Liiklusõigus

Mitteolulised puudused ei too üldjuhul kaasa trahviotsuse tühisust. Ametniku ametinimetuse puudumine ei tähenda, et trahviotsus on tingimata valesti täidetud. Hinnata tuleb, kas ametinimetuse puudumine on sedavõrd oluline vormiline rikkumine, mis võib tingida trahviotsuse tühisuse. Eeldan, et küsimus puudutab viivistasu otsust. Nõuded viivistasu otsusele on esitatud LS §s 188. LS § 188 lg 4 p 1 kohaselt tuleb viivistasu otsusesse märkida otsuse koostanud ametniku ees- ja perenimi ning ametikoha nimetus. Otsuse koostaja andmed on vajalikud, et tuvastada otsuse koostaja ja tema seotud viivistasu otsuse tegemiseks pädeva ametkonnaga, et lõppkokkuvõttes mõista, et viivistasu otsus on koostatud selleks pädeva isiku poolt. Ametinimetusel on eelkõige abistav funktsioon. Isik ise on tuvastatav eelkõige nime ja perekonnanime järgi. Seega olen seisukohal, et ametinimetuse kajastamata jätmine viivistasu otsusel ei muuda otsust tervikuna tühiseks.

Haldusmenetluse seadustiku § 58 lg 1 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Nii on ka trahvi koostanud ametniku ametinimega - selle puudumine ei mõjuta tõenäoliselt hinnangut sellele, kas sõiduk oli pargitud õiguspäraselt või mitte, kui asja otsustajal iseenesest sellise otsuse tegemise pädevus olemas oli.

Sama põhimõte kehtib üldjuhul ka teiste MUPO poolt koostatavate trahvide kohta.

Kiirmenetlust enam uuendada ei saa. Ilmselt kohaldati hoopis lühimenetlust, mille vaidlustamisel alustati väärteomenetlust kiir- või üldmenetluse korras. Väärteomenetluse tähtajad on seotud aegumise temaatikaga e. peale väärteo aegumistähtaja möödumist ei saa enam inimest karistada. Üldjuhul on väärteo aegumistähtaja pikkuseks 2 aastat. Selle kahe aasta jooksul on menetlejal võimalik väärteoasja menetleda.

Kui tunnete oma väärteoasja käigu üle muret ja soovite teda, mis selles osas on teoksil, siis esitage sellekohane päring väärteoasja lahendavale kohtuvälisele menetlejale.

Väärteomenetluse käigus on võimalik vaidlustada nii kohtuvälise menetleja otsuseid kui ka tegevust. Teie kirjast ei selgu, mida Te täpselt vaidlustanud olete. Seetõttu on mul ka keeruline Teile vastata, kas konkreetse kaebuse läbivaatamiseks on ette nähtud mõni konkreetne tähtaeg või mitte.

LS § 50 lg 2 kohaselt ei tohi õppesõidu ajal ja esmase või piiratud juhtimisõigusega juhiloa omaja sõita kiiremini kui 90 kilomeetrit tunnis.

See nõue kehtib ühtviisi nii auto kui ka mootorratta kohta. Viidatud norm ei nimeta küll sõnaselgelt eksamisõitu, kuid analoogia korras tuleb ka eksamisõit lugeda kõnealuse piiragu reguleerimisalasse kuuluvaks.

Sarnasele küsimusele olen ka juba vastanud. Jään varasema seisukoha juurde. Saate seda lugeda: http://www.vastused.ee/loe/oigus/liiklusoigus/20258/kas-mets-haljasala.html

Sõiduki teisaldamise alused on suletud nimekirjana esitatud LS §92 lg-s 2 ja nendest alustest tuleb lähtuda ka korteriühistul, kui ta soovib oma territooriumil parkivate sõidukite suhtes rakendada teisaldamist.

Sellesk, et hooldustöödele (ka renoveerimistööd) jalgu jäävat sõidukit teisaldada, peab sõiduk olema pargitud keelatud kohas. Keelud ja käsud antakse sõidukijuhtidele edasi liikluskorraldusvahendite abil (LS § 6 lg 2) ja liikluse korraldamine on teeomaniku kohustus (LS § 6 lg 4). Kui parkimist keelav liikluskorraldusvahendi puudub, siis ei saa juhile minu hinnangul õiguslikult ette heita keelatud kohas parkimist. Asjaolu, et KÜ oli jaganud ühistuliikmetele teavet sõidukite ümberparkimise vajaduse kohta, ei muuda parkimist liiklusõiguslikult keelatuks (võimalik, et see võib anda aluse KÜ-l nõuda renoveerimistööde viivitusest tekkinud kahju hüvitamist KÜ liikme vastu, kuid sellise õiguse tekkimine vajab siiski täiendavat ja põhjalikumat analüüsi).

Seega, kui KÜ soovib oma territooriumil liiklust korraldada (keelustada teatud kohas teel või aegadel parkimine, sissesõit vms), siis tuleb seda teha liikluskorraldusvahenditega. Üksnes sellisel juhul saab keelu rikkujate sõidukite suhtes õiguspäraselt kohaldada teisaldusmeetmeid.

Esmalt tuleb eristada jalgrattarada ja jalgrattateed. Jalgrattarada on jalgrattaga sõitmiseks ette nähtud pikisuunaline sõiduteeosa. Seega kuulub jalgrattarada juhul, kui see kulgeb sõidueesõigusega teel, viimase koosseisu ja sellel liikujal on nö kõrvalteedelt lähenejate suhtes alati sõidueesõigus.

Esitatud küsimus puudutab pigem jalgrattateid ning jalgratta- ja jalgteid. Nende teede puhul ei oma tähtsust, et nad kulgevad paralleelselt nö peatänavaga (peatänav ei ole õigustermin). LS § 31 lg 3 kohaselt, kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata lõikumiskoht, välja arvatud parkla, õueala, puhkekoha ja teega külgneva ala juurdesõidutee lõikumiskoht, peab jalgrattur andma teed teel liikujale, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti. Sama reegel kehtib ka jalgratta- ja jalgtee ning tee reguleerimata lõikumiskohal (LS § 31 lg 7).

Seega on üldreegel, et jalgrattur peab andma sellises kohas teed teel liikujale. Üldreegel ei kehti, kui liikluskorraldusvahendid näitavad teistsugust teeandmise kohustust. Üldreegel ei kehti ka hoovist väljasõidu puhul (viimase puhul kehtib LS § 17 lg 3, mille kohaselt peab sellises olukorras hoovist välja sõitev juht andma teed IGALE teel liikujale, kui liikluskorraldusvahenditega ei ole määratud teisiti).

Vastates küsimusele:
a) teed peab andma jalgrattur;
b)teed peab andma jalgrattur;
c) teed peab andma hoovist välja sõitev juht.

LS § 106 lg 1 sõnastusest tuleneb, et selles sättes märgitud tingimused kehtivad esmase juhiloa taotlemisel.

Hetkel on olukord selline, kus Teil ei ole ühegi mootorsõiduki juhtimise õigust. Seetõttu kuulute Te nende subjektide ringi, kelle suhtes on võimalik kohaldada LS § 106 lg-s 1 sätestatud piirangut, so, kui isikut, kes ei oma ühegi mootorsõiduki juhtimise õigust, on karistatud mh LS § 201 kohase väärteo eest (mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimine), siis ei saa ta juhtimisõigust taotleda enne ja talle ei väljastata esmast juhiluba enne, kui karistus on karistusregistrist kustutatud. Väärteo eest määratud rahatrahv kustutatakse karistusregistrist, kui karistuse täitmisest on möödunud 1 aasta. Ei ole vahet, millise kategooria mootorsõidukit juhtides on LS § 201 kohane süütegu toime pandud.

LS § 106 lg 1 kohane piirang kehtib üksnes esmase juhiloa taotleja suhtes. NN püsiloa omajal lisakategooriate omandamist kehtiv karistus ei takista.

Parkimine haljasalal on keelatud, kui selleks puudub maaomaniku luba (LS § 21 lg 1 p 12 + lg 4 p 1). Samas vajab märkimist, et liiklusseadus reguleerib liikluskorda Eesti teedel (LS § 1 lg 1), v.a § 69 (joobeseisund). Seega tekib paratamatult küsimus haljasalal parkimise kuulumisest LS reguleerimisalasse. See oli selline teoreetilis-filosoofiline küsimusepüstitus.

Üldjuhul jah, eeldatakse haljasalal liikumiseks maaomaniku luba. Nii sätestab ka Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 32 lg 2', et mootor- või maastikusõidukiga võõral maatükil viibimisel ei eeldata maaomaniku loa olemasolu. Eelöeldu tähendab, et mootor- või maastikusõidukiga võõral maatükil viibimiseks on vaja maaomaniku luba.

LS § 45 lg 13 sätestab, et sõidukiga ei tohi sõita haljasalale või sellel sõidukite liiklemise tagajärjel kujunenud pinnasteele või väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks ilma maaomaniku või -valdaja loata.

Siinkohal tekib küsimus, et millal muutub pinnastee põlluteeks või metsateeks, millel mootorsõidukiga liiklemine on üldjuhul lubatud.

Kokkuvõtvalt tuleb minu arvates tõdeda, et küsimus sellest, mis on haljasala liiklusseaduse tähenduses, millal võib/ei või sõidukiga looduslikul rohukaaslusel liigelda, on arvestades rahvuslikke tavasid, mõnevõrra ebaselgelt reguleeritud. Ühelt poolt on selge, et võõrale maatükile autoga piiranguteta sõitma minemist ei saa pidada õigeks ja lubatavaks, aga teiselt kitsa metsatee kõrvale rohualale parkimine ei peaks samuti eranditeta keelatud olema. Ilmselt saabub parem selgus läbi mõne kohtuasja ja kohtuotsuse.