Lepinguõigus

Tere.

VÕS § 310 lg 1 sätestab, et kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. Seega muutus üürileping tähtajatuks pärast Teie mainitud kolmekuulise tähtaja möödumist. VÕS § 312 lg 1 kohaselt eluruumi üürimise puhul võib kumbki lepingupool tähtajatu üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. Kui lepingupool ei järgi ülesütlemisel ülesütlemiseks ettenähtud tähtaega, loetakse leping ülesöelduks ettenähtud tähtaja möödumisest (VÕS § 311 lg 2). Kui ülesütlemisest teatati teile 12.11.2021, siis teil on õigus eluruumi kasutada kuni 12.02.2022. See, mida kavatseb teha maakler ei saa omada õiguslikku tähendust. Korteri Teie nõusolekuta "tühjendamine" on käsitatav eluruumist väljatõstmisena ja tegemist on kriminaalkorras karistatava teoga. Nimelt KarS § 314 lg 1 kohaselt karistatakse ebaseadusliku läbiotsimise või eluruumist väljatõstmise eest rahalise karistusega.

Küsimusele, kas on õigus kompensatsioonile, kui kütteseadme paigaldaja ei teinud tähtaegselt tööd valmis ja tekitas lisakulusid, on vastus jaatav. Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisel (VÕS § 115 lg 1). See puudutab ka töövõtulepingut. Kui töövõtulepingus on pooled kokku leppinud töö eelarves, siis töövõtjale on see mittesiduv üksnes siis, kui selles on eraldi kokku lepitud. Sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv. Kui eelarve on siduv, siis tuleb eelarve suurenemine eraldi kokku leppida. Seega ei saa töövõtja nõuda lisatasu tuginedes üksnes sellele, et tema kulutused on suurenenud.

Lepingut nägemata pole võimalik küsimustele detailsemalt vastata.

Tere

TsÜS § 76 lg 1 sätestab, et tehinguga ei saa välistada ega piirata isiku õigust temale kuuluvat eset käsutada, sama prg lg 2 kohaselt, kui isiku õigus temale kuuluvat eset käsutada on tehinguga välistatud või piiratud ja isik käsutab eset, rikkudes seeläbi tehingust tulenevat kohustust, ei too see kaasa käsutustehingu kehtetust ja isiku vastu saab esitada üksnes kohustuse rikkumisest tuleneva nõude.

Seega korterit on võimalik käsutada (kinkida) isegi olukorras, kui laen on tagastamata ja laenulepingus on võõrandamise õigus välistatud, kõne alla võib tulla üksnes lepinguliste sanktsioonide rakendamine (nt leppetrahv). Praktikas selliseid piiranguid vähemalt panga ja tarbija vahel sõlmitud lepingutes vähemalt üldjuhul siiski ei ole ja panditud vara võõrandamine lepingulisi sanktsioone kaasa ei too.

Tegemist on agressiivse kauplemisvõttega tarbijakaitseseaduse § 18 lg 4 p 6 tähenduses, mille kohaselt kauplemisvõtet peetakse alati agressiivseks ja selle kasutamine on keelatud, kui sellega kaasneb kohese või hilisema tasu nõudmine tarbijale kaupleja kättetoimetatud kauba või osutatud teenuse eest, mida tarbija ei ole tellinud, või sellise kauba tagastamise või hoidmise nõudmine. Võite teatada sellest Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile. Lepingut Teil kauplejaga sõlmitud ei ole, seega ei ole Teil ka mingeid tasumisega seotud kohustusi. Kaupa ei saa kaupleja Teilt tagasi nõuda ka alusetu rikastumise sätete alusel, sest kõnealuste sätete kohaldamine tuleb kõne alla üksnes juhul, kui üleandja soovis saadu üleandmisega täita oma kohustust saaja ees. Kui üleandja ehk kaupleja teab, et ta ei täida üleandmisega oma kohustust konkreetse tarbija ees, siis ei saa ta kaupa alusetu rikastumise sätete alusel ka tagasi nõuda. Seega mida Te sokkidega teete (kas kasutate või hävitate) on Teie otsustada, mingeid kohustusi Teile sellest saadetisest ei teki.

Teie kirjeldatud asjaoludest nähtuvalt on üldse küsitav, kas tegemist on töövõtulepinguga. Töövõtulepinguga kohustub töövõtja valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö). Ehk siis töövõtulepingu esemeks on teatud (konkreetse) tulemuse saavutamine, mitte konkreetse töömahu (töötundide) täitmine. Teie lepingu puhul võib tegemist olla hoopis käsunduslepinguga, millega käsundisaaja kohustub osutama käsundiandjale teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Oluline on lepingu sisu, mitte selle pealkiri. VÕS § 631 kohaselt kumbki lepingupool võib nii tähtajalise kui tähtajatu käsunduslepingu erakorraliselt üles öelda, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni.

Kui tegemist on siiski töövõtulepinguga (lepingut nägemata pole võimalik sellele küsimusele jaatavalt vastata) ja kui tellija lepingut rikub, siis ka töövõtulepingut on võimalik erakorraliselt üles öelda. VÕS § 196 lg 1 kohaselt kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata (erakorraliselt) üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Kõnealune säte on kohaldatav ka käsundilepingu puhul.

VÕS § 652 sätestab ka tellija viivituse tagajärjed, töövõtulepingu ülesütlemisel võib tugineda ka VÕS § 652 lg-tele 2 ja 3. Nimetatud sätete järgi, kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasa, ja ta viivitab selle teo tegemisega ning rikub sellega ühtlasi oluliselt lepingut, võib töövõtja lepingu üles öelda ning nõuda tehtud tööle vastavat osa tasust ja nende kulutuste hüvitamist, mis tasus ei sisaldu. Kui tellija vastuvõtuviivitus tekkis tellija süü tõttu, võib töövõtja lepingu ülesütlemisel nõuda kogu kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud summa, mille ta hoiab lepingu ülesütlemise tõttu kokku kulude osas või omandab oma tööjõu teistsuguse kasutamisega või oleks võinud mõistlikult omandada.

Võlausaldaja võib võlgnikult nõuda viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Teie kirjeldatud lepinguline sanktsioon on käsitletav minu hinnangul pigem leppetrahvina. Tuleb silmas pidada, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Seega tuleb Teil vastav nõue juba praegu esitada.

Servituutide temaatikat, teadmata nende sisu, ei ole võimalik kommenteerida. Iseenesest võite Te müüjalt küll nõuda vastava kohustuse täitmist, kuid üksnes siis kui kohustuse täitmine on müüja jaoks võimalik. Kohustuse täitmist ei või nõuda, kui 1) kohustuse täitmine on võimatu; 2) kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas; 3) võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil; 4) kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga teenuse osutamises. Siin võibki tekkida küsimus, kas müüja jaoks on vastava kohustuse (servituutide lõpetamine) täitmine üldse võimalik.

Tere

Müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem (VÕS § 218 lg 1). Müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma (VÕS § 218 lg 4). Müüja vastutab VÕS § 218 lg-st 1 tulenevalt müügieseme puuduste eest ka juhul, kui ta neist puudustest ei teadnud ega pidanudki teadma (vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). Riigikohus on leidnud oma praktikas sedagi, et müüja vastutust ei mõjuta isegi see, kui ostja võtab endaga kaasa asja ülevaatusele inimese, kes on ehitusalase kogemusega, varjatud puuduste tuvastamisel tuleb lähtuda eriteadmisteta isiku, mitte asjatundja mõistlikest ja põhjendatud järeldustest. Viidatud sätted lubavad väita, et Teie kirjeldatud varjatud puuduse eest müüja vastutab ja seda vaatamata sellele, et üleandmise ja vastuvõtmise aktis on märgitud "hilisemaid pretensioone ei rahuldata".

Teie kirjeldatud asjaoludel ei ole minu hinnangul võimalik auto tagastamisest ehk müügilepingust taganemisest rääkida. VÕS § 116 lg 1 kohaselt lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Olulise lepingurikkumise kriteeriumid sätestavad sama paragrahvi lõike 2 punktid 1-5. Teie kaasusest selliseid kriteeriume ei nähtu. VÕS § 223 lg 1 kohaselt loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Tarbijalemüügi puhul loetakse müüja oluliseks lepingurikkumiseks ka asja parandamise või asendamisega ostjale põhjendamatute ebamugavuste tekitamist (lg 2). Ka selliseid asjaolusid Teie kaasusest ei nähtu. See, et puudus on teoreetiliselt ohtlik, kuid see on kõrvaldatav ja müüja on puuduse ka kõrvaldanud, ei anna alust müügilepingust taganeda.

Lepingust taganemisel, kui sellise võimaluse olemasolu saaks käesoleval juhul teoreetiliselt jaatada, peate arvestama VÕS §§ 189 lg 1 ja lg 2 p 1 sätestatuga, mille kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Tagastamise või väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtuse, kui tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, muu hulgas, kui üleantu seisneb teenuse saamises või asja kasutamises. Seega peate müüjale kasutuseelistena hüvitama vahepeal olnud võimaluse autot kasutada. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas (vt nt RKHKo 3-3-1-18-06) on leitud, et sõiduauto kasutuseelise väärtuseks on 0,4-1% auto soetushinnast iga 1000 läbisõidetud km kohta. Nimetatud kasutuseelisele on müüjal õigus VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi ja Te peate seda müüjale hüvitama. Seega ei pruugi auto tagastamine ehk lepingust taganemine olla kaugeltki efektiivne õiguskaitsevahend.

Tere,

Küsimuses esitatud faktikogum ei võimalda küsimusele ammendavalt vastata.

Pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused. Kui laen on antud kolmeks aastaks, siis muutub laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks kolme aasta möödudes ka pärija suhtes.

Konkreetset laenulepingut ja selles sisalduvaid tingimusi nägemata ei ole võimalik vastata küsimusele, kas lepingut on võimalik "vähendada" või näiteks üles öelda ka enne kolmeaastase tähtaja saabumist. Standardsete tingimustega laenulepingu puhul selline võimalus pigem puudub.

Kui maa on ühtlasi ka tagatiseks (st. koormatud hüpoteegiga), siis laenu tagastamise kohustuse rikkumisel on võimalik hüpoteegilepinguga pöörduda kohtutäituri poole ja pöörata sissenõue kinnisasjale. Kui kinnisasi ei ole hüpoteegiga koormatud, siis seda ei saa lihtsalt võla katteks nö "tagasi küsida", tuleb pöörduda kohtusse vastava nõudega (laenu tagastamine + intress, kui selles on kokku lepitud + viivis) ja kui kohus nõude rahuldab, siis on võimalik jõustunud kohtuotsusega pöörduda kohtutäituri poole ja pöörata sissenõue kinnisasjale.

Tere.

Kui sõidukil on vigu, mida ei suudeta parandada (nt rehvirõhu anduri probleem) ja sõiduk ei vasta lepingutingimustele, siis Teil on õigus lepingust taganeda VÕS §§ 116 lg 2 p 5 ja 223 lg 1 alusel. Tarbijalemüügi puhul annab VÕS § 223 lg 2 täiendava võimaluse lugeda müügilepingu rikkumise oluliseks, kui asja parandamise või asendamisega tekitatakse tarbijast ostjale põhjendamatuid ebamugavusi.

Teie esile toodud asjaolud annavad minu hinnangul aluse väita, et müüja on lepingut oluliselt rikkunud ja Teil on õigus lepingust taganeda ja nõuda müügihinna tagastamist.

Lepingust taganemisel peate siiski arvestama VÕS §§ 189 lg 1 ja lg 2 p 1 sätestatuga, mille kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Tagastamise või väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtuse, kui tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, muu hulgas, kui üleantu seisneb teenuse saamises või asja kasutamises. Seega peate müüjale kasutuseelistena hüvitama vahepeal olnud võimaluse autot kasutada. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas (vt nt RKHKo 3-3-1-18-06) on leitud, et sõiduauto kasutuseelise väärtuseks on 0,4-1% auto soetushinnast iga 1000 läbisõidetud km kohta. Nimetatud kasutuseelisele on müüjal õigus VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi.