Paari- ja peresuhted

Olen 27 a naine, esimesest abielust on mul 2 last - 10 a poeg ja 5 a tütar, läksin laste isaga lahku kohe, kui sündis tütar, kuna abikaasa oli alkohoolik, 2,5 a kasvatasin lapsi üksi. Siis tuli minu ellu uus mees, üle aasta oli kõik kõige paremas korras, uus elukaaslane kogu aeg rääkis lapse saamisest, olin alguses vägagi vastu kuna kartsin, et võib-olla veel liiga vara ja ei teadnud, kas suhe jääb püsima. Siis lõpuks otsustasin, et ikka sünnitan lapse talle, kuna see oli tema suur soov. Ma olin kõigest mõned kuud rase olnud, kui see suhe läks kohutavaks, mees hakkas mind mõnitama, solvama, tegema mis tahab, panin isegi abordi aja kinni, aga ei suutnud aborti teha. Läksin psühholoogi juurde, et vähegi selgusele saada, mida oma eluga peale hakata, otsustasin, et jätan selle lapse alles ja lähen üksi oma eluga edasi. Mees muidugi palus andeks ja jäi ka ikka meiega, kuid edaspidine elu oli kohutav, mees istus peale tööd ainult arvutis, nädalavahetusel käis väljas sõpradega või ka arvutis, vahest ei ilmund mitmeid päevi, siis tuli tagasi nagu poleks midagi juhtund, mina käisin tööl, kasvatasin teisi lapsi, tegin kõike üksi oma suure kõhuga, tema ikka jätkas oma eluga - töö ja arvuti, aeg-ajalt joomised, sõbrad jne... Kui julgesin midagi öelda, sain ainult sõimu, milline lits olen, kes mind ikka 3 lapsega tahab ja igasugu muid jubedusi kannatasin välja. Pidasin vaatamata kõigele vastu, sünnitasin lapse ära, kohutav oli, mis sai edasi, olin kõigega üksi, laps ainult istus rinna otsas, teised lapsed pidid ise hakkama saama, toad olid segamini, ma ei jõudnud koristada, ainult magasin koos lapsega ja ainult nutsin, kelleltki abi polnud loota, ema oli mul, kui tema lahkus meie seast 3 a tagasi, vendadel ja sõbrannadel oma elu, neid ka ei palunud, ei osanud midagi peale hakkata, rinnapiim hakkas kaduma, hakkasin lapsele lisatoitu andma, ise olin ikka omadega väga läbi, jube väsimus, magasin, poja õppimine hakkas langema. Siis ühel päeval mees teatas, et ta nüüd läheb soome tööle, beebi oli siis 1-kuune. Ma mõtlesin - olgu pealegi, kasu pole temast nagunii, kõigega pidin ju nagunii üksi hakkama saama, üritasin talle ka rääkida kõigest, ta kogu aeg ainult naeris mulle näkku, et ise olen sellise võtnud, et mida ma vingun, siis ta läks soome ära 7 nädalaks, me eriti ei suhelnud, sest ta ainult otsis põhjust, et mulle jälle midagi halvasti öelda. Kui ta läinud oli, mõtlesin - nii ei saa jätkuda, võtsin ennast kokku ja läksin psühholoogi juurde, sain antidepressandid ja hakkasin oma elu korda saama ilma temata, tundsin, et mul elu ilma temata parem, siis hakkas lähenema see päev, millal ta hakkas koju tulema, jõudis koju, 5 päeva oli ta kodus ja siis läks jooma, öösel tuli, siis rääkis kuidas ta kahetseb, et ta minuga nii käitunud on ja et ei aidanud, polnud olemas minu jaoks, et ta armastab meid nii väga. Mõtlesingi, et no, et proovime kuidagi ikka edasi minna, aga ei ikka kõik jätkus samaviisi, mina lastega üksi kõigega, tema jalutas sisse välja kui heaks arvas, jõi, laaberdas, aga mul oli juba ükskõik ka kus ta on, üksi oli palju parem olla, kui ta siin diivanil või arvuti ees vahtimas. Aastavahetuse veetsin üksi lapsega venna juures tema kodus laaberdamas, suured lapsed olid oma isaga laste isa-ema juures, koju tulles mul lihtsalt aitas, võtsin ta asjad ja viskasin ukse taha, käskisin kaduda meie elust, lõpuks läkski, peksis trepikojas mõned asjad lõhki ja kadus. Nädal hiljem hakkas küsima, kas last saab näha,lõpuks lubasin, nüüd nädalavahetusel jäi ta siia last hoidma, käisin ise sõbrannadega väljas, tulin öösel ilusti koju ja järgmine päev ta lihtsalt enam ära ei lähe jäi jälle siia. Ütlesin, et mingu oma koju, tema tahab lapsega olla elada, olgu saan aru, aga temaga rääkida ei ole võimalik nendest asjadest. Ma pidavat haige olema, kujutan asju ette ja nii peabki elu olema, nüüd ta ongi siin olnud juba 3 päeva siis, ma lihtsalt ei tea mida ma peale peaksin hakkama, olen nii väsinud temaga rääkimisest, ma ei taha tema peale siin karjuda ja välja visata laste ees, kuid ma ei suuda jätkata ka, ma ei suuda unustada mida ta mulle öelnud on ja milliseks ta mu elu muutis.