Meditsiiniõigus

Oluline tingimus ravikindlustuse puhul on, et isik oleks Eesti alaline elanik. Te olete 10 aastat elanud Soomes ja teie maksud makstakse Soome riigile. Seega olete te Soomes kindlustatud isikuks.
Haigekassa võtab kindlustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse nende tervishoiuteenuste eest, mis on kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu ja on osutatud meditsiinilistel näidustustel. See käib küll Eesti haigekassa toimimise kohta, kuid kehtib ka Soomes.
Kindlustatud isikul on õigus saada Euroopa Liidus ravikindlustushüvitist. Haigekassa hüvitab sellisel juhul kindlustatule kulud vastavalt selle riigi hinnakirjale, milles isik on kindlustatud. Te võite tulla küll ka Eestisse ravile, aga sellisel juhul vaadatakse, kas Soomes vastavat ravi ei saa ning siia ravile tulekul hüvitatakse küll kulud vastavalt Soome hinnakirjale, aga kuna Eestis teenused odavamad, siis ei hüvitata rohkem, kui te tegelikult tasusite.
Seega praegu on teil mõistlik ja õigus pöörduda arsti juurde Soomes.

Juhul, kui vajate antud küsimuse lahendamiseks täiendavalt nõu või tekib täiendavaid küsimusi, pöörduge julgelt Advokaadibüroo LMP poole, kas telefoni teel 625 2000 või e-posti aadressil info@lmp.ee.

Esmalt saab öelda, et kirjalik nõusoleku vorm ei ole kohustuslik. See on pigem soovitav just seetõttu, et hiljem kohtus oleks lihtsam tõendada. Küll aga on kasulik raskematest ja keerulisematest protseduuridest teavitades võtta patsiendilt kirjalik nõusolek, lihtsamate puhul ei ole see niivõrd oluline. Patsiendi soovil tuleb talle võimaldada teave kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kehtib põhimõte, et keerulisemate ja suurema ohuriskiga tervishoiuteenuse osutamiseks peab olema kirjalik nõusolek.
Tulenevalt võlaõigusseadusest § 766 lg 1 peab tervishoiuteenuse osutaja patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja tervise seisundist, võimalikest haigustest ning nende kulgemisest, pakutava tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest ja vajalikest tervishoiuteenustest. Oluline on, et patsient saaks aru, miks vastav protseduur on vajalik, mida see endast kujutab ja millised on sellega kaasneda võivad tüüpilisemad riskid ja tagajärjed. Patsient peab saama info, mille alusel ta on võimeline langetama kohase otsuse. Ta peab olema võimeline tegema otsuse, kas lubada sekkuda enda kehalisse puutumatusesse või mitte. Seda ta saab teha ainult teavitamise abil.
Hambaarstide puhul, kui ei ole plaanis suuremaid ravisid, võib öelda, et pannes aja kinni on lepingu sõlmimisega antud ka vastav nõusolek. Nt kui tegemist on augu parandamisega. Enne suuremaid ja keerulisemaid protseduure on soovitav viia läbi konsultatsioon nõustades patsienti ja andes talle infot, mille abil saab ta langetada vastava otsuse.
Tuleb märkida sedagi, et pelgalt nõusoleku puudumine ei võimalda vastutusele võtmist, karistusõiguslikust vastutusest saab rääkida juhul, kui tegemist on hoolsuskohustuse rikkumisega ehk reeglina ravivea olemasolul.

Juhul, kui vajate antud küsimuse lahendamiseks täiendavalt nõu või tekib täiendavaid küsimusi, pöörduge julgelt Advokaadibüroo LMP poole, kas telefoni teel 625 2000 või e-posti aadressil info@lmp.ee.

Probleemiks on antud juhul hoolsuskohustuse täitmine. Võlaõigusseaduse § 762 nõuab, et tervihoiuteenust tuleb osutada teenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. See tähendab, et objektiivselt peab olema tuvastatud, et pereõde on hoolsuskohustust rikkunud. Peab olema kindel, et ta pidi aru saama olukorra tõsidusest, sellest et on vaja arst saata koduvisiidile. Tulenevalt perearsti tööjuhendist peab pereõde suunama patsiendi perearsti vastuvõtule. Seda on hetkel väga raske vastajal hinnata, sest asjaolusid on ebapiisavalt ja vastava hinnangu saab samuti anda eriala spetsialist ehk arstlik komisjon. Kuid oluline on asjaolu, et pereõde ei teavitanud arsti patsiendi olukorrast. Seda oleks ta pidanud tegema, et arst oleks saanud langetada koduvisiidi vajalikkuse kohta otsuse ise juba esimesel korral.
Tulenevalt võlaõigusseadusest § 758 lg 2 vastutab tervishoiuteenuse lepingu täitmise eest isiklikult iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud lepingu alusel. Praegu ei selgu asjaoludest, kas õde tegutses iseseisvalt või oli ta nö arsti käepikendus. Viimasel juhul ei ole isiklik vastutus võimalik. Kuna arstile on praeguses kaasuses raske midagi ette heita, siis tulebki kaaluda, kas õde on midagi valesti teinud. Vastutuse alus on § 770 lg 1 järgi kohustuse süüline rikkumine. Seega kui on tuvastatud, et hoolsuskohustust on rikutud ja selle tagajärjel on toime pandud diagnoosi- või raviviga, siis on võimalik õde vastutusele võtta. Antud juhul on aga väga raske leida, et tegemist oleks olnud ravi- või diagnoosiveaga. Oluline on tuvastada, kas õde pidi aru saama olukorra tõsidusest. Kuna puudub tervisekahjustus, on väga raske nõuda mingit kahju hüvitamist. Küll aga on võimalik teavitada vastavast käitumisest perearsti, terviseametit ja tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni.

Juhul, kui vajate antud küsimuse lahendamiseks täiendavalt nõu või tekib täiendavaid küsimusi, pöörduge julgelt Advokaadibüroo LMP poole, kas telefoni teel 625 2000 või e-posti aadressil info@lmp.ee.

Tulenevalt võlaõigusseaduse § 759 on leping sõlmitud reeglina, kui arsti aeg on kinni pandud või kui arst hakkab teenust osutama.
§ 773 keelab patsiendi kahjuks kokku leppida. Seega ei saa vastutust välistada. Küll aga on võimalik vastutuse ulatuse vähendamine. Seda aga juhul, kui tagajärg on saabunud patsiendi enda tegevuse tulemusel. Nt ei ole järgitud arsti poolt antud juhiseid. Kuna tervishoiuteenuse osutamise lepingu näol on tegemist käsunduslepinguga, siis vastutuse aluseks on hoolsuskohustuse täitmise analüüsimine ehk kas arst on käitunud nii nagu seda oleks teinud teine samas olukorras tegutsev arst. Oma kohustuste süülise rikkumise korral ei ole arsti vastutus välistatud.

Teavitamine peab olema igakülgne ja täielik. Tegemist on antud juhul normaaljuhuga, s.t patsient läheb etteplaanitud teenuse osutamisele.
Tulenevalt võlaõigusseaduse §-st 758 lg 1 peab arst teavitama patsienti tema tervisest, ravi käigust ja tulemustest.
Nõusolekut reguleerib võlaõigusseaduse § 766. Arst peab teavitama patsienti teenuse, ravitoimingu olemusest, vajalikkusest, tagajärgedest ja tavaliselt kaasneda võivatest ohtudest.
Teavitamine peab toimuma võimalikult varakult. Pärast teavitamist peab jääma patsiendile aega info analüüsiks, ta peab saama asjade üle rahulikult järele mõelda, et seejärel langetada otsus. Reeglina kehtib põhimõte, et patsiendi nõusolek ei ole kehtiv, kui teda teavitati enne operatsioonisaali minekut.
Ei ole täpselt paigas kuidas arst peab patsiendi teavitamise läbi viima, kuid vestlust ei saa asendada paberite andmisega. Abimaterjale võib küll anda, aga arst on see, kes peab lõppastmes veenduma, et patsienti oleks piisaval tasemel teavitatud.
Seega on oluline, et teavitamine oleks tehtud piisava ajavaruga ning see sisaldaks nii protseduuri olemust kui tüüpilisi kaasneda võivaid tagajärgi, komplikatsioone. Enne paberile allakirjutamist peab olema kaasnenud põhjalik teavitustöö.

Patsiendilt nõusoleku saamine enne tema ravi alustamist on meditsiiniõiguse olulisim põhimõte. Igasugune ravimine riivab patsiendi enesemääramisõigust. Selliseks riiveks on vaja saada isikult luba, ta peab andma nõusoleku, et tema kehalisse puutumatusesse oleks õigus teisel inimesel sekkuda.
Kehaline puutumatus on põhiseaduses reguleeritud põhiõigus, mille riive üle saab ja peab otsustama inimene ise. Ilma loata ei tohi sekkuda kellegi kehalisse puutumatusesse. Patsiendil on õigus ise otsustada, kas ja kes tema kehalisse puutumatusesse sekkub ja sellest tulenevalt tuleb austada ka tema otsust ravist keelduda. See annab patsiendile tunde, et teda tunnustatakse kui ravi subjekti mitte nagu objekti.
Patsiendi enesemääramisõigus on võõrandamatu inimõigus. Seega on vajalik saada enne ravi alustamist patsiendilt nõusolek. See on nn autoriseering, et jah ma olen ravimisega nõus. Nõusoleku küsimine kaitseb patsienti arsti omavoli eest ja tagab ka parema ravi kvaliteedi, kuna enne toimingut peab arst patsiendile seletama, milles talle pakutav teenus seisneb.
Samuti on nõusoleku väljendamine päästerõngaks ka arstile. Kui patsient on avaldanud oma nõusoleku ravitoimingu tegemiseks, siis hiljem ei saa ta enam väita, et ta ei olnud raviga nõus. Nõusoleku saamine vähendab patsiendi pettumust, kui tulemus ei ole soovitav, s.t talle on enne selgitatud selle ravitoiminguga tavaliselt kaasneda võivaid riske. Selgitamine annab patsiendile ülevaate, mida temaga teha tahetakse, ja tal on nii võimalik langetada otsus, kas ta nõustub toiminguga.