Loomaarst

Tere!
Kohe kahe aastaseks saaval koeral avastati pankreatiit (öeldi, et on alles kujunemas ehk on loota, et jõudsime varakult jälile). Raviks saime mitu süsti ja kolm korda tilguti all olla. Mind aga huvitab selle diagnoosi laiem tagajärg ja sellega elamine. Saan aru, et eridieet ja mingid toidulisandid on olulised. Kas kord põletikuline olnud pankreas võib koera elus veel kannatusi põhjustada või areneda lausa eluohtlikuks? Kuidas on Teie sama diagnoosiga patsientidel läinud, kas on lootust, et koer elab pikalt tervelt ja rõõmsalt?

Suurimate tänudega

Tere! Mul on kodus pärsi-colorpointi üheksa kuune poiss. Kõhuga on tal probleeme olnud algusest peale, kõvasid junne üsna vähe, kogu aeg on kõht kas täiesti lahti või ikkagi kaka vedel. Olen käinud mitu mitu korda arstil. Saanud eritoite, ussirohtu korduvalt. Kuid abi pole millestki olnud. Kas peangi talle nüüd ainult seda royal´i eritoitu andma? Ta sööb muidu suure heameelega kõike muud, ka kodutoitu.
Nüüd on viimased päevad tal kõht jälle päris lahti olnud, sellest tulenevalt lakub ta enda taguotsa palju. Viimasel päeval ta lausa nutab kakal käies, ta taguotsa vaadates on see punane ja ilmselt valus, sellest ka nutt. Aga mida siinkohal ette võtta? Või millest üldse sellised kõhuprobleemid juba algusest peale?

Tere!
Leidsime 10 aastat tagasi murtud sabaga kassipoja, kelle ka endale jätsimegi. Kahjuks sabaluu on kohe selgroo lõpust st. esimesest sabalülist katki. Oleme nende aastate jooksul nii mõnegi vet.arsti juures käinud, et kuidagi loomakese saba liikuma saada, kuid vastuseks saime alati - pole muud kui amputeerida. Kahjuks aastatega asi on läinud hullemaks, Siim st. meie kass oma jalutamistega on veel oma saba murdnud ja need kohad on luitunud. Naljakas on vaadata, et kassil mingi kõver karvane pulk on taga saba asemel kuid tean, temal on valus kui ma teda silitan saba juurest. Saba valu ta ei tunne kuid kui katsud selgroolõppu, siis on lausa käega tunda nn. surinat närviimpulsse. Viimastel päevadel on temal silmad suureks läinud (nagu kastreeritud kassil) ja isu kadunud st. valud suurenenud. Kass on juba 10 a. vana ja tahaks, et ta ei piinleks oma sabaga. Kas tõesti pole võimalust sabaluu uuesti lahtimurda ja ilusti selgrooga ühendada, ei taha amputeerimisele mõeldagi.
Tänades!
Siimu pere

Meil juhtus rumal õnnetus. Tõime koju pisikese kodutu kassipoja. Päev enne meile päriskoju toomist läksid tal silmad märjaks ja tuli tugev nohu. Meil just oma kassil pojad. Paranes sellest haigusest ja sai terveks, käis veel meie emakassil tissimas piima nagu oleks tema poeg ta. Nüüd hiljem lõi haigus välja meie kassiemal, üks meie lemmikpoegadest ka haigestus. Tuli nohu ja mädast eritist jooksis ninast, silmad vajusid ära nagu polekski neid peas. Sai antibiootikumi, muutus kõhnaks nagu luukere, toitsime teda vägisi ja siis suri. Kas nüüd surevad kõik need pojad? Üks loomaarst käskis kõik need nüüd magama panna, et surevad ära, pole mõtet ellu neid jätta, sest jäävad viirusekandjateks nad surmani. Tegemist on ilmselt bakteriaalse herpes kalitsiviroosiga, pluss kassi pügaraig on neil ka. Kas on neid võimalik päästa?

Tere.
Mul on 13-aastane segavereline kollikoer, kellel on juba pikemat aega probleemid kõrvadega. Kuna tegemist on sellise koeraga, kes ei ole kunagi loomaarsti vastuvõtul käinud, välja arvatud juhud, kui loomaarst käib kodus marutaudi süsti tegemas ja siis peame teda abikaasaga kahekesi kogu jõust paigal hoidma. Ka ei luba ta oma kõrva puhastada, kuigi nüüd pärast viimast ravikuuri lubab ta siiski vahetevahel mul oma kõrva puhastada ja sügada. Panin talle nahale kaks korda kahe nädalaste vahedega lestatilkasid, pärast seda tegin ka pika antibiootikumi kuuri, kuid vaatamata sellele ei ole probleem lahenenud, koer raputab meeleheitlikult pead nii, et kõrvad laperdavad, seda teeb ta küll peamiselt ööseti. Kõrvad on ka natukene punetavad ja kõrvas on ka pruunikat vaiku, kuigi mitte eriti. Kuidas saaksin koera kõrvast näiteks ise proovi võtta ja milliseid proove ja mille kohta oleks üldse mõtekas võtta ja teha. Ühesõnaga olen väga mures oma koera pärast ja ei tea mida teha, sest nagu ma ütlesin arsti juurde teda arvatavasti viia ei saa. Muidugi oleks võimalus, et ta panna narkoosi enne seda, kui minna arsti juurde, aga kas ta selle ka üle elab, ta siiski juba 13-aastane ja kunagi ei ole talle narkoosi tehtud.

Tere!
Minu 5-aastasel isasel vene sinisel steriliseeritud kassil on esikäpad seestpoolt, tagumine kõhualune ja tagakäppade pealmised liigeste kohad karvadest paljad. Nahal mingeid iseärasusi ei ole, samuti ei ole karv mujalt lahti. Kassil mingeid muid erinevusi ei ole täheldanud, sööb kenasti ja hädasid teeb samuti hästi.
Toiduks saab Royal Canini eriti valiva kassi krõbinaid ja Whiskasi pehmet toitu päevas 2-3 korda. Sööb ka tavalist toorest magedat liha ja kana. Joob puhast vett.
Natuke murelikuks teevad need paljad kohad. Need on tekkinud umbes kuu ajaga, alguses läks kõhualune, siis tagakäppade pealmised kohad ja nüüd esikäppade alt. Kassihaigus kindlasti pole, kass on selle 3 a tagasi läbi põdenud ja tean, et selle haiguse moodi see välja ei näe. Kas muretsemiseks on põhjust ja soovitate arsti poole pöörduda?
Tänan vastamast!

Minu koeral diagnoositi diabeet. Saab insuliini 2 korda päevas. Kahjuks arst ei osanud eriti täpselt vastata toitmist puudutavatele küsimustele. Ta ütles, et peaks sööma kaks korda päevas ja põhjenduseks see, et üks kord toitmist oleks liiga vähe. Minu koeral on toit kogu aeg ees, sööb mitu korda päevas, kogused on väikesed ja ta pole ülekaaluline, mingit õgimist ei esine. Arst arvas, et nii võib, aga internetist lugedes võib jälle aru saada, et nii ei tohi, vaid toidukordade arv peab olema vastavuses süstidega. Kuidas on õige?

Sooviks teada, et palju aega peab kiisul poegimisest möödas olema, kui võib teda steriliseerima minna? Meie kiisul on juba kolme kuused pojad ja üks neist otsib endale veel kodu, teised kaks uue kodu juba leidnud :) Kiisu ikka veel imetab, ega imetamise ajal ei või vist oppi teha või kuidas sellega on? Kaua näiteks pärast viimase poja andmist peab vahe olema? Millist loomakliinikut Teie soovitate?

Tere!
Ostsime paberitega uue generatsiooni tõu Siiami preili (suured kõrvad, peenikesed pikad jalad), kes ilmselt kolimisstressist (2,7 kuu vanuselt) juba esimesel päeval haigestus (reis oli pikk, kiisu pärit naaberriigist). Algul oli vaid üks silm punane, kuid juba järgmisel päeval mõlemad silmad paistes ja mädased. Paanikas olles läksime kohe arstile, kes määras Fucithalmic silmatilgad. Asi paremaks ei läinud, vastupidi... silmad olid juba peaaegu täiesti kinni puhastamisest ja tilkadest hoolimata ja kuna kahtlesin arsti pädevuses läksime teise arsti juurde, kes arvas, et on viirus ja määras antibiootikumid ja Oftan silmatilgad. Tundus, et ravi mõjub (kiisu sööb, kaal tõusnud ja on mänguline), 1 silm on nüüdseks (haigus kestnud 9 päeva) täiesti ilus ja juba on näha ka sinist silmavärvi, kuid eile hommikul läks teine silm (silm millest kõik alguse sai) uuesti täiesti tulipunaseks ja kolmas laug paistes ja selle silmaga ta kindlasti hetkel ei näe. Kasutan ikkagi tilku edasi, kuid kardan pisikese silma pärast. Võimalus on muidugi, et ta on öösel mänguhoos oma silma lihtsalt vigastanud, kuid kuidas seda selgeks teha? Kas viiruse (herpes) puhul võib olla tagasilööke ja hoopis silm hullemaks minna? Või ehkki antibiootikum mõjus, kas võib olla, et tegemist siiski mingisuguse hullema haigusega? Kas pisike võib sellest haigusest pimedaks jääda, ehk peaks kiiremas korras kassi silmaarstile viima?

Lisaks küsin, et kas tegu võib olla mingisugusest geneetilisest haigusest tingitud veaga või tõukassile omase haigusega, kuna paberite kohaselt ei tohiks tal midagi viga olla? Küsin, kuna olen kasvatanud kolme kassi, küll isaseid, kuid kellelgi pole kordagi viirushaiguseid olnud. Hetkel kass elab üksi, teisi kasse pole.
Ja kas selline viirushaigus võib mõjutada järglaste tervist, kuna kiisu on näitusekass ja sobilik ka aretusemaseks ning on võimalik haruldase värviga siiami kandja. Kui jah, siis on ilmselt targem pisike steriliseerida ja pakkuda talle vaid armastavat kodu?

Olen väga tänulik Teie nõuande eest!

Tere!
Pöördun Teie poole murega, kuna viimaste nädalate jooksul olen märganud, et minu suurel segaverelisel koeral (10+ aastat vana) on peale lamamist jalad kanged ja kohati ka lonkab ja niutsub. Sellist asja pole varem olnud, ehk seepärast, et oli suvi ning niiskust vähem? Seda on väga raske pealt vaadata, tahaks midagi teha, aidata, leevendada. Probleem seisneb sellest, et koer ei lase juba väiksest peale endale kedagi ligi (isegi pereliikmeid mitte), kes on süstlaga ja veel vähem võõrast inimest (loomaarst), muutub lausa kurjaks, kuigi muidu on väga leebe ja sõbralik koer. Kas on ka muid võimalusi valu vaigistamiseks peale süstimise? Näiteks suukaudsed ravimid, toiduga anda? Ning mis oleks üldse võimalused, kuidas saab koera elu paremaks muuta?

Suur aitäh vastamast!