Liiklusõigus

Küsimusele vastamiseks oleks hea teada, millise rikkumise kohta trahviteade koostati. Trahviteate sisuline õigusus sõltub sellest, milliseid asjaolusid üks või teine pool suudab tõendada. Trahviteate koostajal on asjast kindlasti oma versioon ja vaidluse korral langetatakse otsus tõenditele tuginevalt.

Mopeedi juhtimise lubatavus sõltub Teie vanusest. Kui olete sündinud enne 1993.a 1. jaanuari, siis mopeedi juhtimiseks ei ole juhiloa olemasolu vajalik. Kui olete sündinud hiljem, siis peate omama kehtivat juhiluba ja juhtimisõigust.

Kaebus väärteoasjas on riigilõivuvaba. Kui kaitsjat ei palka, siis kaebuse esitamine kulusid üldjuhul kaasa ei too.

Karistuse kergendamise otsustus on paljuski emotsionaalne otsustus. Seega tuleb hoolikalt läbi kaaluda, millise sõnumi, tõendite ja argumentidega kohtusse minna. Teinekord ei taga ka head tõendid ja argumendid soovitud edu.

Teile määratud karistus on LS § 227 lg 3 maksimum. Kui varasemaid karistusi ei ole, siis võib olla tegemist liiga karmi karistusega, kuid lõpliku seisukoha kujundamiseks on tarvis tutvuda teo tehioludega.

Lisakaristuse tähtaja kulgemist uue väärteo toimepanemine ära ei nulli. Lisakaristuse tähtaeg kulgem omasoodu edasi. Karistus on kuni 300 trahviühikut või arest kuni 30 päeva (LS § 201 lg 2).

Liiklusseaduse § 92 lg 12 viimase lause kohaselt teavitatakse sõiduki paigutamisest valvega hoiukohta sõiduki omanikku, valdajat või nende esindajat kirjalikult.

LS § 225 näeb ette väärteovastutuse joobes isiku või alkoholi piirmäära ületavas seisundis isiku mootorsõiduki juhtimisele lubamise või sellisele isikule juhtimise üleandmise eest. Selle sätte alusel teise isiku vastutusele võtmine eeldab, et oleks tuvastatud juhtimisele lubamise või juthimise üleandmise faktid.

Ühest vastust on siinkohal keeruline anda. Enamus kaskokindlustuse tingimusi näeb tõepoolest ette, et juhtimisõiguse puudumine võib välistada kahjuhüvitise maksmise. Samas tuleb silmas pidada ka seda, kas juthimisõiguse puudumine oli kahju põhjustamisega põhjuslikus seoses. Kui mitte, siis võib hüvitise täiemahulisest maksmisest keeldumine olla vastuolus seadusega. Samuti võib tähtsust omada asjaolu, et liiklusseaduse nõuded, sh nõue omada juthimisõigust, kehtivad teedel. Kui sõiduki liikumine toimus väljapool teed, saaks väita, et liiklusnormistik sellel ei kehti (välja arvatud LS § 69). Teisalt tuleb silmas pidada, kas kindlustustingimused välistavad kahjuhüvitise maksmise, kui kahju tekkis sõiduki liikumisel väljapool teed. Seega on selles olukorras mitmeid küsimusi, mis tuleb lahendada ja selgeks vaielda.

Teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab tekitatud kahju hüvitama (VÕS § 1043). Kui kahju tekitanu ei hüvita kahju vabatahtluikult, võib kahjustatud isik kahju hüvitamist nõuda kohtu kaudu. Kohtus peavad vaidlevad pooled oma nõudeid tõendama, st kahju saanu peab tõendama kahju olemasolu ja kahju tekitamise fakti, kahju tekitanu peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi või ei vastuta kahju tekitamise eest.

Kui kahjustatud isikul on olemas kahju tekitanud isiku kirjalik kinnitus kahju tekitamise ja vastutuse võtmise kohta (võlatunnistus), siis saab sellise kinnituse kohtus esitada ka tõendina kahju tekitamise kohta.

Tõlgendus, et üheaegselt tagurdavate sõidukite puhul tuleb lähtuda parema käe reeglist, ei ole seni õiguspraktikas sedavõrd juurutamist leidnud, et seda siinkohal soovitada. Pigem on üheaegselt tagurdavate ja liikuvate sõidukite kokkupõrgete puhul tegemist jagatud vastutusega. Tagurdava juhi suhtes kehtib eelkõige LS § 17 lg 5 p 6 ning § 49 lg 1. Kui tagurdav juht näeb teist tagurdavat juhti ja sõidukite liikumisjooned võivad edasise tagurdamise korral lõikuda, tuleb juhinduda LS § 50 lg 3 p-s 2 ja 3 sätestatust e. teist tagurdavat juhti tuleb käsitleda etteaimatava takistusena ja sellele otsasõidu vältimiseks tuleb vajadusel seisma jääda. Edasine olukorralahendus sõltub siis vastastikkusest viisakusest ja kujunenud olukorrast, silmas pidades LS §14 lg-s 2 ja § 16 lg-s 1 sätestatud põhimõtet vältida ohu ja kahju tekitamist.

Kui tagurdav juht ei märka teist tagurdavat juhti ja sõidab seetõttu sellele otsa, siis võib juht olla rikkunud ka LS § 33 lg 2 p-s 8 sätestatud liikuma hakkamise ohutuses veendumise kohustust.

Konkreetselt kirjeldatud olukorras eesõigusreeglit liiklusseadusest ei leiagi. Üldreegel on LS § 54 lg 2, mille kohaselt tuleb kitsal sõiduteel vastuliikuvast sõidukist möödumiseks hoida võimalikult paremale ning vajadusel võib sõita ka teepeenrale. Tõusul/langul sätetab teeanemise kohustuse LS § 54 lg 4 (teed peab andma laskuv juht) ja ühepoolse takistuse korral § 54 lg 3 (teed peab andma juht, kelle pool takistus on). Kui aga on tegemist mõlemapoolse takistusega või näiteks ka kinni tuisanud kitsa teega, siis teeandmise reegel puudub. Sellisel juhul tuleb üheaegselt kitsale kohale lähenevaid sõidukeid käsitleda teineteise suhtes etteaimatavate takistustena ning juhinduda tuleb LS § 50 lg 3 p-st 1 ja 2, mille kohaselt peab valitud sõidukiirus olema selline, mis võimaldaks sõiduki peatamise eespoolse nähtavusulatyuse piires mistahes etteaimatava takistuse ees. Kui tingimused seda nõuavad, tuleb seisma jääda. Edasi tuleb situatsioon lahendada terve mõistuse abil lähtudes LS §dest 14 ja 16 sätestatust e. vältides kahju põhjustamist. Kui tervet mõistust napib ja seeläbi tekib kahju, lahendab vastutuse küsimuse vaidluse korral kohus.

Oluline on teada teisaldamise alust. Samas sundmüüki ei saa sõidukit panna niisama. Sõiduki võõrandamine senise omaniku tahte vastaselt eeldab sõiduki konfiskeerimist e. senise omandisuhte sunniviisilist lõpetamiseks. Konfiskeerimisotsus tehakse üldjuhul koos süüteoasjas tehtava otsusega, millega mõistetakse süüdlasele karistus. Konfiskeerimisotsusele eelneb üldjuhul arestimisotsus. Mõlemaid otsuseid on sõidukiomanikul võimalik vaidlustada.

Konfiskeerimine on reguleeritud karistusseadustiku §des 83-85. Üldjuhul saab konfiskeerida süüteo toimepanijale kuuluvat sõidukit. Kolmandale isikule kuuluvat sõidukit saab konfiskeerida juhul, kui kolmas isik aitas süüteo toimepanemisele kaasa või teadis, et sõiduk on talle võõrandatud konfiskeerimise vältimiseks või on omandanud sõiduki turuhinnast oluliselt odavamalt.või süüteo toimepanija arvel.

Liisingulepingu (kasutuslepingute või omandiresvervatsiooniga müügilepingute) alusel kasutatavate sõidukite puhul konfiskeeritakse nimetatud lepingutest tulenevad varalised õigused (näiteks õigus saada tulevikus sõiduki omanikuks).