...
Nii ma end tunnen, juba päris kaua aega...
Olin abielus 20 aastat. Mees oli kinnine, hoolimatu, ja mis kõige halvem, tarvitas alkoholi liiga palju. Lapsed - kuhu mul minna... jne. Tüüpilised abitu naise mõttekäigud hoidsid mind selles abielus. Samuti ju hoolimine, harjumus, ikkagi laste isa, kel oli ka häid külgi - kuldsete kätega töömees näiteks.
Olen väga hella hingega naine, kes vajab turvatunnet, ma ei ole osanud teha karjääri ega rikkust koguda... ise ma ütlen enda kohta - "lammas". Armastan üle kõige meie kahte last, kes on üle keskmise tublid ja hakkajad. Olen olnud nende jaoks olemas nii palju kui võimalik. Tütar töötab välismaal, poeg käib veel gümnaasiumis.
Paar aastat tagasi tuli mees mulle kallale, kaine peaga, surus mind kõripidi vastu seina. Ta olevat olnud armukade... Sain šoki ja tütrel, kes oli kodus, tekkis paanikahoog... minu rahulik ja tubli neiu nuttis öö läbi. Viskasime mehe välja, õigemini, palusime tal enda vanemate juurde minna, joomine lõpetada jne...
Mees käis mitu kuud ukse taga lõhkumas, saatis ähvardavaid sms-e jne. Olin vist ikka väga naiivne, kui lootsin, et sünnib ime... ma igatsesin midagi, kedagi, kes hoiaks - seda ei juhtunud.
Siis oli korraga keegi naine mu tolleks hetkeks töötu ja rahatu mehe nö üles korjanud ja enda juurde elama viinud. Sain uue šoki... ta pidanuks ju muutuma, kuidas sai keegi teine ta sellisena... Suur segadus valdas mind. Olin nii katki ja haavatav, et oleks vist joonud ka joonistatud kaevust.
Kohtasin meest, kes lohutas, hellitas ja pakkus mulle ja mu lastele kodu. Loomulikult olin nõus, sest vana elamise eest ei jaksanud enam maksta. Juba esimeste kuudega sai selgeks, et olin nii-öelda tööle võetud. Minu elu uue mehega seisnes tema eest hoolitsemises, tema vajaduste rahuldamises. Sa istudki liiga palju... mis sa täna siis nii väga teinud oled jne-jne...
Asi ei olnud õige... kui ta vajas intiimsust, oli magusam kui mesi, hellitas, ja mina mõtlesin, et ilmselt pean veel rohkem pingutama.
Tänaseks on seis selline, et ma enam ei jaksa... kohe mitte midagi...
Talvel käisin poes ja lootsin, et ehk murran jalaluu, siis saan äkki haiglas magada... hulle mõtteid mõtlesin - tahtsin ainult puhata... sellest elust.
Ei ole mul võimalik reisida, isegi spa on unistus ainult...
Magan kööginurgas külmkapi kõrval ja pean elukaaslase eest hoolitsema...
Ja ma otsin tööd, kus oleks elamist muretseda võimaldav palk... väikeses kohas on see ilmraske...
Ja ma olengi sidrun, tühi mis tühi. Mõtlen, et miks minul meestega ei vea, ometi pakun ju hellust ja hoolin...
Mõtlen, et pean ootama kui poeg gümnaasiumi lõpetab... et siis võin paela kaela panna. Mitte enne.
Kas ma jaksan oodata?
Vanemate tuge mul pole, olen üksi ja klammerdun laste külge, kuid proovin tugev välja paista... nad vajavad ema, nii nagu mina neid.
Lihtsalt olen väga väsinud, kurbusest, pettumusest, lootusetusest.
Olen kui vangis, iseenda valede valikute vangis...
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Olete oma elus olnud andja, hoolitseja, teiste vajaduste rahuldaja, tundes ennast samas abituna, väärtusetuna ja sõltuvana hoolimatutest meestest. Kui inimene mõtleb ennast väikeseks, abituks ja alistuvaks, siis tema käitumine selliseks muutubki.
Tegelikkus näitab hoopiski, et Teis on ka otsustavust ja meelekindlust, kui lõpetasite oma eelmise suhte ning suutsite oma otsusele kindlaks jääda.
Paraku olete uues suhtes korranud sama mustrit, mis varem. Olete asetanud esiplaanile mehe vajadused ja enda omade eest pole hoolitsenud. Kui kirjeldate oma praegust kaaslast lohutaja, hellitaja ja hoolitsejana, on raske uskuda, et ta tegelikult ootab Teilt vaid töötegemist.
Kas on nii, et nagu esimeseski suhtes loodate ja ootate, et mees Teie vajadusi ise märkaks ja muutuks iseenesest? Seda paraku ei juhtu. Oma vajaduste eest peab suhtes ikka igaüks ise seisma ja neid teisele selgelt välja ütlema.
Mis Teil takistab seda tegemast? Mida on Teil kaotada?
Halvemini kui praegu, Te ennast ilmselt enam tunda ei saa. Mõelge iseendas läbi, millega suhtes rahul ei ole ja mida mehelt ootate ja öelge seda talle.
Elus võib ette tulla hetki, kui tundub, et teed enam edasi ei lähe. Tegelikult on meil kõigil õigus, võimalus ja kohustus (eriti oma laste ees) teha elus otsuseid, mis meid edasi aitavad. Mitte ei pane meid kannatama ja alistuma.
Jõudu Teile selleks,
Siiri Tõniste