Koerad

Tervist,
Selline küsimus et, meil on 5-aastane Bernhardiini preili (tõupaberitega). Me pole temaga kordagi näitustel käinud aga olen kuulnud seda, et kui koeraga näitustel pole käidud siis järglastele tõupabereid ei antagi! Kas on nii (kas me ei saagi oma koerale paberitega kutsikaid) või on siiski mingi võimalus?
Tänud!

Tere!
Tahaksin tutvuda selle tõuga, kuna teen eeltööd ja corgid meeldivad mulle. Esimene ja kõige tähtsam - kas corgid on sobivad "karjas" juba olevate suurte koertega, mul on noor emane kaukaasia lambakoer, küll sõbraliku ja heatahtliku loomuga ja dresseeritud ning seltsiv, aga ikkagi suur ja jõuline karjakoer, et nad teineteisele liiga ei teeks. Praegu on mul veel vanad ja väiksemat kasvu segaverelised emased koerad (2 tk) ja neid pole ma hirmuga temaga kokku lasknud. Ta võib neile vanakestele mänguhoos liiga teha. Kui ei klapi, siis on kahju. Koerapidamiskogemust on ca 25 aastat, seega kujutan ette, et niisama ei saa midagi, corgidega pole siiani kokku puutunud.
Tõututvustustest lugesin, et tegu on põhiloomult rahulike koertega, haukumine mind ei sega aga päris tulesädet ka ei tahaks.

Tervitades
AK

Tere, ostsin kutsika Lätist, olemas EU pass (lätikeelne), kiip paigaldatud ja tunnistus, mis välja antud IKU/LKBA poolt. Kas saan kutsika registreerida ka Eesti Kennelliidus ja kui kiiresti seda peaks tegema?

Tere,
Ostsin koera ja sain kaasa ainult koera EU passi ning koopiad ema ja isa tõutunnistustest. Kas mul on üldse võimalust saada koerale tõutunnistus, kui seda pidi tegema koera endine omanik, kes ei teadnud, et tuleb kohe kutsikad registreerida kui nad sünnivad.

Tegemist äärmiselt sõbraliku retriiveriga. Üldjuhul väga sõnakuulelik, kuid üksi koju jäädes hakkab haukuma. Oleme muretsenud talle selleks ajaks tegevust (kummist mänguasjad, kuhu sisse pannakse krõbinaid, närimiskonte jm), kuid sellest on abi vaid korraks.

Üldjuhul on meil keegi kodus ning väga tihti teda üksi ei ole vaja jätta, kuid igale poole ei ole võimalik teda kaasa võtta. Kunagi oli periood, mil ta pidigi tööpäevadel üksi kodus olema ja siis ca aasta jooksul tema käitumine ei muutunud (et oleks harjunud vms).

Oleme mõelnud nn haukumisvastast kaelarihma, kuid kardan, et see võib talle haiget teha (annab mingi elektrilaengu, kui koer haukuma hakkab). Tundub tema suhtes kuidagi ülekohtune. Kas see on nii?
Kas on veel mingeid nippe, mida üritada?

Tere,
Kas üle 3 aasta vanust koera on veel võimalik kuidagi ümber kasvatada? Koer on väga isekas, kuulab sõna ainult siis, kui talle sobib. Probleemiks on ka urisemine pereliikmete peale.
Koera täpset vanust ei teagi, kuna võtsime endale tee äärde jäetud kutsika.

Peres on kaks mopsi tõugu isast koera, võetud erinevatest perekondadest. Üks on aastane ja teine paar kuud vanem. Muidu saavad nad omavahel kenasti läbi, aga õueminekul on vanem koer väiksema peale väga tige ning ei lase talle jalutusrihmasi külge panna. Ründab väiksemat koera, hammustab ning ei lase talle ligidale minna.
Mida ette võtta, et see komme vanemal koeral ära kaoks?

Tervitades,
nõutu perenaine

Meil on kodus 3-aastane koer. 2 last, 9-aastane ja 2-aastane. Eile hammustas koer vanemat last näost. Õnneks midagi hullu ei olnud, õmmelda ei olnud vaja, kahest kohast väike haav (hambajälg, millele pandi peale geel ja side).

Juhtus niimoodi: koer magas diivanil, laps tuli pani näo tema näo vastu ja sikutas kõrvadest. Loomulikult koer ehmatas või vihastas, sest see oli ootamatu.

Olen korduvalt vanemale lapsele öelnud, et ta ei kiusaks koera, eriti kui too magab või sööb. Ka väiksel üritan silma peal hoida ja keelata ning seletada, kui läheb koera kiusama. Aga samas ei tohiks ju koer oma pereliikmete peale kogu aeg uriseda ja kuri olla.

Nüüd ei oskagi seisukohta võtta, mida koeraga ette võtta. Tunnen, et see oleks justkui vihje, et järgmine kord võib asi lõppeda väga halvasti, ning koer vaja magama panna või ära anda. Lapse hammustamine peaks ju piisav põhjus olema - ei saa ju tragöödiat ootama jääda. Samas on ju koer pereliige, tunnen ennast nii õudsa inimesena. Võtan koera ja 3 aastat hiljem üritan temast lahti saada.

Tegemist emase Staffordshire terjeriga (pabereid ei ole).

Saan aru, et oleme ise teda valesti kasvatanud. Ehk liiga ära hellitanud. Pole paigas reeglid ning koer tunneb ennast tähtsamana, kui teised. Aktsepteerib ainult meest, minu peale uriseb ka vahel. Muutus kuskil aasta tagasi, enne oli väga sõbralik kõigi (koerte, kasside, võõraste, laste) vastu.

Kuidas toimida? Kas on võimalus, et saame ise tema ümberkasvatusega hakkama, sest koolitus on meie jaoks kallis "lõbu". Või parem on sellist tõugu koer ära anda või magama panna, kuna tal esineb agressiooni märke.

Ette tänades!

Tere!
Minu kallis 11 aastat vana krantsikene on viimasel ajal muutunud väga ründavaks. Seda nii õues võõraste koerte suhtes, kui meile külla tulevate inimeste suhtes. Külalisi jälgib ta kuskilt eemalt kullipilgul ja mingil ajal lihtsalt kargab ja hammustab kas varbast või püksisäärest. Seejärel jookseb ruttu voodi alla peitu, nagu saaks aru, et on pahandust teinud. Oleme püüdnud nii hea kui kurjaga, aga tundub, et miski ei aita. Muidu on ta loomult väga sõbralik ja oma peret hoiab väga.

Tere,
Koer kardab müristamist ja uue aasta ilutulestikuga kaasnevat paugutamist. Kui müristab, siis sebib hirmunult ringi, lõõtsutab ja väriseb. Kui kedagi kodus ei ole, siis hakkab paanikahoos närima kõiki kinniste uste piitasid ning kui uksed lahti, siis välisukse äärest krohvi. Mida teha, et koju jõudes ei oleks halba üllatust. Koer on krantsi tõugu, kõhna ca 20 kilo.