Paari- ja peresuhted

Tere,
Nii ma end tunnen, juba päris kaua aega...
Olin abielus 20 aastat. Mees oli kinnine, hoolimatu, ja mis kõige halvem, tarvitas alkoholi liiga palju. Lapsed - kuhu mul minna... jne. Tüüpilised abitu naise mõttekäigud hoidsid mind selles abielus. Samuti ju hoolimine, harjumus, ikkagi laste isa, kel oli ka häid külgi - kuldsete kätega töömees näiteks.

Olen väga hella hingega naine, kes vajab turvatunnet, ma ei ole osanud teha karjääri ega rikkust koguda... ise ma ütlen enda kohta - "lammas". Armastan üle kõige meie kahte last, kes on üle keskmise tublid ja hakkajad. Olen olnud nende jaoks olemas nii palju kui võimalik. Tütar töötab välismaal, poeg käib veel gümnaasiumis.

Paar aastat tagasi tuli mees mulle kallale, kaine peaga, surus mind kõripidi vastu seina. Ta olevat olnud armukade... Sain šoki ja tütrel, kes oli kodus, tekkis paanikahoog... minu rahulik ja tubli neiu nuttis öö läbi. Viskasime mehe välja, õigemini, palusime tal enda vanemate juurde minna, joomine lõpetada jne...
Mees käis mitu kuud ukse taga lõhkumas, saatis ähvardavaid sms-e jne. Olin vist ikka väga naiivne, kui lootsin, et sünnib ime... ma igatsesin midagi, kedagi, kes hoiaks - seda ei juhtunud.

Siis oli korraga keegi naine mu tolleks hetkeks töötu ja rahatu mehe nö üles korjanud ja enda juurde elama viinud. Sain uue šoki... ta pidanuks ju muutuma, kuidas sai keegi teine ta sellisena... Suur segadus valdas mind. Olin nii katki ja haavatav, et oleks vist joonud ka joonistatud kaevust.

Kohtasin meest, kes lohutas, hellitas ja pakkus mulle ja mu lastele kodu. Loomulikult olin nõus, sest vana elamise eest ei jaksanud enam maksta. Juba esimeste kuudega sai selgeks, et olin nii-öelda tööle võetud. Minu elu uue mehega seisnes tema eest hoolitsemises, tema vajaduste rahuldamises. Sa istudki liiga palju... mis sa täna siis nii väga teinud oled jne-jne...
Asi ei olnud õige... kui ta vajas intiimsust, oli magusam kui mesi, hellitas, ja mina mõtlesin, et ilmselt pean veel rohkem pingutama.

Tänaseks on seis selline, et ma enam ei jaksa... kohe mitte midagi...
Talvel käisin poes ja lootsin, et ehk murran jalaluu, siis saan äkki haiglas magada... hulle mõtteid mõtlesin - tahtsin ainult puhata... sellest elust.
Ei ole mul võimalik reisida, isegi spa on unistus ainult...
Magan kööginurgas külmkapi kõrval ja pean elukaaslase eest hoolitsema...
Ja ma otsin tööd, kus oleks elamist muretseda võimaldav palk... väikeses kohas on see ilmraske...
Ja ma olengi sidrun, tühi mis tühi. Mõtlen, et miks minul meestega ei vea, ometi pakun ju hellust ja hoolin...

Mõtlen, et pean ootama kui poeg gümnaasiumi lõpetab... et siis võin paela kaela panna. Mitte enne.
Kas ma jaksan oodata?
Vanemate tuge mul pole, olen üksi ja klammerdun laste külge, kuid proovin tugev välja paista... nad vajavad ema, nii nagu mina neid.
Lihtsalt olen väga väsinud, kurbusest, pettumusest, lootusetusest.
Olen kui vangis, iseenda valede valikute vangis...