Paari- ja peresuhted

Tere
Olen 21 aastene lapsevanem ja elanud koos 6 aastat oma mehega. Olen oma arust hoolitsev ja teen kõik, et minu lapsel oleks kõik mis vaja, aga miks ma üldse kirjutan on see, et olen selle 6 aasta jooksul oma meest vähe kainena näinud ja nüüd on asi üldse kontrolli alt väljunud. Juba kaks nädalat ta ei tea mis on töö või kevadtööd ja kes kannatab, on meie tütar, kes on kolme aastane ja on väga hingeline. Jooks ta siis vaikselt omaette, ei ta tüütab meid kas või öösel kell kolm. Ravile ta ei lähe, kuna siis on rahad maha joodud ja ütleb, et raha pole ja iga inimene peab oma probleemidega ise hakkama saama. Kainena ma paremat meest ei oskaks tahta aga lapse närvid hakkavad ju üles ütlema kui ta näeb issit nädal kainena ja 2 joobes. Nüüd olengi ämma juures, kuna kodus ei sa enam olla, aga ta helistab ja räägib jälle, et ikka läheb ravile ja paneb ampulli aga kui koju lähen siis nagu poleks seda juttu olnudki või siis, et järgmine kuu lähme ja nii juba kuus aastat. Tahangi teada kas seda meest parandab ainult haud või saab teda kuidagi aitata, aga koju ma enam minna ei suud ja tahan oma elu, aga ma kardan kuidas ma saan tibuga üksi hakkama, sest täis tööpäevi ma teha ei saa, kuna olen lapsest saati haige ja see on pärinev. Juba selle pärast ma pean lapsega ära minema, kui tal see välja lööb, ei tea ma kuidas enam elada sest epilepsia on selline haigus mida ei soovita oma suurimale vihavaenlasele ka. Laps sai küll lasteaia koha aga ma ei jõuaks maksta ju korteri makse jpm. Andke palun natukene mulle suunda kuhu minna ja mida teha, aga ärge pakkuge, et kas saan elada vanemate juures, sest naad on ka joodikud ja sealt olen mina selle vihkamise saanud, kuna ise ei tarbi tilkagi.
Palun vastake kindlasti.
L