Perekonnaõigus

Lapse isa ei suhtle lapsega juba aasta aega ja 4 kuud ei maksa raha, kuhu ma pean pöörduma?

Isa kannab lapsele iga kuu elatise miinimumi. Teada on, et lapse kuised kulud ei ole suured ning ema proovib elada isa antud rahast ja lapsetoetusest (235+50). Paraku on see tekitanud olukorra, kus ema ka dikteerib, mida ta lapsele ostab. Isal ei ole sõnaõigust. Näiteks ei osta ta lapsele pidulikke riideid ning kui isal on vaja minna peole, siis on ainult kulunud riided. Lapsele ei osteta peaaegu kunagi uusi riideid. Kui arvestada, et nii ema kui isa peavad panustama võrdselt 235+235 ja lapseraha 50 eurot, kokku 520 eurot, lisaks on laps veel puhkuse ajal isaga ja isa peab ka siis maksma elatist emale, kuigi ka tal on kulud, siis mis seisukoht on selles küsimuses - kas emal on ainuisikuliselt õigus otsustada, mida ta lapsele ostab? Vaatamata sellele, et rahaliselt panustab isa ja ema oma raha lapse alla ei pane. Kas emal on üldse õigust niimoodi käituda, et ta lapsele oma raha ei kuluta? Mismoodi saab seda mõjutada?

Tere!
Palun andke teada, kui mõlemad lapse vanemad takistavad last oma vanavanematega suhelda, kuidas siis vanavanemad peavad tegutsema, st oma õigusi kaitsta? Kas neil on õigus pöörduda kohtu poole suhtluskorra määramiseks, millisel õiguslikul alusel?

Lugupidamisega ja ette tänades vastuse eest,

Oleme lahku kolimas, abielus ei olnud. Kooselu alguses ostsin ise korteri (elukaaslase roll selles oli null, va veidi sisustusega seotud asju), kuhu kõik elama asusime. Nüüd ostis teine vanem endale oma korteri, kuhu kolib elama. Laps hakkab olema mõlema vanema juures, sh ka öösel, minu juures jääb talle ka oma tuba alles. Siit küsimus, mil määral võiks teise vanema uue korteriga seotud kulutused (nt kommunaalmaksed, laenumaksed, sisustuskulud) olla lapse eluasemekuludeks, arvestades, et korterit on vaja eelkõige talle endale (laps oleks võinud ka minu juurde jääda) ja mil määral võiks lapse eluasemekulude hulka kuuluda ka minu varem tehtud ja edaspidi jooksvalt tekkivad kulud mu enda korteriga seoses, eriti arvestades, et pean üleval suuremat korterit kui oleks vaja puhtalt minu enda vajadustest lähtuvalt?

Meil on endise elukaaslasega imearmas väike 4-aastane tütar, kellega mul on superhea läbisaamine. Olgu öeldud, et mina elan Tallinnas aga tema Ida-Virumaal vanemate juures. Hetkel käivad meil oma endise elukaaslasega läbirääkimised elatisraha igakuise summa suurusest. Minu palk hetkel ei võimalda maksta talle maksimum summat, mida seadus ette näeb. Kuna minu lapse ema koos lapsega elab oma vanemate korteris, siis tõesti eluaseme kulud tal puuduvad aga lapsele olen nõus ju raha ometi maksma. Ta on nimetatud väiksema summaga kiirmenetluses rahul ainult siis kui loovutaksin talle n.ö "kauba peale" rohkem kuni 1500 € väärtuses kuldehteid, mis olen kunagi ise ostnud või on perekonna lapse vanavanaemalt saadud pärandus. Minu arust ei mängi 4-aastane laps kuldehetega keset tuba, vaid tal on vaja arendavaid mänguasju ja muud (näiteks jalgratas, mille talle ostsin)! Minu küsimus seisneb selles, kas see pole mitte väljapressimine ja lapse reaalseid huve sellise "tehingu" puhul eri arvestata... Kas peaksin palkama juristi, kes annaks mulle selles olukorras nõu?

Olen väga tänulik Teile vastuse eest,

lugupidamisega,

3a jooksul on sõlmitud erinavaid kirjalikke kokkuleppeid, kus on täpselt korraldatud lapsega kohtumiskorrad. Lapse isa ei ole viimase 3a jooksul suutnud neid (paha)tahtlikult korrektselt täita (valla lastekaitsetöötaja juures sõlmitud kokkulepe, lepitaja juures sõlmitud ja kohtulikult kinnitatud kokkulepe). Ehk käitub oma suva järgi. 1,5 puudus igasugune huvi lapse vastu. Määruse rikkumise osas on tehtud 2 avaldust kohtutäiturile, sh elatisvõla osas. Nüüd ootab ees uute kokkulepete sõlmimine (kuna eelmise kokkuleppe tähtaeg läbi). 9.a laps ise ei soovi bioloogilist isa külastada, kuna peab minu uut elukaaslast oma isaks.
1. kas on võimalik kohtulikult nõuda, et isadusest loobuks ja uus elukaaslane saaks lapse lapsendada?
2. või on ainus asi, mis lapse kasvatamise kergendamiseks teha saab, nõuda ainuhooldusõigust? Kas ainuhoolduse nõudmiseks piisab eelpool mainitud asjaoludest?

Tere!
Läksin oma abikaasast lahku ning mulle jäid 3 meie ühist last. Kolme lapse peale on mul õigus saada 705 eurot kuus? Laste isa väidab, et keegi temalt nii suurt summat nõuda ei saa, kuna tema ametlik palk on 600 eurot. Mis otsust sellisel juhul võib kohus ette võtta?

Tere
Kui korter on abikaasade ühisvara, siis kas abikaasad saavad selle kuidagi pärandada oma lapsele nii, et kui üks abikaasa sureb, siis läheks korteri omand kohe lapsele üle?

Kas elatisvõlglane saab taotleda kohtult eraisiku pankrotti, et elatisvõlast vabaneda?

Kuidas peaks isa käituma kui lapse ema on omavoliliselt (lapse isa sai sellest teada viimasel minutil) võtnud vastu otsuse kolida teise Eesti linna, mis asub 300 km kaugusel, mis raskendab oluliselt ühise hooldusõiguse teostamist? Tuues ettekäändeks, et tema perekond on seal ja tal on seal lihtsam ja kergem. Isa keeldus ka sissekirjutuseks loa andmisest, kuid Eesti riigis need seadused ei kehti ja väiksed linnad tervitada oma uusi kodanikke igal juhul.
Lisaks on lapse ema arvamusel, et lapse "solgutamine" kahe linna vahel ei ole mõeldav ja üritab leida takistusi isal lapse nägemiseks. Lapse isa on väga huvitatud lapsega koos olemisest ja oleks valmis teda ka ise kasvatama. Laps on 2,5 aastane.
Kas oleks kuidagi võimalik tühistada see omavoliline sissekirjutuse muutmine? Või on ainuke variant taotleda otsustusõigust? Ka lastekaitse töötajad tunduvad selle koha pealt üsna nõutud olema. Sest 6h last ühest linnast teise transportida päeva jooksul pole ka eriti mõeldav suhtluskorra paika panemisel.