Pere ja suhted

Tere
Ma olen uurinud laste õiguste kohta, aga pole saaud ikka targemaks sellise koha pealt, et kas mul on õigus hakata alaealisena vastutama oma elu eest ise? Käin koolis kodust pea 100 km eemal, aga kõiki mu samme kontrollitakse ja iga vale asja tegemisel ähvardatakse asjale ametlik käik anda. Olen lugenud, et peale alates 16-aastaselt on suuremad õigused otsustada oma elu üle, aga kas neil on luba valida mulle ise kool ja millist haridust peaksin saama?
Ma ei oska enam lihtsalt midagi teha, asi hakkab juba liiga palju kontrolli alt väljuma, iga viimanegi asi mida ma teen, lubatakse ametlikuks teha. Ja kui olen pöördunud lastekaitsesse, on mu vanemad rääkinud meie perest, kui kõige korralikumast ja paremast perest ja eitavad kõike, mis mina olen rääkinud.

Tere

Palun nõu. Mure meil selline, et 2,6 aastane poiss hakkas meil püksi kakama. Enne seda oli meil tihti tilgad püksis, kui küsin, et kas potile, siis ei taha. Enne tegi kõik hädad ilusti potti. Mida ma pean tegema, olen püüdnud meelitada, rahulikuks jääda, pean tunnistama, et varsti on käes see hetk, kus ma ei suuda enam. Kodus kui näen, et tahab kakale, küsin - ei taha, siis hakkan teda sülle võtma, et lähme emmega koos kakale, ei taha ja saab tigedaks. Siis olen saanud ikka nõusse ta ja teeb ilusti potti, aga muidugi meeldib kui emme ukse kinni paneb. Kutsun emme kui kõik, ütleb ta mulle. Kõht kinni pole. Kuigi on kurtnud paar korda, et kõht valutab. Võib-olla hoiab kakat kinni ja siis lihtsalt ei jõua enam kinni hoida ja tuleb püksi. Ega ta meil kõigiga ei taha potil käia, enamasti ainult emme (vahest saame ikka issiga ka, aga vanaemad ja vanaised no need ka harv juhus). Ta nagu kardab küsida. Kuidas ma peaks käituma või mida tegema?
Võib-olla on see ka mingi põhjustaja, et issi läks meil Soome tööle, käib küll tihti kodus. Ja vahepeal olid meil lapse isaga peretülid, püüdsime neid lapse ees mitte arutada aga võib-olla laps tunnetab, et emme kuidagi närvis?
Tänan ette

Minu 6-aastane tütar on hirmus püsimatu, teda vaikselt midagi kuulama või vaatama panna on lausa võimatu. Ta kogu aeg niheleb ja tegeleb millegi muuga. Väga meeldib talle arvuti taga olla ja multikaid vaadata, aga seal on sama - ta ei istu kunagi õigesti, kõõlub ja nikerdab erinevates poosides kogu aeg. Kas ta on hüperaktiivne või on see tingitud sellest, et ta armastab liiga palju magusat süüa.

Tere,

Olen oma lapse emast juba 2,5a lahus ja nüüd juba õnnelikus suhtes. Mul on eksnaisega väike laps, nii et kahjuks olen sunnitud temaga suhtlema kui tahan osaleda lapse elus.
Eksnaine ei lõpeta üritamast manipuleerida ja ma ei tea enam mida teha. Ma ei vasta tema kirjadele, kus ta üritab õhutada mind tülli kiskuma. Ta üritab olla minuga tihedalt kontaktis, kuigi mulle on kohtu poolt määratud suhtluskord, mis omakorda peaks minimeerima igasuguse suhtluse lapse emaga. Lapse ema üritab igal võimalusel minuga lapse kaudu suhelda ja ta ei saa aru, et meil pole vajadust sellisel määral suhelda. Olen temaga üritanud rääkida, kuid miski ei aita.

Näiteks nüüd oli olukord, kus ta tühistas lapsega kohtumise päeva, aga selle sama päeva hommikul, kus pidi esialgselt kohtumine toimuma, oli mulle tulnud e-mail, kus ta ütles, et laps oli riides ja ootas issit. Selliseid kordi on väga palju olnud. Või näiteks vahel ta kirjutab, et laps igatseb issit ja siis mõni aeg hiljem kirjutab, et laps pole nõus minuga kohtuma...

Ma ei ole halb isa ja suhtlen oma lapsega tihedalt, küll aga üritab lapse ema minuga manipuleerida lapse kaudu ja minuga võimalikult tihedas suhtluses olla. Mina temaga ei suhtle, vastan ainult vajalikele meilidele.

Palun öelge, kuidas selline inimene lõpetaks manipuleerimise ja üldse igasuguse tahtmise minuga suhelda.

Tänud igasuguste nõuannete eest!

Kas on normaalne, kui laps üksi olles tahab aina joonistada? Ei joonista küll eriti hästi aga küllaltki. Isegi arvutit vaadates ta joonistab vahel seal olevaid tegelasi ka ja sealjuures ta kogu aeg räägib ja jutustab nende tegelastega keda ta joonistab. Mängides ta kasutab erinevaid nukke ja sealjuures räägib erinevate häältega, jääb mulje nagu nukud suhtleksid. Kirjutab ilusaid tähti ja sõnu ka, aga vastumeelselt ja lugeda talle ka ei meeldi, ainult vahel muuseas. Lasteaias käib, on 6-aastane.

Olen noores suhtes (11 kuud) ja mind on tabanud masendus. Olin eelnevalt väga pikas suhtes, kus kallim oli pigem toetaja ja kui öeldakse, et alati panustab suhtesse üks pool rohkem... igatahes see oli kindlasti tema ja mina sain 100% usaldada, et ta on iga keharakuga minule truu.
Siis aga leidsin ma endale uue armsama, jätsin vana päeva pealt ja jooksin tormiliselt suhtesse inimesega, kes esialgu pigem hirmutas oma ambitsioonidega ja seni tehtud saavutustega. Olin justkui lummatud ja koos pidime isegi tähed taevast alla tooma. Selles suhtes ei olnud mul armuvärinaid..., küll aga kindel teadmine, et sellise inimesega tahangi ma koos olla, sest sellise inimesega koos olemine arendab ja inspireerib ja seda ma otsinud olengi. Endale märkamatult suutsin ma talle 4-5 kuul teatada, et olen armunud. Tema minule ei vastanud, ütles pigem, et "eks ta ise vist ole ka". Kuigi olin talle juba 7 kuul teatanud, et tunne tema vastu on kasvanud suuremaks kui "3 tähtsat sõna" aga ei julge neid veel lausuda, sest kardan, et see on ühepoolne, piirdus tema tunnete väljendamine vaid sõnadega "Sa oled nii kallis".
Nüüd leian ma end suhtest, kus ma olen täiesti rahuldamata ja seda igas aspektis - minu töö on härra õige jaoks nüüd mõttetu, sest noh tema ju Eesti tulevikulootus ja mina lihtlabane klienditeenindaja, ka minu haridus on mõttetu ja kui ma seda lähiajal ei muuda siis tsiteerides teda "Peame siis maha istuma ja rääkima, kas meie maailmavaated üldse ühtivadki".
Olen teada saanud ka, et olen laisk. Sellele ma vastu ei vaidle aga kuulda seda inimeselt, kelle heaks sa kõige rohkem asju üldse teed, on väga raske.
Olukord, kus olen vaikselt üksi kodus, kuna ma muud töövabal päeval teha ei tahagi (tööajal tuleb väga palju erinevate inimestega suhelda), on samuti pilkamist väärt.
Ja no voodi.. ma enam isegi ei taha, sest mul pole tuju end anda inimesele, kes alles natukese aja eest mind maha tegi.
No ja siis on ka need naised, tema sõbrannad, võinoh seksisõbrad. Pagas, mis pidi tänapäeval iga eduka mehega kaasas käima. Väidetavalt oli ta kõigiga minu leidmisel suhtlemise ära lõpetanud, aga siit ja sealt leian ma vihjeid, et ta siiski suhtleb nendega ehk käib kohvil või kinos.
Seda juttu kirjutades mõtlen ma isegi, et miks ma olen sellise inimesega koos, kes ei paku mulle isegi lihtlabast kindlustunnet aga siiski ma armastan teda, kuigi kui ma peaks neid 3 sõna temalt kuulma, siis ma arvatavasti kas hakkan nutma või ignoreerin teda täielikult.

Ja nii ma uinungi iga õhtu Tema kaisus, tema kodus (sest minu juures elamine käiks ta ego pihta) ja mõtlen, et kui kaua ma veel vastu pean..., sest see mis praegu toimub pole ju küll normaalne?

Tere,
Meie olukord on kestnud juba 3 aastat. Mees tööl ei käi, plaanib-soovib oma ettevõtet käivitada, aga pole mõttest väga kaugemale jõudnud. Elame maal, kõigi ebamugavustega majas, vets väljas, pesemine puudub - mehe sõnutsi (juba 3 aastat) on see vaid aja küsimus, mil ta töödega niikaugele jõuab, et saame elu mugavamaks, tema firma käima - et kõike korraga ja kohe ei jõua. Ja ma saan sellest aru. Aga maja korrastustööd venivad - midagi justkui nokitseb, aga elu mugavaks muutunud pole. Auto on vana ja suvel ülevaatuselt läbi ei läinud, sellega sõidame paari kilomeetri kaugusele bussipeatusesse ja käime lastel lasteaias järel. Majalaen oli mehe peal, aga enamasti puuduvad tal selle maksmiseks võimalused. Aga ette ka ei teata, kui maksta ei suuda - lihtsalt üks hetk näen, et minu arve pealt on raha maha võetud. Puuriita pole ma siin majas ka kunagi näinud - et talvel toas sooja saada, käib ta saega iga kord õue peal palke saagimas - mina ootan, et küll ükskord sellest hunnikust ka puuriit valmib.
Jne. Kogu pere ülalpidamine on minu väikese palga peal (350.-). Linna ära kolida ei jaksa - minu palgast napib korteri üürimiseks, pole lasteaia kohti jne.
Mehega olen korduvalt rääkinud, et ma enam ei jaksa oodata ja loota, nii emotsionaalselt kui rahulikult arutledes. Ta saab aru küll, et elu on väga raske, aga kõik on ikka vanaviisi. Inimesena on ta väga hooliv, sõbralik, rahulik, lastega tegeleb, alkoholi ei kuritarvita, suitsu ei tee, võõraste naistega ei kurameeri jne. Kas jääda ootama, et ta ükskord oma elu korda saaks ning suudaks pere eest hoolitsema hakata või haarata ohjad, kolida koos lastega välja ja alustada iseseisvat elu - siis ei ole vähemalt kedagi teist süüdistada.
Aitäh ette vastuse ja nõuannete eest.

Tere.

Mul selline mure, et läksin naisest lahku kuu aega tagasi ja nüüd ta väidab, et on rase. Ja mina seda last ei taha, kuid tema tahab selle ilmale tuua. Kas on võimalik siis mulle pärast alimendid ja maksud kaela väänata, kui ma seda last pole soovinud?

Aitäh

Olen oma elukaaslasega koos juba 4 aastat. Selle aja jooksul on ta kohtunud mu vanematega paar korda (väga põgusalt) ning ta ei soovigi kunagi tulla minuga koos minu perekonna üritustele. Minu jaoks on see väga häiriv ja kurb. Mina tema omadel käin alati. Kui ma küsin selgitust, siis ta vastab, et ta ei käi eriti oma perekonna üritustelgi ja ta ei näe selleks üldse mingit erilist vajadust. Samas on ta muidu täiesti normaalne ja hooliv inimene. Samuti on need paar põgusat kohtumist sujunud normaalselt. Ma ei ole talle kunagi sellega peale käinud, kuid olen ikka öelnud, et ma oleks väga õnnelik kui ta siiski ka minu perega kasvõi veidikene suhtleks. Kindlasti ei ole asi selles, et tal ei oleks minuga pikemaid tulevikuplaane. Kuidas ma peaksin sellele olukorrale lähenema?

Palun andke nõu!
Jäin leseks, tutvusin uue mehega, kellega on hoopis testsugune elu ja armastus. Kaks aasta hiljem ütles mehe ema, et mina ei tohi nende poole minna kui tema on seal (mehel on oma maja, ema käib mõned korrad nädalas ja iga nädalavahetus seal). Mul on palju vaba aega ja tahame olla koos, ema on lihtsalt ilma põhjuseta mind vältima hakanud. Kas pean jääma jälle üksinda või käima nagu varas mööda seina ääri? Mehel olen esimene naine, kes on tal kodus, eelmised suhted olid kodu-välised, tean, see probleem on pikem aga tunnen, et ma ei jaksa enam.