Meditsiiniõigus

Patsiendilt nõusoleku saamine enne tema ravi alustamist on meditsiiniõiguse olulisim põhimõte. Igasugune ravimine riivab patsiendi enesemääramisõigust. Selliseks riiveks on vaja saada isikult luba, ta peab andma nõusoleku, et tema kehalisse puutumatusesse oleks õigus teisel inimesel sekkuda.
Kehaline puutumatus on põhiseaduses reguleeritud põhiõigus, mille riive üle saab ja peab otsustama inimene ise. Ilma loata ei tohi sekkuda kellegi kehalisse puutumatusesse. Patsiendil on õigus ise otsustada, kas ja kes tema kehalisse puutumatusesse sekkub ja sellest tulenevalt tuleb austada ka tema otsust ravist keelduda. See annab patsiendile tunde, et teda tunnustatakse kui ravi subjekti mitte nagu objekti.
Patsiendi enesemääramisõigus on võõrandamatu inimõigus. Seega on vajalik saada enne ravi alustamist patsiendilt nõusolek. See on nn autoriseering, et jah ma olen ravimisega nõus. Nõusoleku küsimine kaitseb patsienti arsti omavoli eest ja tagab ka parema ravi kvaliteedi, kuna enne toimingut peab arst patsiendile seletama, milles talle pakutav teenus seisneb.
Samuti on nõusoleku väljendamine päästerõngaks ka arstile. Kui patsient on avaldanud oma nõusoleku ravitoimingu tegemiseks, siis hiljem ei saa ta enam väita, et ta ei olnud raviga nõus. Nõusoleku saamine vähendab patsiendi pettumust, kui tulemus ei ole soovitav, s.t talle on enne selgitatud selle ravitoiminguga tavaliselt kaasneda võivaid riske. Selgitamine annab patsiendile ülevaate, mida temaga teha tahetakse, ja tal on nii võimalik langetada otsus, kas ta nõustub toiminguga.