Paari- ja peresuhted

Tere, mure selline, et oleme mehega olnud 4a kaugsuhtes, peres on ka nüüdseks 7-kuune laps. Raseduse keskel mainisin mehele, et nüüd oleks aeg vist kokku kolida, kuna laps on tulekul, tol ajal mees andis vihje, et kohe kui laps on sündinud, siis saab meist perekond. Niisiis laps sündis, kuna alguses on beebiga ikka nii palju toimetusi, harjumine ja üksteisega tutvumine, siis ei rääkinud me enam kokku kolimisest, mõtlesin ah et küll ta tuleb, et ei hakka peale pressima, aga nüüdseks on möödunud 7 kuud sellest. Ja olen maininud, et lapsel oleks hea, kui issi ikka igapäevaselt kodus oleks, mitte ei näe ainult nv. Mees töötab siinsamas Eestis, ainult teises linnas, mis pole meie linnast sugugi kaugel. Aga nüüd olen aru saanud, et mees ei kavatsegi meiega kokku kolida, ühesõnaga ainult lubab, olen pakkunud varianti, et vahetaks töökohta ja saakski meiega olla, aga tema ütles, et ei kavatse töökohta vahetada. Samas ütles ta, et kui laps lasteaeda saab, et siis kolib meie juurde. Ta on pakkunud, et ma koliksin tema juurde maale, aga mina seda ei taha, kuna mul on töökoht siin, mu kodu ja lähedased ning Tallinnas on kõik võimalused paremad kui maal. Nüüd olengi jõudnud punkti, kus ma ei oska enam edasi minna, kas leppida olukorraga või jätta mees ning olla lapsega kahekesi nii nagu siiamaani oleme olnud? Ma ei tea mis elu siis hakkab olema kui lahku lähme, kuna siis vaevalt mees last toetab enam. Minu poolt on isegi tunded olemas, aga kas ka temal, seda ei tea, kuna tunnetest ta ei räägi, ütleb, et pole tema teema. Aga oma tundeid pole ta mulle näidanu lapse sünnist saati, vahepeal ainult pidutses ja käis joomas, kui beebiga kodus olin, ja kui palusin tulla teatud kell koju, et last üles ei ajaks oma tulekuga, siis seda soovi eirati ja öeldi, et piiran ta vabadust. Ja tegelikult on praegugi nii, et igal vabal võimalusel kuskile pidutsema, mis sest, et näeb last ainult nv. Ma ei tea kas seda suhet annab üldse parandada, see olukord on nii kurb.