Perekonnaõigus

Tere!

Olen trauma tagajärjel võimetu last kandma, kuid nii mina kui abikaasa oleme bioloogiliselt võimelised igati normaalseid sugurakke tootma. Lähedane inimene (pole sugulane) on nõus kandma minu eest meie last. IVF teostatakse välismaal, misjärel naaseksime Eestisse.
Kui nüüd sünnitada Eestis, siis kuidas oleks kõige mõistlikum korraldada lapse vanemlike õiguste sünnitajalt meie kätte minek? Või on mõistlikum sünnitada riigis, kus surrogaatemadus seaduslikult selgelt reguleeritud?

Minu isa on vana ja peab elama hooldekodus. Tema pension on väike ja hooldekodu eest tuleb meil õe ja vennaga juurde maksta. Esialgu leidsime isale kallima hooldekodu, kuna odavamates ei olnud kohta. Nüüd leidsime aga odavama koha ja tahame isa sinna viia. Isa keeldub minemast ja tahab jääda sinna, kus ta praegu oli.
Kas ei ole nii, et see kes maksab, ka valib, kuhu inimene panna? Mina suudaks oma osa maksta seda kallimat hooldekodu, kuid minu õde ja vend ei suuda ja ei ole sellega nõus. Mida teha? Kellel on seaduslik õigus?

Tere!
Lahutasin abikaasast. Soovin teada, mis vanusest alates on lastel iseseisvalt õigus otsustada, kelle juurde nad elama jäävad? Kohtusse minema ei hakka. Ette tänades.

Tere
Kirjutan oma venna murest. Nimel talle oli määratud alimendid esimesele pojale 2007-2015 kuni täisealiseni. Aga tema elu oli väga alla käinud mitmeid aastaid. Nüüd on kõik muutunud paremuse poole, aga alimendid on kokku summas 11000 eurot. Enne 2007 maksis ta korralikult. Tal on veel teisest kooselust kaks poega, kes samamoodi vajavad elatusraha, kuid kohtutäitur võtab isegi invaliidsuspensionist raha maha. Esimese lapse ema ja ka laps elavad 2010 aastast üldse Rootsi, mis lahenduse võiks leida, kas tasub kohtu poole pöörduda ja taotleda võla summa üle vaatamist, sest tegelikult pole arvestatud, et mul on veel kaks alaealist last?

Tere!
Kas oskate anda nõu kuidas arvutada elatisraha, kui 2 last veedavad u 1/3 ajast isaga ja 2/3 emaga. Päris võrdsed kulutused ei ole, et kompensatsiooni üldse mitte nõuda. Samas riikliku miinimumi nõudmine pole vist ka põhjendatud? Kusjuures emal on laste igapäevase transpordiga seoses märkimisväärselt suuremad kulutused kui isal. Vastavalt koosveedetud ajale on suuremad ka toidukulud ja proportsionaalselt elamiskulud. Kas ajakulu ja kohustust olla hoolduslehel kui lapsed on haiged (millega väheneb ema sissetulek) ka kuidagi arvesse võetakse? Kuidas võiks seda arvutada?
Mida arvate olukorrast, kus isa arvab, et kui tema oli 2 aastat tagasi (abielu ajal) tänu oma töögraafikule rohkem kodus ja hoidis ka haigeid lapsi, et ema ei peaks hoolduslehte võtma, siis temal on õigus nõuda, et nüüd oleks vaid ema haigete lastega kodus ja tema sellel ajal ema kaotatud sissetulekut kuidagi kompenseerima ei pea? Justkui isa oleks on 50% sellest kohustusest juba ette täitnud, kuigi olukorrad on täiesti erinevad.

Lugupidamisega

Tere! Lapse isalt võeti vanemlikud õigused, kuna ei suutnud maksta elatisraha ja on võlgades senini maksmata elatisrahade tõttu. Kas isa peab maksma elatisraha edasi peale vanemlike õiguste äravõtmist või peab maksma võlguolevad summad, mis on maksmata enne vanemlike õiguste äravõtmist?

Läksime 3 aastat tagasi lapse emaga lahku ja laps jäi minuga (isaga). Lapse ema andis sissekirjutuse osas nõusoleku. Nüüd vahetame taas elukohta. Kas uude kohta (5km kaugemal) on uuesti vaja lapse ema nõusolekut või ei ole see enam sissekirjutuse osas oluline?

Tere
Kui kohtumääruses on kirjas, et lapse isa kohustub maksma elatisraha kuni lapse täisealiseks saamiseni, kas see tähendab seda, et vaatamata sellele, et laps saab täisealiseks 11. klassi lõpus, 12. klassis lapse isa ei pea enam elatisraha maksma? Kas selleks, et ta automaatselt maksaks kuni lapse 12. klassi lõpetamiseni, pean ma uuesti kohtusse pöörduma?

Ette tänades

Ema ja isa vahel on kohtumääruse järgi lapse suve/koolivaheaeg jagatud pooleks (täpsem ajastus pole paika pandud). Ema dikteerib kui palju ja millal ta lapse isale annab, huvi kokkuleppe osas puudub. Ema soovib, et tema tahtmine jääks peale. Ta valib endale kõige paremad ajad (jaanipäev, juuli), isa võtku see, mis üle jääb. Veel nõuab ta, et isa oleks alati puhkusel kui laps on temaga, mis aga tähendab, et isa ei saa kunagi juulis puhata, sest juulis ta pole nõus last andma. Kuna isal on oma pere ja teine laps, siis ta tahab ka puhata juulis. Lisaks sellele nõuab ta, et isa annaks aru, kellega ja kus on laps isa juures viibimise ajal. Ta ei soovi, et laps oleks päevasel ajal, kui isa on tööl, isa abikaasaga. Siit ka küsimused: kui täpselt peab paika panema lapse suvepuhkuse (täpsed kuud ja pikkus)? Kas seda peab tegema kohtus? Mida teha kui ema nõuab omale sobivaid aegu ja ei ole nõus tulema kompromissile? Kas isa peab kõiges järgi andma? Kas emal on õigus nõuda, kus ja kellega on laps isa juures oldud ajal?

Tere, kas Eesti Vabariigis on seadust, mis kohustaks isa oma lubadusest lapsega kohtuda kinni pidada? Vanematel on ju võrdsed õigused ja kohustused. Lapse isa jõudis oma põhjendamatute kaebustega (et ema takistab lapsega kohtuda) sinnamaani, et kohus määras kohtumiskorra. Peale määruse jõustumist (mis annaks isale õiguse ja kohustuse last võtta) oli isa 2a kadunud. Peale 2a möödumist ilmus välja, ja väidab, et lapse ema takistas 2a lapsega kohtuda. Esitas uuesti kaebuse kohtusse.
Saan aru, et lapsel on õigus mõlema vanemaga suhelda. Aga kui laps enam ei taha, ei taha ka isa kutsuda isaks, vaid kõnetada nimepidi.
Milline seadus sunnib last isa juurde minna? Kas lapse emal on mingil moel õigus nõuda, et lapse psüühikaga nii ei mängita või ongi nii, et emal ainult kohustus anda last siis kui isal suva peale tuleb, hoolimata sellest mida laps ise tahab?