Lemmikloomad

Sooviks teada, et palju aega peab kiisul poegimisest möödas olema, kui võib teda steriliseerima minna? Meie kiisul on juba kolme kuused pojad ja üks neist otsib endale veel kodu, teised kaks uue kodu juba leidnud :) Kiisu ikka veel imetab, ega imetamise ajal ei või vist oppi teha või kuidas sellega on? Kaua näiteks pärast viimase poja andmist peab vahe olema? Millist loomakliinikut Teie soovitate?

Kui lahkume päevaks tööle, siis õhtul koju tulles on taksipoiss tuppa jalga tõstnud toolijalgadele. Ta on juba 2-aastane. Mida kauem ära oleme, seda rohkem on tilgutatud ja nii iga päev, kui meid kodus ei ole. Käime hommikul ka pikemalt jalutamas. Tundub, et ta teeb jalutuskäigul kõik oma hädad ära. Koju jäädes jätame ta ainult ühte tuppa, sest teistes tubades ta hakkab pahandust tegema, on kardinaid katki tirinud, vannitoa prügikasti tuhninud laiali jne., seega on ta elutoas kus on ruloo, mida ta kätte ei saa. Aga ikka suur probleem on tema pissimine, ka vaip on juba prügimäel.

tänan Teid vastamast

Tere,
Mul on kodus 8-kuune isane yorkshire. Ta on suhteliselt arg. Nii et kui väljas käime temaga, siis kardab igat krõbinat ja ka pimedust, väljas ta teeb oma häda väga harva. Toas on meil ka ajalehed pandud, et ta oma häda sinna teeks kuna väljas ta kardab suhteliselt palju, isegi tuult. Aga ka ajalehe peale teeb väga harva. Üldiselt teeb sinna kuhu juhtub, kakab ja pissib vaipadele ja põrandale. Mõnikord tuleme just väljast, seal ta midagi ei tee ja kui tuppa jõuame, siis kakab tuppa. Oleme keelanud mitu korda, ta saab aru kui keelame ja nii kui midagi on teinud valesse kohta, siis ta ise poeb juba diivani alla peitu. Saab aru, et valesti on teinud ja kardab pahandamist aga teeb ikka ja jälle uuesti. Mida ma peaksin tegema?
aitäh

Tere!
Ostsime paberitega uue generatsiooni tõu Siiami preili (suured kõrvad, peenikesed pikad jalad), kes ilmselt kolimisstressist (2,7 kuu vanuselt) juba esimesel päeval haigestus (reis oli pikk, kiisu pärit naaberriigist). Algul oli vaid üks silm punane, kuid juba järgmisel päeval mõlemad silmad paistes ja mädased. Paanikas olles läksime kohe arstile, kes määras Fucithalmic silmatilgad. Asi paremaks ei läinud, vastupidi... silmad olid juba peaaegu täiesti kinni puhastamisest ja tilkadest hoolimata ja kuna kahtlesin arsti pädevuses läksime teise arsti juurde, kes arvas, et on viirus ja määras antibiootikumid ja Oftan silmatilgad. Tundus, et ravi mõjub (kiisu sööb, kaal tõusnud ja on mänguline), 1 silm on nüüdseks (haigus kestnud 9 päeva) täiesti ilus ja juba on näha ka sinist silmavärvi, kuid eile hommikul läks teine silm (silm millest kõik alguse sai) uuesti täiesti tulipunaseks ja kolmas laug paistes ja selle silmaga ta kindlasti hetkel ei näe. Kasutan ikkagi tilku edasi, kuid kardan pisikese silma pärast. Võimalus on muidugi, et ta on öösel mänguhoos oma silma lihtsalt vigastanud, kuid kuidas seda selgeks teha? Kas viiruse (herpes) puhul võib olla tagasilööke ja hoopis silm hullemaks minna? Või ehkki antibiootikum mõjus, kas võib olla, et tegemist siiski mingisuguse hullema haigusega? Kas pisike võib sellest haigusest pimedaks jääda, ehk peaks kiiremas korras kassi silmaarstile viima?

Lisaks küsin, et kas tegu võib olla mingisugusest geneetilisest haigusest tingitud veaga või tõukassile omase haigusega, kuna paberite kohaselt ei tohiks tal midagi viga olla? Küsin, kuna olen kasvatanud kolme kassi, küll isaseid, kuid kellelgi pole kordagi viirushaiguseid olnud. Hetkel kass elab üksi, teisi kasse pole.
Ja kas selline viirushaigus võib mõjutada järglaste tervist, kuna kiisu on näitusekass ja sobilik ka aretusemaseks ning on võimalik haruldase värviga siiami kandja. Kui jah, siis on ilmselt targem pisike steriliseerida ja pakkuda talle vaid armastavat kodu?

Olen väga tänulik Teie nõuande eest!

Tere!
Pöördun Teie poole murega, kuna viimaste nädalate jooksul olen märganud, et minu suurel segaverelisel koeral (10+ aastat vana) on peale lamamist jalad kanged ja kohati ka lonkab ja niutsub. Sellist asja pole varem olnud, ehk seepärast, et oli suvi ning niiskust vähem? Seda on väga raske pealt vaadata, tahaks midagi teha, aidata, leevendada. Probleem seisneb sellest, et koer ei lase juba väiksest peale endale kedagi ligi (isegi pereliikmeid mitte), kes on süstlaga ja veel vähem võõrast inimest (loomaarst), muutub lausa kurjaks, kuigi muidu on väga leebe ja sõbralik koer. Kas on ka muid võimalusi valu vaigistamiseks peale süstimise? Näiteks suukaudsed ravimid, toiduga anda? Ning mis oleks üldse võimalused, kuidas saab koera elu paremaks muuta?

Suur aitäh vastamast!

Tere! Olen otsinud ja otsinud meie pere probleemile lahendust, aga nüüd on mõistus otsas. Nimelt meie 1-aastane buldogi-labradori segune koerapreili (steriliseeritud juunis) on järsku hakanud oma pessa pissima. Ja ikka loiguna, mitte lihtsalt sirtsutades. Elame muidu korteris, kuid suve veetis koer maal päev otsa nö "vabaduses", hommikul lasime õue ja õhtul enne magamaminekut tuli tuppa tagasi. Siis oli ka luksus oma hädasid teha siis, kui hing ihaldas. Nüüd aga käime 4x päevas väljas (1. kohe pärast ärkamist hommikul, ca 9 paiku pikem tunniajane metsaskäik, õhtul peale tööd ja enne magama minekut). Teeb kõik oma asjad ära, pärast aktiivsemat mängimist pissib tihemini mõned korrad. Nüüd viimase 2 nädala jooksul on ta hakanud aga une pealt oma pessa pissima (mujale mitte). Nii öösel, kui päeval. Ja päeval pole vahet, kas keegi on kodus või mitte. Ei anna märku ka, et tahaks välja saada (muidu tuli juurde ja andis märku, kui häda oli). Lihtsalt une pealt pissib. Ja siis "jääb vahele" ja hakkab ennast lakkuma, sest aeleb oma pissiloigu sees edasi. Kui küsid, et mis teed - teeb õnnetu näo pähe ja saab aru küll, et nii ei tohi. Aga ikka teeb. Vahetasin just kuivtoidu pudru vastu (mitmeviljapuder hakklihaga, hommikuti juurde teelusikatäis kalamaksaõli ja õhtuti 1 muna), niikauaks kui leian talle sobiva uue toidu, sest ta lihtsalt streikis oma kuivtoiduga. Puder on aga väga kiirelt söödud ja nägu peas, nagu tahaks veel, lõhki sööta aga ka nagu ei julge. Kas võib olla, et pudru toiteväärtus on väiksem, kui krõbinatel ja ma lihtsalt olen ise koera stressi ajanud sellega? Isu on tal hea, muidu on rõõmsameelne ja mänguhoos ja muul ajal mingit pissimist ei ole. Tema pesaks on tugitool, mis on elutoas ja ta on kogu aeg oma pererahva keskmes, armastatud, mängitatud, tegeldud ja õpetatud. Ma ei oska mitte midagi enam peale hakata. Ainus asi, mis ma olen välja mõelnud ongi see toidu vahetus ja maalt linnatulek. Mainin veel, et kutsikaeas oli tal 3x põiepõletik ja sellega olen tuttav. Seda pole aga tänu steriliseerimisele enam olnud (põletik oli emakas, mis mõjutas ka põit lõpuks) ja ei tundu ka seekord olema. Palun Abi! :(

Kassipoeg oli umbes 1-kuune, kui pesa leidsime, ema polnud. Võtsin endale, kuid kahjuks oli juba kassipojal tugev nohu, roheline. Olen käinud temaga kahel korral loomaarsti juures ja saanud mõlemal korral antibiootikume, algul vedelik, hiljem tabletid, aga kahjuks pole aidanud. Nohu on endine ja nina kinni. Hetkel on kassipoeg umbes 4,5 kuune. Aidake palun, ma kardan väga tema pärast.

Tere!
Küsimus siis selline, kas eestis on võimalik ja kus kohast osta endale Marmosett ahv?

Tere. Võtsime umbes nädal tagasi isase kassipoja. Kiisuhärra sündis 24 juuni ja on täielikult toakass. Sööb KitKati konservi ja natuke krõbinaid. Kõik oli korras, kiisu sõbralik ja uue koduga leppinud. Kuid, asi selline - kassipojal on käpal luumurd. Saime arstilt 2 süsti - valuvaigistava ja antibiootikumi (kuna oli ka 40 palavik). Peale koju minekut on kass kui äravahetatud. Käisime arstil küll alles eile, kuid kardan, et tema halb käitumine jääbki. Nimelt on kass täiesti pöörane - arst keelas igasuguse hüppamise tegelikult ära. Kass on nagu täiesti omas maailmas. Täna oli - ajas taga oma saba (mida ta varem eriti ei teinud, kuid nüüd teeb kogu aeg), mina hüüan teda või koputan vastu maad või kõristan ta mänguasja, kuid ta ei tee üldse väljagi. Kui ta vahepeal maha rahuneb siis sööb ilusti. Kui tal see "hoog" on peal, ei lase ta mind endale absoluutselt ligi ja kui laseb, siis hammustab ja küünistab või vaatab tigeda näoga ja ajab end turri. Jookseb lihtsalt ringi nagu pöörane. Arst arvas, et kassil lihtsalt valus ja ebameeldiv. Samuti soovitas ta kassist mitte välja teha ja lasta tal omaette olla - on see ikka heamõte? Kuid kui selline käitumine jääbki? Ja mida saaksin teha, et oma armast kiisut tagasi saada? Kuidas karistada ja kas üldse peaks? (Ei tea kas see on oluline aga nüüd närib asju eriti valimatult ja palju - koguaeg ainult närib).

Tere,
Mul on selline mure, et tulin 2 aastaks välismaale ja koju pidin jätma oma 1-aastase Yorki tüdruku. Ta on heades kätes mu emaga. Kuid siiski väga muretsen ja igatsen teda ja küsimus olekski selline, et kui ma 2 aasta pärast tagasi lähen, kas ta võtab mind ikka omaks ja kõik läheb vana moodi edasi?
Ette tänades