Liiklusõigus

Ei, autots, mida pukseeritakse, ei või juhtida juhtimisõigust mitteomav isik.

Isikuandme kaitse üldmääruse (ÜM) (EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2016/679) art 17 kohaselt on andmesubjektil õigus nõuda, et vastutav töötleja kustutaks põhjendamatu viivituseta teda puudutavad
isikuandmed ja vastutav töötleja on kohustatud kustutama isikuandmed põhjendamatu viivituseta, kui kehtib üks
järgmistest asjaoludest:
a) isikuandmeid ei ole enam vaja sellel eesmärgil, millega seoses need on kogutud või muul viisil töödeldud;
4.5.2016 ET Euroopa Liidu Teataja L 119/43
b) andmesubjekt võtab töötlemiseks antud nõusoleku tagasi vastavalt artikli 6 lõike 1 punktile a või artikli 9 lõike 2
punktile a ning puudub muu õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks;
c) andmesubjekt esitab vastuväite isikuandmete töötlemise suhtes artikli 21 lõike 1 kohaselt ja töötlemiseks pole
ülekaalukaid õiguspäraseid põhjuseid või andmesubjekt esitab vastuväite isikuandmete töötlemise suhtes artikli 21
lõike 2 kohaselt;
d) isikuandmeid on töödeldud ebaseaduslikult;
e) isikuandmed tuleb kustutada selleks, et täita vastutava töötleja suhtes kohaldatava liidu või liikmesriigi õigusega ette
nähtud juriidilist kohustust;
f) isikuandmeid koguti seoses artikli 8 lõikes 1 osutatud infoühiskonna teenuste pakkumisega.
2. Juhul kui vastutav töötleja on isikuandmed avalikustanud ja peab lõike 1 kohaselt isikuandmed kustutama, võtab
vastutav töötleja kättesaadavat tehnoloogiat ja rakendamise kulusid arvestades tarvitusele mõistlikud abinõud, sealhulgas
tehnilised meetmed, et teavitada kõnealuseid isikuandmeid töötlevaid vastutavaid töötlejaid sellest, et andmesubjekt
taotleb neilt kõnealustele isikuandmetele osutavate linkide või andmekoopiate või -korduste kustutamist.
3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata sel määral mil isikuandmete töötlemine on vajalik
a) sõna- ja teabevabaduse õiguse teostamiseks;
b) selleks, et täita vastutava töötleja suhtes kohaldatava liidu või liikmesriigi õigusega ette nähtud juriidilist kohustust,
mis näeb ette isikuandmete töötlemise, või täita avalikes huvides olevat ülesannet või teostada vastutava töötleja
avalikku võimu;
c) rahvatervise valdkonnas avaliku huviga seotud põhjustel kooskõlas artikli 9 lõike 2 punktidega h ja i ning artikli 9
lõikega 3;
d) avalikes huvides toimuva arhiveerimise, teadus- või ajaloouuringute või statistilisel eesmärgil kooskõlas artikli 89
lõikega 1 sel määral mil lõikes 1 osutatud õigus tõenäoliselt muudab sellise töötlemise eesmärgi saavutamise
võimatuks või häirib seda suurel määral, või
e) õigusnõuete koostamiseks, esitamiseks või kaitsmiseks.

Esitasin ülalpool väljavõtte andmete kustutamist puudutavast regulatsioonist. Täpsema info saamiseks soovitan täpsustavate küsimustega pöörduda Andmekaitseinspektsiooni poole

Soovitan vaidlust välimiseks leida autot lükkama isik, kellel on juhtimisõigus olemas. Küsimus sellest, kas sõidukit lükkav isik on juht või mitte, ei ole õiguspraktikas veel selget vastust saanud, mistõttu ei saa välistada, et mõnigi politseiametnik võib sellist tegevust pidada mootorsõiduki juhtimiseks. LS § 2 p 41 kohaselt loetakse mootorsõiduki juhtimiseks ka juhi kohal mitteviibiva isiku tegevust, mis mõjutab juhtimisseadiste abil mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust. Seega on võimalike vaidluste vältimiseks mõistlik leida mootorsõiduki kulgemist rooliratta abil suunama juhtimisõigust omava isiku. Hoogu lükkav isik juhi mõiste alla pigem ei mahu.

Printsiibis peaks kahju põhjustanud bussi kindlustus katma kahjustatud bussi kahjustused. Kahju põhjustanud bussi kahjustusi kindlustus ei kata ja sellise kahju eest vastutab kahju tekitanud isik. Kui ettevõttel on olemas ka vabatahtlik kindlustuskaitse, siis võib kahju põhjustanud isik vastutada ka üksnes kindlustuslepingus sätestatud omavastutuse ulatuses. Kui vabatahtlikku kindlustuslepingut ei ole siiski sõlmitud, võib tööandja töötajalt nõuda kahju hüvitamist, kuid sellise nõude puhul tuleb silmas pidada, et töösuhtes tekitatud kahju hüvitamisele kehtib eriregulatsioon, e. töölepingu seadus näeb ette mitmeid kitsendusi töötaja kasuks.

Esimesele küsimusele vastates tuleb märkida, et püstitatud küsimusele tuleb vastus leida läbi kohtupraktika. Autojuhil on LS § 35 lg 4 kohaselt kohustus mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Ülekäigurada on sõidutee osa. Seega kui jalakäija on astunud või astumas sõiduteele, peab juht LS § 35 lg 4 regulatsioonist juhinduma. Edasine on küsimus faktilistele asjaoludele antavast hinnangust. Kui jalakäija astus sõiduteele 3 sõiduraja kaugusel, siis võib küsida, kas juhi poolt ülekäiuraja ületamine ohustas jalakäijat või mitte. Iga olukord on erinev, seega täpsemaid juhiseid siinkohal anda on keeruline.

Vastates teisele küsimusele, siis keelumärkide 35 (möödasõidukeelu märk kannab numbrit 352) mõjupiirkond ulatub märgist kuni märgi taga oleva lähima ristmikuni, ristmiku puudumisel kuni ASULA LÕPUNI või piirangut lõpetava märgini (MKM 22.02.2011.a määrus nr 12 " Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele" § 8 lg 2 p 1).

Kuigi liiklusseadus kehtib § 1 kohaselt teedel, siis ei ole sellele vaatamata vastus esitatud küsimusele ühene.

1) Üldjuhul kehtib LS Eesti teedel, välja arvatud § 69 (joobeseisund). Sellest tulenevalt saaks öelda, et teedeta alal mootorsõiduki juhtimise korral mootorsõiduki juhtimise õigust omamata, liiklusseaduses ette nähtud karistust mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest justkui kohaldada ei saaks.
2) Tuleb tähele panna, et kui mootorratas on registreeritud maastikusõidukina, siis on juthimisõigus nõutav ja maastikusõiduki juhtimise korral juhtimisõigust omamata, võib järgneda karistus LS § 201 lg 1 järgi.
3) Ja tähele tuleb panna sedagi, et keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 32 lg 2' kohaselt peab mootorsõidukiga võõral maatükil viibimise korral olema mootorsõiduki kasutajal maaomaniku luba. Võõras maatükk on ka teeäärne haljasala. Sama reeglit kordab ka liiklusseaduse § 45 lg 13.

Sõidumeeriku salvestisi on näiteks liiklusõnnetuse asjades kiiruse tuvastamise puhul tõendina kasutatud küll. Iga juhtum on muidugi individuaalne ja seetõttu ei saa sõidumeeriku näidu kasutamist kiiruse tuvastamiseks käsitleda vankumatu reeglina, kuid kindlasti on tegemist tõendiga, mida saab hinnata ja millele saab omistada teatud tõendusväärtuse.

TsÜS § 146 lg-st 4 tuleneva 10 aasta pikkuse aegumistähtaja kohaldamine ei sõltu mitte leppetrahvi maksmata jätmise pahatahtlikkusest, vaid kohustuse rikkumise tahtlikkusest. Kohustuse rikkumisena on käesoleval juhul käsitletav parkimistingimusi rikkuv parkimine (juhul, kui peaks tuvastamist leidma, et lepingupool rikkus parkimistingimusi tahtlikult).

Kohustust, et parkimikontrolör peab tegema sõiduki esiklaasile paigutatud leppetrahvist foto, õigusaktides kirjas ei ole. Tegemist on ühe lepingupoole faktilise tegevusega, millele tuleb siis anda vaidluse korral õiguslik hinnang selle kohta, mida ja kas leppetrahvi esiklaasile jätmine tõendab.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et leppetrahvi esitamine sõiduki omanikule on põhjendatud ja seejuures ei oma tähtust, kes oli sõidukit faktiliselt juhtinud isikuks. Parkimisteenuse pakkuja ees on vastutav sõiduki omanik.

Tõstatatud olukorra puhul tõusetub peamiselt 2 küsimust - 1) Kas leppetrahvinõude esitamiseks oli alust ja 2) juhul, kui leppetrahvinõude esitamiseks oli alust, siis kas sõiduki omanik vastutab leppetrahvi sissenõudmise kulude eest? Esimesele küsimusele vastamiseks tuleb hinnata tõendeid, mis on kogutud parkimisnõuete rikkumise kohta ja rikkumiste eest vastutab sõiduki omanik. Teisel juhul tuleb hinnata tõendeid, kas leppetrahvinõue on sõiduki omanikule õigeaegselt esitatud. Kui ei ole, saab sõiduki omanik tugineda VÕS § 159-lg-s 2 sätestatule, mille kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul peale rikkumise avastamist teisele poolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. See, kas leppetrahvi teade on mõistliku aja jooksul esitatud või mitte, ongi faktiliste asjaolude hindamise küsimus. Tsiviilõiguses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad. St leppetrahvi nõudja peab tõendama leppetrahvi nõudest õigeaegset teatamist ja isik, kellelt leppetrahvi nõutakse, peab tõendama, et leppetrahvi nõuet ei ole esitatud mõistliku aja jooksul.

Kui parkla ei ole määratletud õuealana, on tegemist sõiduteega. LS § 22 lg 1 kohaselt peab jalakäija liikuma talle ette nähtud teeosal. Üldiselt ei ole sõidutee jalakäijate liiklemiseks ette nähtud, välja arvatud sõidutee ületamise korral. Selles osas näeb LS ette mitmeid reegleid, vastavalt sellele, kus sõidutee ületamine toimub (ülekäigurajal, väljaspool ülekäigurada, ristmikul). Parkla ületamise nõudeid liiklusseadus ei sisalda, seega tuleb võimalusel lähtuda üldistest sõidutee ületamise nõuetest, kui nende kohaldamine on võimalik. Vastasel juhul tuleb lähtuda üldisest liiklusohutusreeglitest - LS § 14 ja 16.

Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise kord: § 6 lg 1: Registreerimisele kuuluvad Eestis alaliselt elava, Eestis elamisloa või -õiguse saanud füüsilise ja Eestis registreeritud juriidilise isiku ning välismaa äriühingu filiaali poolt Eestis kasutusele võetavad sõidukid. Samuti kuulub registreerimisele välisriigis alaliselt elava füüsilise isiku, välisriigis registreeritud juriidilise isiku ja füüsilisest isikust ettevõtja kasutusele võetud sõiduk, mis on Eestis pidevalt viibinud kauem kui üks aasta.

Mina saan teisest alternatiivist aru selliselt, et välisriigis alaliselt elavale füüsilisele isikule kehtib Eestis sõiduki omandamisele ja registreerimisele üksainus piirang - sõiduk peab Eestis olema pidevalt viibinud üle 1 aasta (mida paljud Eestis asuvad sõidukid ilmselt ka on).

Samas ei saa ma välistada, et määruseandja on silmas pidanud sõidukit, millega isik on välisriigist Eestisse tulnud. Usun, et Maanteeameti liiklusregistri töötajad oskavad Teile selles osas ammendava ja selge vastuse anda.