Pere ja suhted

Mul on selline küsimus, et mu kallis kaasa, keda ma meeletult armastan, vajan ja hoolin... on mind petnud, sain sellest teada, ja andestasin... keerulisel ajal olime nüüd teineteisest lahus vähem kui kuu aega. Sain jälle teada, et on mind petnud, lubab küll nüüd mulle, et armastab vaid mind, aga see pole ju normaalne, et nn teistega on, ja ikka vannub mulle armastust. Olen südamest ja hingest väga katki, lubasin sellest enam mitte mainida, aga see närib ja vaevab mu hinge. Mul pole usaldus tema vastu mitte üht raasugi, olen väga armukade ja kujutan asju juba ette siis kui ta ei vasta näiteks telefonile või tuleb hilja koju.... Temata ei suuda elada ja temaga ka vist mitte, olen mõelnud, et tapan end ära, olen üritanud, aga mul lapsed ja just nende pärast ei julge ma seda teha... palun abi, olen täitsa läbi.

Olen murest murtud. Abielu hakkab otsa saama. Praegu üldiselt pingeline aeg. Meil 4-aastane tütar. Aeg-ajalt märgab öösel voodit. Pool aastat tagasi üsna tihedalt. Käisime psühholoogi jutul ja öeldi, et see selles vanuses normaalne. Nüüd öine harvemaks jäänud, aga on hakanud püksi sirtsutama päeval. Lasteaias ei lase püksi, aga kui koju jõuab, siis hakkab trall pihta. Eile tulime pikalt sõidult autoga. Ütles, et tahab pissile ja kui auto pidama sain, siis oli kogu piss juba jõudnud turvatooli tulla. Ehmatas mind päris korralikult. Kas see on mingi trots või on oht, et tervisega korrast ära. Kas siis psüühiline või muu asi?

Tere!
Sugulane(mees) on tükimat aega juba "abi otsinud" pudelipõhjast ja asjad lähevad aina hullemaks. Lunib, võtab ära peidetud või ära pandud (teise pereliikme rahakotist) raha. Valetab igasugu muinasjutte kokku, et meelitada raha välja ja üleüldse on muutunud patoloogiliseks valetajaks. Viimasel ajal on joobes seisundis hakanud kasutama jõudu oma enda pensionärist ema kallal. On lubanud lasta endale ampulli panna, aga siis ampulli panemise päeval on jälle leidnud viisi kuidagi alkoholi saada, mille tõttu tegu jälle edasi lükkub.
Isik ei tegutse enam mõistuse piires ja prioriteediks on ainult alkohol. Ise ütleksin, et ta ei saa vastutada enda eest kui ta on nii palju oma isiksusest ja ajust ära joonud.
Kas oleks võimalik kuidagi, kuna ta ise selgelt ikkagi väldib ampulli saamist, lihtsalt "vedada" ta kliinikusse, kus seda tehakse ja lasta talle see panna? Ja kui ta vägivalda hakkab kasutama või pere-siseselt jälle raha näppab, kas politseilt oleks abi loota?
Või kas on mingit asutust kes tegelevad sellise probleemiga?

Ette tänades!

Tere!
Olen 17-aastane neiu, täisealiseks saan alles detsembris. Olen alati vaadanud endast vanemaid mehi, kes riietuvad väga mehelikult (pintsakud, mantlid, ülikonnad). Ma ei tea miks mind tõmbab vanemate meeste poole, omavanused tunduvad labased ja igavad. Oma elu jooksul pole ühtegi korda suhtes olnud, kuna ma ei taha oma kõrvale poisikest vaid meest, aga ilmselt oma vanuse tõttu ma ei saa lubada omale meest. Ma olen paras unistaja, ideaalis on mul aasta pärast kena mees hea töökohaga, kellel korter kesklinnas.
Viimase aasta jooksul olen väga palju vanemate meestega suhtlema hakanud, ise tulevad ligi, kuna ma näen küps välja oma vanuse kohta (kindalt 2 aastat vanem välja) ja ma olen lõunamaise päritoluga, siis meestele lähen ma eriti hästi peale. Hiljuti tutvusin 26-aastase mehega, kes töötab panganduses ja on lihtsalt ideaalne minu silmis... kuid ma lihtsalt ei saaks temaga suhtesse astuda, ma käin alles 11. klassis ja siiski olen üsna noor. Või äkki oleks see normaalne? Ma ei tea, mis edasi teha selle mehega, kuna ma ei tea, kas mõtet on armuda mehesse kes on minust nii palju ees siin elus. Ma tahan omale kindalt vanemat meest... kuid äkki paari aasta pärast... kuid ma lihtsalt ei suuda oodata ja tahan kohe ja preagu omale meest.

Tere!
Olen 23 aastat olnud suhtes mehega, kes mind alguses jumaldas. Olen 44-aastane, mul on kolm last ja selle mehega kaks poega 18- ja 11-aastased. Nüüd teatas ta, et on mind petnud ja enam mind ei armasta. Tal on uus suhe 26-aastase naisega, kellega ta on tuttav olnud juulist saadik. Ta oli inimene, keda usaldasin täielikult. Muidugi oli märke suhte väsimisest, aga sellest meil ei õnnestunudki rääkida, sest ta kas ei vastanud või ei tunnistanud probleeme. Mõistusega saan aru, et miski pole igavene ja kui suhte nimel ei pingutata, siis see saabki otsa. Kuid ma ei saa hakkama selle alanduse ja valuga, mis kaasneb faktiga, et sind asendati poole noorema naisega. Ja et lihtsam on ära minna kui tegeleda suhtega. Kas tõesti saab armastus kohe otsa ja tekib uus?
Olen šokis ja hävitan ennast küsimuste ja haigete mõtetega. Ma ei tule toime reetmisega kõige usalduslikuma inimese poolt. Tütar (24 a) ütleb, et ole õnnelik, et see läbi sai ja hakka uut elu elama, aga selle asemel helistan mehele ja sõiman ning alandan ennast. Kuidas ellu jääda?

Tere! Olen 16-aastase tütre ema, kasvatan teda üksi. Mure on selles, et tütar ei taha enam koolis käia. Ta ise ütleb, et kool on kohutavalt igav ja neid asju, mida ta seal õpib, pole elus tegelikult vaja. Tal on kindel teadmine, kelleks ta tulevikus saada tahab, ja ta mõistab väga hästi, et edasiõppimiseks tuleb kõigepealt gümnaasium lõpetada, kuid ta lihtsalt ei suuda ennast õppima motiveerida (põhiline lause on: ma praegu ei viitsi!). Ta ütleb veel seda, et ta märkab koolis kogu aeg, kui valesti õpetajad õpilastega käituvad ning see tekitab temas masendust... Ja ta tunneb, et paljud õpetajad tegelikult ei armasta oma tööd... Ma arvan, et tal võib paljuski õigus olla, kuid selline suhtumine ei muuda ilmselt koolis käimist rõõmsamaks kogemuseks... Kuidas oma last aidata? Kuidas tekitada temas uuesti huvi õppimise ja tegutsemise vastu? Eile ütles ta mulle nii: ma ei saa ise ka aru, kuhu on kadunud vana rõõmus mina...

Olen noormees. Nimelt mulle meeldib üks tüdruk, me oleme tuttavad juba mitu aastat, kuid tunded tärkasid tema vastu alles hiljuti. Ma rääkisin talle oma tunnetest, kuid tema vastas, et ta võtab mind kui kallist sõpra. Ja ta ei taha mulle võimalust anda, kuna tal poiss olemas. Mina suhtlesin temaga edasi, kuid hiljem ta vastas mulle, et ei suuda minuga edasi suhelda hetkel, kuna tal on imelik, et ta peab mõtlema, mis edasi saab, kas ta tahab minuga edasi suhelda või mitte. Mina muidugi olin tema sooviga päri. Ja nüüd on sellest juba kuu möödas, me olema ainult korra näinud üksteist ja suhelnud pole ja tekib tunne nagu tema väldiks mind ja mõnes mõttes ka mina teda. Kuidas edasi toimida, kui peaks lähestikku sattuma? Kas on võimalik, et meie vahel sõprus taastub?

Oleme kaks jäära, pea 15 aastat koos olnud. Olen 37-aastane. Toon ühe ebameeldiva näite. Helistasin mehele ja ta väidab, et ma pole helistanud või ei tea kuhu, kuna tal polnud ühtegi vastamata kõne. Sellest tekkis nii suur tüli, sest ma näitasin, et mul on ju kõne telefonis. Ta oli kindlasti tööl, see on kindel. Mõte selles, et me ei osanud mitte kumbki normaalselt hetkel enam käituda. Asi läks täiesti piiridest välja. Loopisime ja salvasime ühtteist kõikvõimalike asjadega ja sõnadega. Kahjuks oli kodus 15-aastane poeg, kes tuli minu ja mehe vahele. Laps on näinud mitmeid kordi mulle kallale tulemist... Nii väikese asja puhul ei suuda me isegi olla viisakad.

Olen 48-aastane mees, abielus 10 aastat noorema naisega. Peale teise lapse sündi on tal isu seksi vastu peaaegu täielikult kadunud. Näiteks kui alustan eelmänguga, siis ta ütleb, et on kõdi või ohh ma olen väsinud kuna tuleb voodisse väga hilja, nii kella 1.00-2.00 vahel istudes arvutis, jääb mulje, et nimelt istub arvutis nii hilja. Kusjuures enne laste sündi polnud sellist asja juhtunud, vaid pigem vastupidi, initsiaatoriks oli rohkem abikaasa. Kas võib olla see sellest, et ta tahtis vaid teeselda nii kaua kui jääb rasedaks või hakkab nüüd siiski mängima see, mida ma tegelikult algusest kartsin, ehk meie vanuse vahe? Kuna ise käin veel soomes tööl ja eestis viibin nii iga kuue nädala tagant nädalaks, siis on olnud juhtumeid selliseid, et kodust lahkudes pole kordagi vahekorras olnud kuigi oleme tõenäolisilt mõlemad 6 nädalat ilma seksita ja järgmised 6 nädalat taas. Ei usu, et abikaasal kedagi on, kuid pead anda ei saa. Endal igal juhul hetkel kedagi ei ole, kuid olen otsustanud otsida endale armukese. Kas see oleks õige samm teie meelest või siiski lahutada. Või mida soovitate? Olen talt küsinud mitu korda, kas sul on keegi või ma ei rahulda sind enam. Ta on vastanud, et ei ole kedagi ja kõik on korras, ja et on hea olla kuid konkreetselt ei vasta miks nii vähe tahab. Kas ta ise teabki. Me oleme vahekorras no nii aastas ehk 10 korda.

Olen 27 a naine, esimesest abielust on mul 2 last - 10 a poeg ja 5 a tütar, läksin laste isaga lahku kohe, kui sündis tütar, kuna abikaasa oli alkohoolik, 2,5 a kasvatasin lapsi üksi. Siis tuli minu ellu uus mees, üle aasta oli kõik kõige paremas korras, uus elukaaslane kogu aeg rääkis lapse saamisest, olin alguses vägagi vastu kuna kartsin, et võib-olla veel liiga vara ja ei teadnud, kas suhe jääb püsima. Siis lõpuks otsustasin, et ikka sünnitan lapse talle, kuna see oli tema suur soov. Ma olin kõigest mõned kuud rase olnud, kui see suhe läks kohutavaks, mees hakkas mind mõnitama, solvama, tegema mis tahab, panin isegi abordi aja kinni, aga ei suutnud aborti teha. Läksin psühholoogi juurde, et vähegi selgusele saada, mida oma eluga peale hakata, otsustasin, et jätan selle lapse alles ja lähen üksi oma eluga edasi. Mees muidugi palus andeks ja jäi ka ikka meiega, kuid edaspidine elu oli kohutav, mees istus peale tööd ainult arvutis, nädalavahetusel käis väljas sõpradega või ka arvutis, vahest ei ilmund mitmeid päevi, siis tuli tagasi nagu poleks midagi juhtund, mina käisin tööl, kasvatasin teisi lapsi, tegin kõike üksi oma suure kõhuga, tema ikka jätkas oma eluga - töö ja arvuti, aeg-ajalt joomised, sõbrad jne... Kui julgesin midagi öelda, sain ainult sõimu, milline lits olen, kes mind ikka 3 lapsega tahab ja igasugu muid jubedusi kannatasin välja. Pidasin vaatamata kõigele vastu, sünnitasin lapse ära, kohutav oli, mis sai edasi, olin kõigega üksi, laps ainult istus rinna otsas, teised lapsed pidid ise hakkama saama, toad olid segamini, ma ei jõudnud koristada, ainult magasin koos lapsega ja ainult nutsin, kelleltki abi polnud loota, ema oli mul, kui tema lahkus meie seast 3 a tagasi, vendadel ja sõbrannadel oma elu, neid ka ei palunud, ei osanud midagi peale hakkata, rinnapiim hakkas kaduma, hakkasin lapsele lisatoitu andma, ise olin ikka omadega väga läbi, jube väsimus, magasin, poja õppimine hakkas langema. Siis ühel päeval mees teatas, et ta nüüd läheb soome tööle, beebi oli siis 1-kuune. Ma mõtlesin - olgu pealegi, kasu pole temast nagunii, kõigega pidin ju nagunii üksi hakkama saama, üritasin talle ka rääkida kõigest, ta kogu aeg ainult naeris mulle näkku, et ise olen sellise võtnud, et mida ma vingun, siis ta läks soome ära 7 nädalaks, me eriti ei suhelnud, sest ta ainult otsis põhjust, et mulle jälle midagi halvasti öelda. Kui ta läinud oli, mõtlesin - nii ei saa jätkuda, võtsin ennast kokku ja läksin psühholoogi juurde, sain antidepressandid ja hakkasin oma elu korda saama ilma temata, tundsin, et mul elu ilma temata parem, siis hakkas lähenema see päev, millal ta hakkas koju tulema, jõudis koju, 5 päeva oli ta kodus ja siis läks jooma, öösel tuli, siis rääkis kuidas ta kahetseb, et ta minuga nii käitunud on ja et ei aidanud, polnud olemas minu jaoks, et ta armastab meid nii väga. Mõtlesingi, et no, et proovime kuidagi ikka edasi minna, aga ei ikka kõik jätkus samaviisi, mina lastega üksi kõigega, tema jalutas sisse välja kui heaks arvas, jõi, laaberdas, aga mul oli juba ükskõik ka kus ta on, üksi oli palju parem olla, kui ta siin diivanil või arvuti ees vahtimas. Aastavahetuse veetsin üksi lapsega venna juures tema kodus laaberdamas, suured lapsed olid oma isaga laste isa-ema juures, koju tulles mul lihtsalt aitas, võtsin ta asjad ja viskasin ukse taha, käskisin kaduda meie elust, lõpuks läkski, peksis trepikojas mõned asjad lõhki ja kadus. Nädal hiljem hakkas küsima, kas last saab näha,lõpuks lubasin, nüüd nädalavahetusel jäi ta siia last hoidma, käisin ise sõbrannadega väljas, tulin öösel ilusti koju ja järgmine päev ta lihtsalt enam ära ei lähe jäi jälle siia. Ütlesin, et mingu oma koju, tema tahab lapsega olla elada, olgu saan aru, aga temaga rääkida ei ole võimalik nendest asjadest. Ma pidavat haige olema, kujutan asju ette ja nii peabki elu olema, nüüd ta ongi siin olnud juba 3 päeva siis, ma lihtsalt ei tea mida ma peale peaksin hakkama, olen nii väsinud temaga rääkimisest, ma ei taha tema peale siin karjuda ja välja visata laste ees, kuid ma ei suuda jätkata ka, ma ei suuda unustada mida ta mulle öelnud on ja milliseks ta mu elu muutis.