Liiklusõigus

Ei oska siinkohal paraku kommenteerida küsimuses kirjeldatud ülevaatuspunktide tegevust - tausta selgitamine vajab täiendavat analüüsi. Mootorsõidukite tehnonõuete kontrollimist reguleeriva MKM määruse kohaselt võib 30 päeva jooksul piirduda üksnes nende sõlmede kontrollimisega, mille tõttu sõiduki korduvale ülevaatusele suunati (teatud juhtudel võib see tähtaeg olla ka mõnevõrra pikem). Peale selle tähtaja möödumist, tuleb kontrollida sõidukit tervikuna e. nagu korralisel ülevaatusel. Vbl sellest tuleneb ka ülevaatuspunktide küsimuses kirjeldatud käitumine.

Usun, et enamus õppesõidusõidukeid kuuluvadki firmadele (autokoolidele või liisingufirmadele).

Kui peate silmas, kas sõidupraktikat (õppesõit ja sõidupraktika ei ole samatähenduslikud mõisted liiklusseaduse tähenduses) tohib teha firmaautoga, siis liiklusõiguslikus aspektis ei oma tähtsust, kas sõidupraktikal kasutatav sõiduk kuulub eraisikule või juriidilisele isikule. Samas juriidilisele isikule kuuluva sõidukiga erahuvides sõidupraktika läbiviimisel tuleb arvestada maksuõiguslike erisustega e. erisoodustusi puudutavate regulatsioonidega.

Pigem on siin tegemist leppetrahvilise sanktsiooniga, mitte karistusõigusliku sanktsiooniga. Lepingulises suhtes ei ole keelatud leppida mõnede kohustuste rikkumise puhuks kokku leppetrahv. Kohustus seisneb näiteks selles, et juht on kohustatud järgima kehtestatud kiiruspiiranguid ja mitte neid ületama. Lepitakse kokku, et juhi kohustuse täitmist kontrollitakse GPS seadme abil ja kui viimane registreerib ülekiiruse, saab lepingupool õiguse kohaldada leppetrahvi. Selline kokkulepe teenib ilmselt vara säilimise ja mittekahjustumise huve, kuivõrd ülekiirus on sage liiklusõnnetuste põhjus ja liiklusõnnetuses võib teatavasti vara kahjustuda.

Kas sellist lepingutingimust tuleb pidada mõistlikuks või ebamõistlikuks, ma olemasoleva info põhjal hinnata ei saa, kuna arvamuse andmiseks on vajalik analüüsida ka lepingu olemust ja teisi tingimusi, samuti poolte huve ja eesmärke lepingu sülmimisel.

Parkimiskohta tähistavat ühekordset pidevjoont tohib ületada üksnes manööverdamisel. LS § 21 lg 4 p 8 kohaselt ei tohi parkida kohas, kus see takistaks teise sõiduki sõitmist parkimiskohale või väljasõitu sealt.

Üks võimalus on parkimiskohale sõitu takistava pargitud sõiduki fotografeerimine ning foto saatmine koos väärteoteatega politseile menetlemiseks. Kas politsei juhtumit menetlema hakkab, on iseküsimus.

Kui parkimiskoht on isiku omandis, siis saab ta valduse rikkuja vastu kasutada kõiki omaniku õiguskaitsevahendeid, sh nõuda valduse rikkumise lõpetamist kohtu kaudu.

Reegleid eirava parkimise eest võib kohaldada mitmeid mõjureid - viivistasu, leppetrahv, hoiatustrahv või trahv väärteomenetluses. Kõigile neile mõjutusliikidele kehtib erinev menetluskord, sh vaidlustamise kord. Seega teadmata, millise konkreetse trahviotsusega oli tegemist, on keeruline küsimusele vastata.

Samas avalikus tasulises parkimisalas parkimistasu maksmata jätmise korral määratakse mootorsõiduki omanikule või vastutavale kasutajale viivistasu. Selle puhul ei ole vahet, kes oli sõidukit juhtinud isikuks. Viivistasu saanud isikul on võimalik kasutada tsiviilõiguslikke tagasinõudeinstrumente talle kahju tekitanud juhi vastu.

Liiklusseaduse § 106 lg 1 sätestab, et juhtimisõigus ja esmane juhiluba antakse isikule, keda ei ole karistatud teatudliigiliste liiklussüütegude eest, sh juhtimisõiguseta sõidu eest. Karistatust arvestatakse karistusregistri andmete alusel. Karistusregistrist kustutatakse väärtegude karistusandmed ära ja kantakse arhiivi, kui karistuse täitmisest on möödunud 1 aasta. Rahatrahvilise karistuse täitmine on trahvi tasumine. Seega ei hakka karistusandmete kustutamise 1 aastane tähtaeg kulgema enne trahvi lõplikku tasumist.

Kiirendamaks lubade tegemiseks sobiva aja kättejõudmist, võib kaaluda trahvi tasumiseks raha laenamist teistest allikatest eesmärgiga maksta trahv koheselt ja korraga ning perioodilisi tagasimakseid teha edaspidi uuele võlausaldajale.

Jään vastuse võlgu, kuna ei saa küsimuse pinnalt aru, mida peetakse silmas "ajutise loa" all. Kui luba vastab rahvusvahelistele nõuetele, siis on ta kehtiv. Kui mitte, siis kahtlen tema kehtivuses.

Sõidupraktika saamise eesmärgil sõiduki juhtimine väljapool õppesõidutunde on lubatud üksnes LS § 96 lg 4 kohaselt tingimusel, et isikul oleks kaasas koolituskursuse õpingukaart või tunnistusning sõidukis viibib juhi kõrval LS § 109 lg-s 2 kirjeldatud tingimustele vastav juhendaja. Muul juhul ei ole sõiduki juhtimine teel juhtimisõigust mitteomava isiku poolt lubatud ning sellekohane tegevus võib tuua kaasa väärteo- või kriminaalvastutuse (üstemaatilise rikkumise korral)

Uluk e. metsloom on Eesti õiguse kohaselt peremeheta vara, seega ei ole kedagi, kes uluki poolt põhjustatud kahju eest vastutab. Riik ei ole metsloomade suhtes loomapidaja.

Teoretiseerida saab küll selle üle, kas teeomanikult on võimalik küsida kahjuhüvitist sel alusel, et teeomanik ei taganud ohutut liiklust e. ei olnud tõkestanud metslooma pääsu teele ega hoiatanud juhti sellisest ohust. Selliseid nõudeid minu teada kohtus menetletud ei ole, mistõttu võimalikku lahendit on küllaltki keeruline prognoosida.

Teisele isikule põhjustatud kahju eest vastutab kahju tekitaja. Alaealise poolt põhjustatud kahju eest vastutavad tema vanemad, kuid teovõimeline täisealine isik, isegi, kui ta on kõrges vanuses, vastutab enda tekitatud kahju eest ise. Kahjunõude saab esitada kohtusse, kui isik vabatahtlikult tekitatud kahju ei hüvita. Kahju välja mõistvat kohtuotsust on võimalik täita isiku vara arvelt. Seega, kui kahju tekitajal on vara, millele sissenõuet pöörata, võib kohtutäitur sellise vara arvelt kohtuotsusega tunnustatud nõuet täita. Kui isikul aga vara ei ole ja ei ole ka sissetulekuid, millele on võimalik sissenõuet pöörata, siis ei ole välistatud, et kahjustatud isikul puudub oma nõude realiseerimiseks reaalne võimalus. Sellise riski vastu aitab vara kindlustamine.